Mahakantud Hosni Mubarak
Võimul hinge vaakuva Hosni Mubaraki (s 1928) režiimi aeg saab varsti ümber. Selles suhtes oli minu jaoks eriti tähenduslik USA presidendi poolametlik soovitus olla vaoshoitum Kairo tänavail demonstreeriva rahvamassi ohjamisel. Üsnagi selge sõnum… Teataval määral isegi kummastav, sest vähemalt seni on suure regionaalsõja (viimati toimus see 1973) puhkemise ära hoidnud Camp Davidi lepete garantide USA, Iisraeli ja Egiptuse vaheline geopoliitiline koostöö. Ja seda juba üle kolmekümne aasta.
Mis on aga vahepeal muutunud või juhtunud? Mubaraki poolelt muide mitte midagi põhimõttelist: nii nagu varem, täitis ta juudiriigiga sõlmitud rahulepingu tingimusi. Kuigi jah, võimalikult minimaalsel tasemel. Asi seegi, sest sionismivastasest, mitmeid araabia riike hõlmavast ühisrindest oli välja lülitatud kõige suurem araabia maa, mille käsutuses olid pealekauba Aafrika kõige võimsamad relvajõud.
1981. aasta sügisest presidendiametis olev Mubarak ei suuda ameerika välispoliitika kujundajate arvates enam efektiivselt kontrollida ega maandada iidse püramiidide maa üha enam teravnevaid sotsiaal-majanduslikke ning religioosseid vastuolusid. Süsteemi teatav liberaliseerimine muutus lausa möödapääsmatuks. Kuid superkorruptiivse võimurkonnaga ümbritsetud diktaator ei tahtnud või ei suutnud adekvaatselt hinnata tugevasti muutunud sisepoliitilist reaalsust. Säärases olukorras hakkasid Ameerika diplomaadid ja eriteenistused üha enam kontakteeruma kõigi opositsiooniliste liikumistega. Eks näe, mis sellest veel välja tuleb. Välisjõud võivad sisepoliitilisi sündmusi muidugi oluliselt mõjutada, kuid käesoleva kriisi süvapõhjused peituvad ikkagi Egiptuse viimase kuuekümne aasta kestel toimunud sisepoliitilistes ning sotsiaal-majanduslikes, vägagi vastuolulistes arengutes. Ookeanitagune patroon muretseb eelkõige Iisraeli julgeoleku, Suessi kanali funktsioneerimise ning naftasaadetiste korrapärase saabumise üle. Demokraatia printsiipide valikuline manifesteerimine on ainult instrumentaarium peaeesmärkide saavutamiseks.
Praeguse olukorra nähtavasti parim lahendus oleks liberaalse/läänemeelse Mohamed ElBaradei presidendiks valimine, kuid see on muidugi äärmiselt vähetõenäoline. Eeskätt lihtrahva seas ülipopulaarne “moslemi vennaskond” (muuseas, asutatud just Egiptuses 1928) ei sobi ei Läänele, Hiinale ega ka näiteks Venemaale. Järelikult tuleb suhelda Mubaraki mõjuvõimsamate usaldusisikutega. Selles suhtes kõige perspektiivikam tundub olevat luureülemast asepresident Omar Suleiman (s 1936); tema ilmselt suudaks käsutada ka armeed. Vähemalt rahva silmis ei ole tal ka korruptandi mainet.
