Maimu viskas lusikaga Mati vasaku kulmu lõhki!
Katkendid Loomingu Raamatukogus ilmunud Vaino Vahingu märkmetest (LR, “Noor Unt”, 2004/1-3).
Tegelased:
Mati Unt (ehk Noor Unt, noorkirjanik), Ave Alavainu (luuletaja), Paul-Eerik Rummo (noorkirjanik ja luuletaja), Hando Runnel (luuletaja), Rein Saluri (noorkirjanik), Toomas Alatalu (ajaloolane), Joel Sang (noorkirjanik), Marju Lauristin (sotsioloog), Peeter Vihalemm (sotsioloog), Andres Ehin (luuletaja), Rein Karemäe (saatejuht), Jaan Tooming (näitleja), Ain Kaalep (kirjanik), Evald Hermaküla (näitleja), Peeter Tulviste jt.
*
6. september 1967.
Mati Unt ja Ave Alavainu ülikooli kohvikus.
*
7. september 1967.
Mati Unt minul külas vaimuhaiglas, Staadioni 48. Näitasin talle Juhan Liivi nurka haigla raamatukogus. Hiljem restoranis "Volga", kus veel P.-E. Rummo, Jaak Kangilaski ja Hando Runnel. Vaja oleks panna Emajõgi voolama vastassuunas. Hando Runneliga juttu eesti rahvusküsimusest.
*
6. mai 1968.
Teatris. Mati Unt lubab kirjutada igast oma eluetapist ühe romaani. Kui aga etapp ei ole veel lõppenud, siis ei saa ju kirjutada? Lugesin Rein Saluri uut, paremat jutustust, mis tundus olevat üpris sünge. [Mis jutustus see võis olla, ei mäleta - V.V.] Kirjutab minust tunduvalt paremini.
*
16. mai 1968.
Teatris. Vaatasime koos Undi ja Kuno Otsusega teatrižurnaale. Unt ütles, et ta ei saa kuidagi kontsentreeruda, mingid uitmõtted segavad, romaani jaoks ei kõlbavat. Läksime "Ekraani" kinno. Pileti ostis ka Toomas Alatalu, kes ütles, et Lääne-Saksamaal kinnitati erakorraline konstitutsioon.
*
21. mai 1968.
Kuritegelik kamp, joodikud ja litsid, pidasid Elva kirikus pidu. Suguline vahekord altari ees.
*
15. juuli 1968.
Helistas Mati Unt. Luges oma romaani "Mõrv hotellis" algust. Müstika, irreaalsus. Mulle jäi arusaamatuks, miks ta seda romaani kirjutab. Tundub, et tal oleks nagu midagi ütelda, kuid ta ei taha, aga võib-olla ka vastupidi. Ta sõitis Pärnu lõbutsema.
*
5. veebruar 1969.
Dr. Heiti Kadastik tuli pärastlõunal analüüsima Undi juttu vaimsest tervisest ja pikajuukselistest ning poriga määritud näopildist "Nooruses", küsis, milline on autori vaimne seisund.
*
18. mai 1969.
Külas Mati Unt, Joel Sang, Hando Runnel. /.../
Kõik luuletasid. Unt pikali põrandal ja solvus, kui me leidsime, et Joelil on parem luuletus kui temal. Ilmselt on Undil neuroos ja vaevalt ta nii palju teeskleb ja tõmbleb. /.../
Undi luuletus oli:
Vägistaja kõndis metsas õhtu eel
naise ihu oli tulvil tema meel
kuni kohtas minu sõpra Vainot
kohtas teda kevadisel lillevainul
nemad kahekesi minu pilgu all
hunt ja tema habras lambatall
vihmauss ja tema purustaja
hulluarst ja kena vägistaja
nemad meelde igaveseks jäävad mul
kanapoeg ja erekteerund kull
oma lastele neist räägin õhtuti
et nad teaks kuis ennevanast elati.
*
29. juuni 1969.
Unt räägib, et ta oli saanud Tallinnas Kirjanike Majas amfetamiinipsühhoosi. Pistnud öösel pea aknast välja ja karjunud. Kriitikameel olnud säilinud, võis loogiliselt arutleda, aga siiski sundis miski tegutsema.
*
4. august 1969.
