Kivimäel Põllu ja Olevi tänava vahel väikeses künklikus männisalus püüab pilku kummaline ehitis. Ümmargusel betoonist platvormil turritavad rõngana taeva poole jämedad keermestatud poldid. Mäletan, et platvormi äärt mööda oli tore rattaga tiire teha, kuigi vahel jäi mõni polt pedaalile ette. Et tegemist on suurtükialusega, seda teadsime poisikestena juba siis. Merekindlusest polnud me seitsmekümnendatel muidugi midagi kuulnud. Veel kuuekümnendatel aastatel olnud aluse lähedal ka mingi koobas või auk, kuhu loobiti prügi ja mille üks kohalik elanik lasknud seetõttu kinni ajada. Nagu ma nüüd tean, oli see paekivist laskemoonavarjend, mis asus patareist umbes paarikümne sammu kaugusel. Nii saigi alguse minu huvi igasuguste sõjaaegsete ehitiste vastu.

Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mille kunagise hiilguse jäljed on Tallinna ümbruses ja mujalgi tänaseni nähtavad, oli oma suurejoonelisuselt väikese Eesti jaoks sama, mis Maginot’ liin suure Prantsusmaa jaoks. Mõneti sarnane on ka nende saatus – kumbagi ei pidanud Saksa väed sõjas vallutama. Merekindluse kaitsepositsioonid jätsid venelased 1918. aastal ise maha, Maginot’ liinist läksid sakslased 1940. aastal Belgia kaudu mööda.

Peterburi kaitsev hiigelriiv

Vene-Jaapani sõda, eriti Port-Arturi piiramine näitas, kui nõrgad ja ajast maha jäänud olid venelaste kindlustused. Nüüd aga polnud küsimus mingis tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvas linnas, vaid tsaaririigi südames – Peterburis. Vaenlase sõjalaevadel oli sisuliselt vaba pääs pealinna külje alla, mis tähendanuks selle langemist purustava kahuritule kätte. Hävingust pääsemiseks tuli Soome laht riivistada ehk rajada kaitsepositsioonid Eesti ja Soome rannikule. Kõik sai alguse aastal 1907, kui Nikolai II andis korralduse töötada välja impeeriumi uus riigikaitsekava.

Tallinna-Porkkala kaitseliinile kavatseti rajada rannakaitsepatareid ning Tallinnast endast pidi saama tähtis sõjalaevastiku operatiivbaas. Peagi selgus, et sellest kaugeltki ei piisanud, ka kaitseliini ennast oli vaja kaitsta. Nii kujuneski paberil välja hiiglaslik kaitsesüsteem, mis pidi Eestis haarama enda alla Lääne- ja Põhja Eesti ranniku ja saared, samuti sisemaal asuvad alad Tallinna kaitseks. Paberil seetõttu, et suvel 1914 alanud Esimese maailmasõja tõttu jäi suurehitus lõpetamata.

Tsaaririigi pealinna kaitse eelpositsiooni moodustasid Eestis patareid Tahkunas ja Lehtmal Hiiumaal ning Põõsaspea neemel. Ülejäänud Hiiumaa ja Saaremaa moodustasid Muhu väina positsiooni. Peterburi merekaitse peapositsioon sai endale nimeks Imperaator Peeter Suure Merekindlus. See jagunes kolmeks sektoriks: lõunasektor (Eestis), põhjasektor (Soomes) ja meresektor nende vahel. Kava kohaselt pidi Merekindluse Eesti osa valmima 31. detsembriks 1917. Merekindlust peeti nii tähtsaks, et tsaar Nikolai II käis koos keisrinnaga 29. juulil 1914 isiklikult Paljassaare sõjasadamale nurgakivi panemas.

