Küsimus on aktuaalne sellepärast, et enam ei saa rääkida Kommi-Kruudast vaid pigem Magusa-Marcelist. Marcel Vichmanni firma kätte panditi hiljuti veel üks jupp Kruuda aktsiatest firmas Kalev (uue nimega Luterma. Milleks firmale uus nimi, kui mitte laste lemmiku edasimüügi sümboolse tähenduse vähendamiseks?)

Tegelikult ärimees Vichmann muidugi magusatööstust ei vaja. Nagu Toomas Tool Arco aktsiate peale repolaenu andis ja sedakaudu nende õnnetuks omanikuks sai, nii käristas Marcel Oliverile lihtsalt väheke laenu, siis veel väheke, keris tubli intressi... mida aga tagasi maksta on raske.

Fazeri huvi Kalevi vastu pole pärit eilsest ega tänasest, vaid varasemast. Oliver on seni küsinud soolast hinda. Nüüd aga, arvestades Nordealt saadud suurt 700-miljonilist koondlaenu oma toidutööstusfirmade peale, võib Kalevi müüjaks olla hoopis Nordea pank. Siis enam hinna üle ei tingita. Ega Vahur Kraft vist rõõmusta et laenud teistest pankadest (Swedbankist) suure hurraaga üles ostis.

Selles situatsioonis vajab Kruuda sõpru. Vajab sama pirakat süsti kui talle korraldas Savisaare erakond Politseimaja rentimisega ja Tallinna koolide remondipaketiga. (Abilinnapea Kaia Jäppineni elukaaslane on ju Kruuda meeskonnas. Raske öelda, kas koolide rentimine lolli hinnaga üldse oligi linna enda idee või tuli otse magusamajast?). Niisiis, Keskerakonna sponsor vajaks uut süsti. Kalevi televisioon on schluss, seda doteerida enam ei saa. Rahvaliit on kööga. Sõbrad, appi?! Olid ju ometi head ajad, kui Ain Seppik ja ta sõbrad-politseinikud korraldasid ilma konkursita Kalevi majja stabiilse rentniku - Põhja politseiprefektuuri... Ainult et see kinnistu on nüüd loovutatud sõber Mati Tusovile.

Tuleb välja et Oliveri sõbrad on talle lähedal, ent ampsavad järjest tükke sõber Oliveri varast. Lisaks ründavad Kruudat nõuetega 228 Kalev Meedia töötajat, kelle palk seisab kinni Kruuda sõbra Alar Pinki organiseeritud pankrotis. Pankrotihaldur kaalub, kas reklaamimüügi korraldamata jätmine kommertsmeedia ettevõttes on oluline süüline juhtimisviga või mitte. Sõber Alar Pink, kellele Kruuda kinkis suvePorsche ja taliPorsche, tegi lõpuks Oliverist eesti lastevanemate silmis verise imperialisti. Kes ometi ostab endale lasteajakirja Muumi ja paneb selle laste nördimuseks suure pauguga kinni? Kas kommionu ise?! Ai-vai...

Ja "sõpru" muudukui lisandub. Asi on õudne: nõuetega liiguvad Kruuda poole kaks suurt ärihaid. Indrek Rahumaa on pantinud üle 103 miljoni kroonise nõude (ettemaks Tere Piima ostmise eest) ühelt poolt Toomas Toolile (tema Läti (Tukums Piens) direktori Otto Tamme kaudu. Otto muuseas on täiesti lätistunud, räägib keelt ja võttis kohaliku naise! Vaat sulle Latvijas Piensaimnieks - "piimamees"!). Teine pool on panditud Toonart Rääskile.
Euroopa Kohtust lähtuv suhkrutrahv, kus Oliveri firma võttis iga täiskasvanud eestlase taskust piltlikult sada krooni (maksuametil on tema firma vastu ligikaudu 136 miljoni kroonine nõue) on niisiis selgelt ainult kolmandik Oliveri muresid. Oliveri, Marceli ja Nordea juhi Vahur Krafti muresid, kui täpne olla.