Unt: "Ma viskasin kaks sotsioloogi, Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma, uksest välja." Lauristin olevat öelnud Undile, et mu jutud on jälgid ja ma olevat psühhopaat. Täiesti omapärane hinnang. Nad olevat Marju järgi näitlejate seltskonda ignoreerinud (Herta Elviste ja Lembit Eelmäe). Aeg-ajalt teineteisele mõistvaid ja abiotsivaid pilke heitnud. Matil on isu neist kirjutada, eriti naisest, tüübist kui sellisest. Mati oli neile öelnud, et Vahingul on nii palju inimlikkust, et saadab ka aukodanikele kaarte ja kirju. Hea on kirju oodatata, hea on inimestega lävida.
*
24. august 1969.
Õhtul Toominga toas. Ta töötab kogu aeg.
Unt on kirjutanud luuletuse:
nüüd kus vahing magab
ja kui ukse taga enam ühtki vaimu pole
oleme kõik üsna vagad
iga hääle kõla tundub kole
ainult mustlaslaulud meile jäänud on
aga needki kingitud ja üpris võõrad on
*
27. august 1969.
Jälle üks Undi luuletus:
doktor magab raske oli tema päev
tema tööl ju reasket vaeva näeb
doktor magab seni, kuni naine tuleb sisse
kus saab läbi viia oma operatsiooni
kus saab leida ajastule kergelt ambi- või muu valentse tooni
sest et meie elust iialgi ei haju tagasõimatud künism
kui jääb meile võõraks armastatud keha pisimgi tropism
*
11. september 1969.
Vaatasime televiisorist Rein Karemäe saadet "Kahe näoga reportaaž", milles kohtulaua ees naine, ametiühingu grupiorganisaator, kes kõrvaldanud 136 rubla eest ametiühingumakse. /.../ See ajas meid nii vihale, et kirjutasime järgmise petitsiooni:
Eesti Televisiooni nõukogu esimehele Leonhard Piibule. Vaatasime 11. septembril saadet "Kahe näoga reportaaž" ja olime nördinud avameelsusest, millega esitatakse ajakirjanduslikku künismi, mis tekitab massikommunikatsiooni kaudu vabariigi avalikkuses ebaterveid meeleolusid. On kahetsusväärne see massipsühhoosi tekitamise katse, mis äratab loomalikke instinkte üksikisiku vastu, kes on välja rebitud kontekstist, mis teda tegelikult õigustab. Eriti häirib Rein Karemäe interpretatsioon.
Alla kirjutanud: Vaino Vahing - psühhiaater, Mati Unt - kirjanik, Joel Sang - üliõpilane, Jaan Tooming - näitleja.
Ehin ei kirjutanud petitsioonile alla, kuna ta veel ei tea, kas ta läheb televisiooni tööle või mitte. "Olen kurb," ütles Andres, "et ma vaba ei ole, koos alla kirjutada ei saa. tegelikult on mul veel teine Grenz-situatsioon [piirsituatsioon] - ma saan neil päevil 4-toalise korteri, kuhu ka Käbin ja Co kirjutasid juba ammu alla."
Mõelda vaid, Andresel kaks piirsituatsiooni korraga!
*
25. september 1969.
Õhtul Unt ja Ülo Matjus. Matjus teab rääkida, et üks filosoof olla öelnud, et Vahing on naistepõlgaja - lausa mingi alateadvuslik viha ja üleolek naistest. Ja seda ütles Matjus ainult kuulujuttude põhjal.
*
20. detsember 1969.
Elva kohvikus Lembe Hiedeliga. "Ma ei salli teid, te olete valelik. Olete lilla, isegi mu 15-aastane tütar ütles, et Vahing liputab oma juttudes, et ta on lilla. Te olevat pärast meie eelmist jutuajamist kõik kirja pannud, analüüsinud, sünteesinud. Tegelevat juba noorest east süvapsühholoogiaga." Kõik mehed, kellest ta rääkis, olid peaaegu lillad.
*
24. detsember 1969.
Koos Undiga jälle Hiedelite pool. Nad kiidavad mind, ilmselt et mind lohutada. Koos mehega polegi Lembe Hiedel nii pidurdamatu. Tegelikult arvab ta endast palju, peab ennast absoluutse maitsega naiseks, toimetajaks.