Peeter Suure Merekindluse Eesti osa jagati kaheks rindeks. Kindluse rannakaitselõiku hakati kutsuma mererindeks. Sinna kuulusid rannapatareid, staap, raudteevõrk, sideobjektid, laod jm. Esimene detailprojekt valmis 1912. aastal, kuid seda muudeti ehitamise käigus mitu korda. Kogu merekindluse tähtsaim positsioon oli Naissaar, eelkõige kust tuli tõkestada Peterburi suunas liikuvaid vaenlase eskaadreid. Saare väljaehitamine algas 1913. aastal. Siia rajati hulk suurtükipatareisid ning nende juurde kuuluvaid betoonpunkreid ja soomustorne, aga ka raudteevõrk ja sadamad. Patareide juhtimiseks ehitati saare põhjaossa võimas kahekorruseline betoonist keskkomandopunkt. Naissaarel jõuti valmis ehitada kuus patareid, pooleli jäi kaks.

Naissaare kõrval oli väga tähtis roll ka Suurupi poolsaarel, kuhu algselt kavatseti rajada kolm patareid. Täiesti valmis ei jõutud ehitada ühtki. Patareisid ehitati veel ka Pakrile, Aegnale, Kakumäele, Paljassaarde ja Viimsisse. Paberile jäid aga Leppneeme ja Tammneeme patareid.

Kogu seda suurt patareide süsteemi tuli aga kaitsta võimalike maapoolsete rünnakute eest – vajati tugevat seljatagust. Seda seljatagust hakati nimetama Peeter Suure Merekindluse maarindeks, mille projekti kinnitas Nikolai II jaanuaris 1913. Tallinnast läänes ehk Suurupi-Vääna-Humala piirkonnas asus maarinde esimene kaitsesektor. Tallinnast lõunas ehk Vääna-Posti-Pääsküla-Raudalu piirkonnas asus teine kaitsesektor. Tallinnast idas ehk Lehmja-Rae-Muuga piirkonnas asus kolmas kaitsesektor.

Maarinde kaitsesektoritesse kavatseti ehitada hulk positsioone ühes fortide, betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelite, patareide ja kaevikutega. Võimsad betoonehitised jõuti valmis ehitada Vääna-Postil, Vääna-Vitil, Vana-Pääskülas, Humalas, Allikul ja Rael. Seega peamiselt I ja II kaitsesektoris. Valmis jõuti ehitada ka kindluseraudtee – 1916. aastal oli selle kogupikkus 218,5 kilomeetrit. Kindluseraudtee paekivist jaamahooneid on praegugi alles, näiteks Pääskülas Vabaduse puiestee 183 asuv.  

Kindlustusi ehitas kirju seltskond. Siin oli sõjaväelasi, kohalikke elanikke, sõja ajal sõjavange, aga ka hulgaliselt Kesk-Venemaa vaesunud elanikke, kes tulid Eestisse perekonniti paremat elu otsima. Nii sel kui ka muudel põhjustel – näiteks varustuse halb korraldus – hakkasid tööd venima. Ligi sajamiljoniline eelarve läks peagi lõhki. Lokkas ka riigivargus: kui töölised panid pihta näiteks okastraadirulle, siis ülemused jäid vahele kuldrublade vargusega.

Lisaks vargusele lokkas ka koordineerimatus ja nõmedus. 1915. aasta lõpul selgus, et maarinde eesliin asus lubamatult lähedal elulistele objektidele. Näiteks oli kaevikuteliin vaevalt kilomeetri kaugusel Männikul paiknenud maarinde laskemoonaladudest. Absurdse olukorra põhjustas see, et laod projekteerisid ühed, eesliini ja kindlustused aga teised insenerid. Kes muidugi üksteise tegemistest suurt midagi ei teadnud. Kui Peterburis sellest teada saadi, anti kohe käsk maarinde edasinihutamiseks mitme kilomeetri võrra. Mis tähendas suurt aja- ja rahakaotust.

Lõpp enne valmimist

Venemaa paisati 1917. aastal revolutsioonide keerisesse. Tsaar kukutati, valitsused vahetusid. Imperaator Peeter Suure Merekindluse ehitamine aga imekombel jätkus, kuigi väga vaevaliselt. Valitses üldine käegalöömine. Midagi siiski veel toimus isegi 1917. aasta lõpul. 27. detsembril päris merekindluse komandant kindral Izmestjev Petrogradist, kas kevadel tuleb talveks katkestatud ehitustöid jätkata. Pealinnast vastati, et mererindel peab ehitamist jätkama, maarindel aga mitte. Seal anti käsk koguni olla valmis tähtsate objektide uputamiseks.

