“Kõikvõimalike klubide ja ringide nimestikest oli puudu just üks – klubi, kus kuulata kaasaegsemat muusikat. Mõte sai teoks, ja et EPA klubis oli ruumi ja aparatuuri, siis mööduski esimene aasta seal,” kirjutas ajaleht Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ) detsembris 1973. EPA klubi kaminasaali kuulamisdiskode ja neile järgnenud Tartu ülikooli klubi omade üks eestvedajaid oli “diskotaat” Riho Baumann, tollal noor füüsikatudeng.

Septembris 1972 pandi klubile nimeks Popklubi. Uus koht tõmbas tudengeid ligi nagu magnet. Liikmeid tuli ikka rohkem ja rohkem ning väikesest fänniringist kasvas välja suur üritus disko. 13. oktoobril toimus Tähe tänaval ülikooli klubis esimene avalik disko, kus algul kuulati Emerson, Lake & Palmeri plaati "Pictures at an Exhibition". Kuulamisdiskole järgnes aga uus ja revolutsiooniline nähtus Eestis – “päris” disko. Ehk Stereomuusika Tantsutrall, nagu seda kutsuti.

“Tantsumuusika ei tulnud aga orkestrilt, vaid plaatidelt ja seega tuleks lugeda seda päeva ka Tartu esimese diskoteegi sünnipäevaks,” kirjutas sündmusest ajaleht TRÜ. Diskoteegi loojad olid neli meest: Riho Baumann, Olav Osolin, Toomas Tiivel ja Peeter Virsa

Maagiline sõna stereo

Praegu reklaamifirmas Kolm Karu töötav Olav Osolin astus Tartu ülikooli 1972. aasta sügisel, kui kuulamisdiskosid oli korraldatud aastapäevad. “Tollal toimusid ülikooli klubis rockmuusika kuulamise õhtud ehk stereoõhtud. Stereo oli siis väga uus ja pop asi, omamoodi maagiline sõna. Mäletan, et läksin pimedasse saali, kus istus paarkümmend inimest ja lava peal laua taga oli paar äraseletatud nägudega noormeest, kes mängisid plaadilt ette üht täispikkuses rokkplaati. Yes või midagi säärast. Igal juhul proge, mis jättis sellise pühaliku tunde,” meenutab Osolin.

Üks õhtute korraldaja oli Osolini koolipõlvesõber Toomas Tiivel, praegune Eesti suursaadik Rootsis. Osolini sõnul tuli pärast tunniajalist plaadikuulamist lavale klubi tantsuansambel, kas Kogudus või Keel, Nahk ja Poogen. Bändi esinemine oli aga rohkem haltuura, mis tõelist pidu üles ei kütnud. “Tantsuõhtu oli suhteliselt liga-loga. Rohkem vahtimist kui tantsu.” Keegi poistest oli aga kuulnud, et Läänes tantsitakse ka plaatide järgi. Miks mitte teha nii ka Tartus – mõeldi – ja pakuti klubi juhtkonnale välja, et mängiks bändi asemel hoopis plaate. Sellega oldi nõus.

“Esimesel korral inimesed tantsima ei hakanud. Neile oli see täiesti võõras,” räägib Osolin. Disko läbiviimine polnud tehniliseltki kerge ettevõtmine. Igaks diskoõhtuks tuli kolu ise kokku klopsida. Kuna stereogrammafone polnud saada, ehitati need ise – monohelipea asendati stereo omaga. Niisamuti konstrueeriti ringi ka võimendus.

Lava, kus plaate mängiti, oli nagu tõotatud maa, kuhu igaüks saada tahtis. Alati oli seal mitu tegelast.

“Diskor pidi olema vinge möliseja, nagu Radio Luxembourg, kus kogu aeg möliseti ja mida kiiremini, seda paremini. Tuli rääkida bändidest ja lugudest ning samal ajal ka publikut innustada tantsima. Toomas oli vähesema jutuga, rohkema jutuga olid Baumann ja mina,” mäletab Osolin. 