*
20. jaanuar 1970.
Unt hüsteeritseb. Miks ei ole mul kunagi tema jaoks viina, piiritust. Tema tuleb, aga minul pole viina. "Miks käivad su juures Madis Kõiv ja Päärn Hint, Johnny B. Isotamm? Varem oli nii, et sa varjasid korterit ja ainult mina võisin tulla." Undi ensearmastusel ei ole piire.
*
20. veebruar 1970.
Undiga külas Ain Kaalepil. Mees ise tuli kahe tunni pärast, parasjagu purjus. kaasas kohaliku keskkooli direktor, kellel suured kompleksid. Situatsioon meenutas üldjoontes seda, kuidas Shaw (näitekirjanik George Bernard Shaw- toim) sõitis külla äärelinnas elavale sõbrale. Läks jala mööda raudteetammi ja kogu aeg sadas vihma. Läbimärg Shaw jõudis sõbra juurde. Shaw ei sallinud Darwinit (evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwin - toim), küll aga Lõssenkot.
*
14. märts 1970.
Paul-Eerik Rummo Tartus. Arutame rühmaabielu probleeme. Vahel oled kärsitu, närviline ja väsinud, aga naine nõuab oma osa. Mis siis teha? Sealt nii mõnigi häda.
*
19. aprill 1970.
Unt levitab juttu, et mu mäng "Telejuurdluses" olevat labane. See on hea. Järelikult oli mäng hea, tõeline, teenis eesmärki. Kõik arvavad, et ma olengi selline, imestavad, et muidu hea kirjanik, aga televisioonis lame?!
*
21. mai 1970.
Peeter Tuleviste sõjaväkke saatmise õhtu Kirjanike Majas. Õhtu, mille kohta ei oska midagi öelda. Kui, siis suure paranoia peaproov. Kirjanike Maja oleks tulnud ära lõhkuda, nii nagu G. Greene'il poisid maja maha lõhkusid.
*
22. mai 1970.
Õhtul külas Andres Ehin ja Mati Unt. Ma ütlesin neile, et homme sõidan kummipaadiga Võhandule, et öösel olen lõkke ääres ja nii edasi. Mispeale ütles Andres: Külmavõitu öö, kui, siis paljudel madratsitel...
Mina: Kuuseokstel võib ka.
Andres: Siiski madratsil, siis praksub lõke ja sädemed langevad madratsile ja põletavad augu.
Mina: Ja siis pistad sa oma suguti sinna auku.
Mati: Varakristlane.
/.../
Peetri (Tulviste - toim) õhtul märatsenud seltskond oli üks suur eneseimetlejate ja enesehaletsejate kogum, kes projitseeris kogu haleduse Peetrile, kuid tegelikult tahtis see mass Peetri tappa, sest viimasel jätkus julgust "vabatahtlikult" sõjaväkke minna. Kuid märatsev mass ei läinud tapmiseni, vaid hakkas pudeleid lõhkuma. Ja lõhkus seni, kuni põrandal oli kümne sentimeetri paksune klaasikiht. Tuli meelde Jaan Oks, kes ütles, et "on midagi õudset ja rumalat olla energiline, ilus, hää ja aus".
*
29. juuli 1970.
Päevikus Jüri Tensoni sissekanne: "Olen maani täis nagu oinas. Ajab oksele. Ei tõuse. Ei vaja. Kehv olla. Tulid Hermaküla ja Unt, täis kui siga. Tepandi (Tõnu Tepandi - toim) on mage."
*
30. oktoober 1970.
Unt oli traagiline, vajas kaastunnet ja imetlust. Ostis hiljem "Kuku" klubis kolm Armeenia konjakit. Tutvusin Lennart Merega. Talle ei meeldinud mu liialdatud radikaalne seisukoht, et inimesed, nii vaimselt terved kui haiged, on väga sarnased. Kergelt purjus, püüdis ta etnopsühiaatriliste viidetega midagi tõestada. Lauda trügis nuhk, kes aga kohe algul üle mängis, ennast absurdse dialoogiga reetis. Mellov (Vanapa) ütles, et Vahingu nägu on äärmiselt ebaintelligentne - poksija nägu. Jne.