Peeter Suure Merekindluse ametlik lõpp saabus 17. veebruaril 1918, kui Izmestjev teatas Põhjarinde staabile: “Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris, on lõpetatud.” 

Kui sakslased 20. veebruaril Virtsus maabusid, hakkasid venelased kaitserajatisi purustama. Naissaarel ja Suurupis õhiti patareisid, mitmel pool põletati hooneid. Maarindel jõuti lõhkuda väga vähe. Pääskülas lasti õhku üks blindaaž, hävitati ka mõni tunnel ja patareipositsioon.

Järgnenud aastakümnete jooksul kannatasid merekindluse kaitserajatised isegi rohkem. 1920. aastatel müüs Eesti Vabariik soovijatele maha hulga merekindluse puitehitisi ja kaevikuvooderdist, samuti kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Blindaažidest tassiti ära rauduksed, aknad – ühesõnaga kõik, mis kõlbas võtta. Mitmed ehitised õhiti ka taganevate punavägede poolt aastal 1941.

Peeter Suure Merekindlus ei saanud kunagi valmis, ka kõik tehtud tööd olid asjatud – kaitserajatisi ei kasutatud Peterburi kaitseks kunagi, neist polnud abi Tallinnagi kaitsel. M. Morrison oma teoses “Punane Tallinn” (1920) võtab pingutuste asjatuse ilmekalt kokku: “Mitme aastane kulukas kindluse ehitus, mille kallal lugematud käed väsimata tööl olnud, on vene riikluse mõttes täiesti vette kukkunud, koguni otstarbeta ja asjata olnud.”

Inimeste ja ajahamba hävitustööle vaatamata on Peeter Suure Merekindlusest tänaseni säilinu hoidmist väärt. Uhkematest kaitseehitistest saaks nende rämpsust puhastamise järel koostada põneva marsruudi, mis pakuks huvi nii siinsetele elanikele kui ka turistidele. Marsruudi kõlav nimi Imperaator Peeter Suure Merekindlus tõmbaks huvilisi kindlasti ligi – Venemaa, eriti tsaari oma, on praegu maailmas popp.

Kirjutamisel on kasutatud Heino Gustavsoni raamatut "Merekindlused Eestis 1913-1940". Autor tänab abi eest ka ajaloolast Hanno Talvingut.

Imperaator Peeter Suure Merekindlus

Üks võimalik marsruut

KIVIMÄE

Betoonist suurtükialus Kivimäel Olevi ja Põllu tänava vahel on rohtunud, kuid tervena säilinud. Alusel rõngana paiknevate poltide abil kinnitati siia 12tolline kaugelaskekahur. Umbes 25 meetri kaugusel kahurist asus laskemoonavarjend, mis on praegu liiva all. Neid ühendas omavahel vagonetitee. Suurtüki juurde aga tuli Vabaduse puiestee kohal kulgenud kindluseraudteelt harutee. Kivimäe patarei kuulus II kaitsesektori Vana-Pääskülas asunud 6. positsiooni juurde.

VANA-PÄÄSKÜLA

Vana-Pääskülas asunud 6. positsioon koosnes kuuest suurest varjendist ehk roodublindaažist, neist ühes oli diiselelektrijaam. Iga rooduvarjend oli mõeldud kuni 120 mehele. Fotol olev kannab numbrit kolm ning on praegu kõige kergemini ligipääsetav. Varjendi fassaadil on säilinud metallkonsoolid varikatuse tarvis – katus kaitses ehitist nõrgvee eest. Varjendi sissepääs on ehitatud nii, et sealt ei lendaks otsesuunas sisse ei püssikuule ega mürsukilde. Blindaaži lähedal on näha ka kaevikud, seal asusid ka positsioonid välisuurtükkidele. Kõiki varjendeid ühendas maa-alune tunnel. Kahjuks on kohalikud elanikud muutnud varjendisüvendi prügimäeks. Varjend on muidu hästi säilinud, laest on vaid kohati alla kukkunud seda katnud asfaldikiht. Suurim oht, mis Vana-Pääsküla kaitsepositsiooni ähvardab, on kinnisvaraarendus. Näiteks on elamukruntide rajamine jõudnud peaaegu kolmanda blindaaži külje alla.

