Varases nooruses ennustati mulle, et elan 49aastaseks, ja see tundus mu meelest siis päris kõrge vanus olevat ja mulle pikka iga tõotavat, kui aga sellest ennustusest vanematele inimestele rääkisin, imestasid mitmed, miks mulle nii vähe eluaastaid lubati. Praegu pean 49aastast inimest pigem nooreks kui keskealiseks, suremiseks kohe kindlasti liiga nooreks.

Kurdetakse, et noored ei suuda või ei viitsi eakate vastu alati erilist empaatiat ilmutada. Ajakirjanduses näiteks (mida teevad põhiliselt noored) on välja kujunenud klišeed – kui kirjutatakse pensionäridest, siis illustreerib seda lugu tüüpfoto kahe kepi najal komberdavast värvituks kulunud ja moetus seelikus ning koledates kottades vanainimesest.

Selliseid olen näinud Viru keskuse juures kerjamas, mitte seal, kus meie aktiivsed eakad pensionärid liiguvad. Kui žurnalistlik “tüüppenskar” on haige ja õnnetu määramata eas olevus või õnnetusse sattunud üle 50aastane vanamammi või vanapapi, kellest pajatavad noorte ajakirjanike koostatud liiklusõnnetuste teated, siis kaotavad igasugused jaotused või vanusepiiri nihutamised mõtte. Stereotüüpe noorte peades on raske nihutada, neis tekitab pigem hämmastust, kui mõni tragi ja meeldiv mitte just kõige noorem inimene osutub pensionieas olevaks “raugaks”. Noorte samas laadis diskrimineerimist vanade poolt ei ole nii tihti märganud. Mõningast eakatepoolset kibestumist, vaata et sarkasmi, ka liialdatut, aga küll.

Samas püüab nooruslik ühiskond, usun, et mitte pahatahtlikkusest, vaid pigem pealiskaudsusest ja mõtlematusest, ka hoolimatusest, eakaid halvustada ja tõrjuda. Aga võib-olla ka sellepärast, et enneolematult kiiresti ja ulatuslikult vananev ühiskond tekitab nooremates kui kardetavalt vähemusse jäävas seltskonnas alateadlikku hirmu.

Mida pöördumatumalt ühiskond vananeb, seda suuremaks võivad paisuda konfliktid põlvkondade vahel. On väga kurb, et Õhtumaades on iive nii madal, et noored on ühiskonnas peagi haruldasemad kui eakad. See käänab lähemas tulevikus pea peale vanad tarkused nagu hallpead austa, kulupead kummarda, austatakse ja kummardatakse pigem neid, kes on haruldasemad, keda on vähem.

Võib-olla oleks aeg hakata oma aja ära elanud mõttemalle uues olukorras kohendama? Eraldavate vanusepiiride asemel pigem põlvkondade vahelisest üksmeelest ja koostööst rääkida?

Teisalt – ma pole kunagi olnud nn põlvkondade usku, eakate hulgas on üha rohkem neid, kes ajaga kaasas käivad, julgelt ja nooruslikult mõtlevad, kõike uut katsetada tahavad, nii nagu noorte hulgas on ja on alati olnud passiivseid, mõttelaisku hellitatud isendeid, kes arvavad, et noorus õigustab neid aina võtma ja võtma, egoistlikult kõigest üle sõitma ja maitsetult laiama.

Mis puutub pensioniea tõstmisse, siis õige sotsiaalpoliitika korral, kus on võimalik teatud põhjustel (haigus, perekond jne) varem pensionile jääda, ei tekita see peavalu neile eakatele, kes tahavad ja suudavad veel kõrges vanuseski oma harjunud ametit edukalt pidada. Vastupidi, see annab kindlustunnet, et ei pea kiirustama oma koha loovutamisega noorematele. Üha enam on tõestatud, et eakad saavad oma tööga vähemalt sama hästi hakkama kui nooremad.

Räägitakse tasakaalust, mida loodus armastavat. Jah, ühiskonnad vananevad, noorte suhtarv väheneb, kuid tasakaalu mõttes on uued ajad toonud uut tüüpi eakaid, kes mõtlevad erksalt, tänapäevaselt, hoolitsevad oma tervise eest ja püsivad kaua vormis. Isegi laste sünnitamise vanusepiir on ju kõvasti nihkunud. Vahest väljendub selles kõiges looduse tasakaal vananeva ühiskonna tingimustes. Kõige olulisem inimeste elus on tervis ja kuigi eakate inimeste tervis tõenäoliselt on nõrgem ja ohustatum, ei kaitse noorus paraku haiguste eest.

Jääb vaid soovida, et meie inimesed, nii eakad, keskealised kui noored, oleksid võimalikult terved.

Keskea piiride nihutamine on aga sama kokkuleppeline nagu see, et palavik algab just 37 kraadi juures. Või miljööväärtuslik linnaosa just ühest konkreetsest tänavast...