Osolinist sai nende aastate kuulsaim diskor. Vast seetõttu, et ta oskas luulelise kõnepruugiga Baumannist rahvast paremini üles kütta. “On vaja korraldada tõeline kräu,” armastas Osolin öelda. Tema kräud kestsid tihti hommikuni. Hommikuks oli hääl ära, kuna kahtlemata tuli diskoril endal kaasa laulda. Disko polnud toona ainult tants – korraldati pilaeeskavu, isegi missivõistlusi. Koostati muusikaedetabeleid, mida avaldati isegi ülikooli lehes.

Diskodel mängiti ainult Lääne muusikat, kuna Eesti poppi plaatidel ei olnud. Led Zeppelin, Uriah Heep, Pink Floyd, Sweet jt. “Tantsiti absoluutselt iga muusika järgi. Iga asi mis vähegi cool oli ja uus, selle järgi sai alati tantsida,” ütleb Osolin.

Plaadid olid tollal hirmkallid, maksid 50-70 rubla. Näiteks väga korralikul töökohal teeniti 300 rubla kuus. Seetõttu oli igaühel tavaliselt kolm-neli plaati. “Diskodele maandusid kõik need plaadid kokku. Sõber andis ja tema sõber. Tartus oli meil umbes 70-80 plaati lava peal, jagatud kahte hunnikusse: need mida mängitakse ja mida ei mängita,” meenutab Osolin. 

Tartu diskod muutusid väga populaarseks, neid teati kogu Eestis. Kuigi diskole pääses ainult üliõpilaspiletiga, ei mahtunud kaugeltki kõik klubisse. Ametlike normide järgi oli ette nähtud vaid sadakond tantsukohta, parimatel päevadel aga tungles sees isegi 1100-1200 inimest.

“Ukse taha jääjaid oli väga palju, mistõttu dresseeriti eriline kurjade inimeste gäng, kes haamritega varustatuna seisid ukse peal ja ähvardasid kõigil trügijatel pead puruks lüüa. Meil oli üks habemega keemik, kes nägi väga hull välja. Tema puhul kahtlustati, et ta lööb ka.”

Osolin lõpetas diskode tegemise, kui entusiasmil püsiv fänniüritus hakkas muutuma äriks. “Umbes 1975 sai mul asjast kõrini, asi jäi paigal tammuma. Panin pillid kotti ja müüsin kõik plaadid maha.” 

Disko jõuab pealinna

Aastal 1973 sai Riho Baumann ülikoolist eksmati ja tuli tagasi Tallinna. “Kuidagi läks nii, et minust sai siin katalüsaator,” meenutab Baumann. Samal aastal käivitus tema osavõtul kaks diskoklubi. Tudengite oma EVA klubis, mis asus TPI kolmandas ehk naiste ühiselamus. Baumannist, kel oli mahukas kartoteek Lääne bändide kohta, sai nagu Tartuski diskode kommentaator. EVA diskode eestvedajad olid praegused tuntud raadiohääl Olavi Pihlamägi, muusikaärimees Einar Kapp, poliitik Pavel Starostin ja raadiotoimetaja Nikolai Meinert.

Linnarahvale mõeldud klubi alustas tegevust Sakala vana keskuse keldris, kus praegu on ohvitseride kasiino. Selle diskoteegi üks käivitajaid oli laulja Tarmo Urb. Algul olid diskod ka Tallinnas rockmuusika kuulamisõhtud, plaatide järgi tantsima hakati natuke hiljem – Raivo Raidami eestvõtmisel aastal 1975 Tallinna 1. Keskkoolis ning Nõmme Kultuurimajas.