VÄÄNA-POSTI

Tallinnast tulija märkab kergesti seda rooduvarjendit vasakul pool teed. Välimuselt on see sarnane Vana-Pääsküla omadega. Paraku pole siia võimalik enam sisse pääseda, sest enne Saksa vägede sissetungi veebruaris 1918 uputasid taganevad Vene väed varjendi. Nii asub blindaaži uks praegu mitme meetri sügavusel vee all. Loodetavasti on seetõttu uks ja muud rauddetailid alles, kuna mujalt on need juba ammu vanametalliks maha monteeritud. Kui Vana-Pääskülasse rajati kuus rooduvarjendit, siis Vääna-Postile tehti neid viis ning nad moodustasid positsiooni nr 4. Uputatud varjendi fassaadi keskel on hästi näha ikooninišš ja selle kohal asunud väikese varikatuse jälg.

VÄÄNA-POSTI

Positsiooni nr 4 keskus on Peeter Suure Merekindluse suurim betoonblindaaž, mis asub “Kuldse Päikese” kõrtsi lähedal, uputatud varjendist üle maantee. Varjend valmis aastal 1917 ning selle fassaad on 52 meetrit pikk. Ehitisel on kaks sissepääsu. Blindaaži idapoolses otsas asub kaks saali, üks on üldkorrusel ja teine selle all. Sinna viib järsk kaldtee, mis lõpuks jõuab välja Vääna-Posti varjendeid ühendava tunnelini. Selle ja teiste blindaažide puhul äratab imetlust betooni kvaliteet. Seinad varjendi sees on siledad ja pragudeta, katusel aga on vaid mõnes üksikus kohas kilde lahti löönud. Kurb on, et kohalikud elanikud on ka Vääna-Posti suure varjendi juurde hakanud prügi tooma.           

HUMALA

Humala positsioonile ehitati suveks 1916 valminud projekti järgi kolm roodublindaaži, kaks Vääna jõeoru vasakule kaldale ja üks Keila jõeoru paremale kaldale. Humala mõisahoone lähedale raiuti süvend neljanda varjendi jaoks, mida aga ei jõutud enam valmis ehitada. Sel kujul on see aga hea näide sellest, kuidas toona varjendeid ehitati. Humala valmis blindaažide ühendamiseks rajati tunneleid ligi 900 meetri ulatuses, kuid osa neistki jäi lõpetamata.

NAAGE

Türisalu-Naage positsioon allus Humala positsioonile. Naage blindaažide kompleks on üks huvitavamaid, ka on see mööda vana raudteetammi kulgevat teed hästi ligipääsetav. Vääna klindilahe paekaldasse kavatsetud suurtest blindaažidest valmis ainult üks, Naagel. Küll jõuti paekaldasse rajada betoonist jaovarjendeid, mis on tänaseni alles. Muuseas, osaliselt on alles ka puitlagi! Naage roodublindaažist tunneleid ei alga, millele viitab ka ühe külastaja jäetud teade varjendi seinal: “Sorry, no tunnels here!”. Rooduvarjendi taga loopealsel asub reas mitu betoonist jaovarjendit.

VÄÄNA-VITI

Vääna-Viti mõisahoonest umbes 250 meetrit lõunas asub positsiooni nr 1 süda, paekihtidesse raiutud süvendisse rajatud staabiblindaaž. Võimsa ehitise kahe tiiva vahel keskel paikneb vaateplatvorm, millele viib lai trepp. Siit avanes kunagi vaade merele. Staabiblindaaži kutsuti rahva seas kindralite punkriks. Tähtis oli see blindaaž tõesti, koordineeriva keskusena oli see ühendav lüli maa- ja mererinde vahel. Blindaažist läheb kitsas betoneeritud ca 250 meetri pikkune maa-alune käik tagapool asuvasse staabiohvitseride varjendisse, kus asusid nende eluruumid ning elektrijaam. Tunneli põrandal on vesi, mistõttu ilma kummikuteta pole see läbitav. Staabiblindaaž on hästi säilinud, kuid ligipääs sellele on tülikas – blindaaž asub suvilakooperatiivi territooriumil.