*
17. november 1970.
Joel Sanga pulmad Tallinnas. Pulmas ei olnud paljudel maailmakontseptsiooni. Enne lõppu tõin lauale kaks küülikut. Öösel püüdsime Undiga fotopaberile mu nägu ilmutada, kuivalt. Unt aga ei saanud sellega hakkama. Tartus selgus, et fotopaber, mida kasutasime, ei olnud mõeldud kontaktkopeerimiseks, vaid oli jodokont, mitte kartong.
*
25. august 1971.
Nägin pika une Mati Undi surmast. Ta oli ennast üles poonud. See oli suur eesti rahva tragöödia, lein. Käisid ettevalmistused matusteks. Lõpuks ärkas Unt matusetseremoonia ajal üles, ulatas mulle käe ja ütles: "Tere, Vaintsa!" Unenägu oli nagu tõelus. Poomisele eelnes meie telefonikõne. Ma oleksin saanud poomist ära hoida, kui ma oleksin Undi omastele helistanud. Tegin endale etteheiteid, miks ma ei helistanud. Kogu rahvas leinas. Unt oli tõeline rahvuskangelane, klassik.
*
3. oktoober 1971.
Viis tundi parandasin oma kirjutusmasinat, mille Unt hüsteeriahoos ära lõhkus. Ei saanudki korda. Viha, imelik seesmine viha on kirjutusmasinalõhkujate vastu. Ma ei oska ju ilma masinata midagi mõistlikku kirja panna. Lame hüsteeria - lõhkuda teise kirjutusmasin ja rääkida minust pidevalt halba klatši, ise naeru kihistades, mõnuledes. /.../ Undi viimane teooria on, et ma vihkavat väikesi lapsi. Tal olevat hirm oma poja pärast ja ta olnud Pärnus hirmul Normeti poja pärast. Tegelikult armastan ma väga väikseid tüdrukuid. Unt küsis, kui vanu. - Nii 10-12aastaseid. Seepeale ta rahunes. Palus, et ma väiksemaid ei puutuks, jumala pärast.
Hea kiri Handolt. Tulgu ma Tallinna ja toogu Tartu vaimu.
*
16. oktoober 1971.
Toominga juures teatri ühiselamus Heidemanni tänaval. Räpane tuba. Kuulame muusikat. Undid tulid sügisballilt ja Mati kukkus kohe hüsteeritsema. Ta nõudmised on nii egoistlikud, et keegi ei suuda teda enam välja kannatada. Kogu aeg tuleks temast rääkida. Lõhub toole, tuleb mulle kätega kallale.
*
21. oktoober 1971.
Unt hüsteeritses, raskepärane paranoia. Peab Kuno Otsust vaenlaseks nr. 1.
*
22. aprill 1972.
Öösel Nõva tänaval tekkis kisma Maimu (Maimu Berg - toim) ja Mati (Mati Undi) vahel. Maimu viskas lusikaga Mati vasaku kulmu lõhki. Hakkas jooksma paksu ja tumedat verd. Mind ajas see kõik naerma. Vaibale tilkus verd. Maimu oli öösel hirmus: kas Mati surnud pole? Kuulas, kas Mati ikka hingab. Hommikul sügavamast sügavam depressioon, kaater. Tartu on nii räpane, inimeste sagimine nii mõttetu, et kui püstol oleks, laseks vist ennast maha. Kuhu minna? Palamusele? Pole mul Palamust, olen... Mida sinult soovin, naine? Mitte midagi peale üheülbaliste kihude rahuldamise. Enamik inimestevahelisi vahekordi on mulle iiveldamisi tuttavad, läbi tunnetatud. Mis on siis vahekorras (kas või seksuaalvahekorras) jäävat, väärtuslikku, mis iga uue korraga pühitsetud saab? Mis on sellist, mida unustades taas ihaldame? Mis on see, mis kodeeritult mällu ei talletu?
*
11. mai 1972.
Kuusberg (???) küsinud Matilt, et miks te (Vahing ka) viimasel ajal grupiabieludest kirjutate, mis teil seal Tartus lahti on?
*
18. mai 1972.
Pärast Undi maniakaalset eneseülistamist on nauding piiblit lugeda.