Tartus alanud diskodest said tiivustust ka Tallinna koolinoored. Üks vedajaid oli praegune Riigikogu liige Rein Lang. “Idee tekkis vist 1973 minu ja minu 2. keskkooli (Reaalkool) sõprade ringis. Nimelt me kõik tegelesime viisil või teisel muusika (plaatide) vahetamisega ja meil olid päris head kanalid. Mõtlesime, et oleks ju tore kuulata uut värki heas seltskonnas,” meenutab Lang. Lang õppis toona Tallinna 7. keskkoolis. Tema kompanjonid olid Rein Volt (praegu audiitor) ja hilisem arhitekt Jaak Huimerind.

“Söökla oli ovaalse aknastikuga ja tegelikult päris tore klubiruum. Mina kooli kultorgina (ametlikus tähenduses komsomolikomitee sektorijuhataja) pakkusin välja, et teeme meil. Rääkisin muusikaõpetaja Tiia Loitmega, kes muidugi oli aruka inimesena kohe päri. Nii see siis algas.”

Muusikaõpetaja andis poiste käsutusse muusikaklassi ostetud stereogrammofoni Vega 201. Sellele kombineeriti juurde lisapaar kõlareid ja tehnika oligi löögivalmis. “Soundi tuli, mis hirmus,” ütleb Lang.

Kuna Lääne muusikat oli raske saada, tekkis Langi sõnul peagi sportlik hasart, kui kiiresti mõni uus asi nende klubisse jõudis. “Rekord oli vist Sparksi teise albumiga “Propaganda” (1974), mis ilmus Rootsis müügile vaid päev enne, kui see meil kõlas.”

Kuulamisdiskod ei piirdunud üksnes plaatide keerutamisega. Lisaks muusikale oli igal korral ka kellegi lühike ettekanne kas bändist või plaadist. Langi sõnul tehti need kas Soome ajakirjade (näiteks Suosikki) või Inglise Melody Makeri materjalide pinnalt. Vahel analüüsiti ka tekste. “Tegelikult olime parajad melomaanid ja rock-kultuuris toimuvaga isegi rohkem kursis kui keskmine Lääne-Euroopa noor. Pop oli armastada Yesi, Jethro Tulli, Led Zeppelini, Genesist. Proge oli in. Pop oli jälestada Sweeti ja Slade'i,” räägib Lang.

Plaatide kättesaamise keerukus ja vahel ka mõne bändi või laulu taunimine Nõukogude võimude poolt (Alice Cooper, Kiss) kasvatas noorte huvi Lääne muusika vastu tihti fanaatiliseks. Paljudel olid kaustikud andmetega bändide kohta, kus järjestatult kirjas ka kõik nende plaadid. Vahel ka iga plaadi laulud ja lemmikute puhul laulusõnadki. Rääkimata Suosikkist pärit plakatitest, millel oli lausa kulla hind.

Disko oli keeldude ja käskudega määratletud Nõukogude ühiskonnas omapärane nähtus, sest see ei mahtunud ühtegi reeglistikku. Ametnikud ei suutnud kuidagi positsioneerida, misasi see disko on, ja seetõttu läksid sündmused mitu aastat isevoolu teed. Ta ei olnud tantsubänd ega ka raadiosaade ning mingisugust tsensuuri selle üle ei olnud. “Diskodel võis rahulikult mängida Led Zeppelini või Rolling Stonesi ja mitte keegi ei kobisenud selle üle,” ütleb Osolin. KGB küll jälgis diskosid, kuid ei pidanud neid ohtlikeks. Alles hiljem hakati diskoreid tarifitseerima – siis kui diskod olid muutunud mainstream’iks ja äriks.

Tänu eestlaste algatusele andis kogu lai Nõukogude Liit diskondusele rohelise tee. Et kui juba Eesti noored niisugust asja teevad, ju see sobib ka nõukogude noorsoole. Siit rändasid välja ka sõnad ja kombed. “Mõiste “diskor” leiutas Baumann ning 70.-80ndatel levis see üle kogu N Liidu. Lugesin alles tänavu ühest Odessa ajakirjast veterandiskori meenutusi ja ta kirjutas seal, et tol ajal kutsuti miskipärast Odessas DJ-sid diskoriteks,” meenutab Raidam.