Maipõrnikatega disainijahil
Taevas on täiesti hall ja vihma tibab, kui ma Ida-Berliinis Senefelder Platzi U-Bahni jaamast välja ronin. Pfefferbergi mahajäetud õlletehas, nüüdne “kultuurivabrik” on siinsamas, lagunenud hoonestik algab võimsa värava ja selle taguse inim- ja õlletühja Biergarteniga. Pole veel hooaeg. Designmai on juba mitu päeva toiminud ja Pfefferberg on selle kirju ja vormitu ürituse keskmeks. Eestis sellistes varemetes kultuuri ei ela, isegi praegune Vaal-galerii on Pfefferbergi kõrval high-tech ruum.
Tänavuse, teise Designmai peanäituseks on “EU+”. Tunnen end sel, uute tulijate vormidisaini esitaval näitusel hästi, sest head Eesti asjad – mis sest, et osa on prototüübid, mitte seeriatooted – on silmapaistvatel kohtadel ja ei pane häbenema. Lisaks juba tuntud asjadele (Martin Pärna e-tool, Edina Dufala-Pärna tool “Lib- lik”, Tarmo Luisu valgustid, Igor Volkovi riiul), üllatab Toivo Raidmets kahe uue tooliga “Mart” ja “John”, mis miksivad moderni ja rahvusromantikat, skandinaavialikkust, Mart Stami ja Edgar Velbrit.
Eesti disainist hoopis erineva, kuid samas rahvusvaheliselt aktsepteeritavana kui moodsalt idaeuroopalik paistab silma Leedu disain. Tšehhe esindab mailegrünberglikku neopoppi viljelev rühmitus Olgoj Chorchoj. Üldiselt möllabki endiselt neopoplik ümarnurksus, selle kõrval on moes täispuhutavad, ornamendiga kaetud ja muidu trikiga asjad, tundub pärast selle väljapaneku vaatamist. Disaini trendikad kinnisideed on globaalsed, nende kasutamine jaguneb siiski lokaalselt.
Samas hoones on veel retrospektiivne väljapanek Šveitsi disainist ja Oliver Vogti kuraatorinäitus “Shooting Stars of Europe”, mille silmapaistvaim objekt on õuel seisev soomlase Timo Salli saunabuss. Oot, kas ma pole sama head Eesti saunabussi juba aastaid tagasi Pealtnägijast näinud?
*
Veel rohkem näitusi (kataloogi andmetel kokku 134) oli peidetud laiali üle linna. Kõikjale niikuinii ei jõua ja mõnda on võimatu leida. Kõrvuti olid glamuursed suurväljapanekud, nagu “Czechmania” Škoda esinduses Unter den Lindenil, kus olid väljas nii kunstfotod, tuleviku-Škodade prototüübid kui ka moodne tšehhi kristall ning vastukaaluna väikesed ja alternatiivsed etteasted korternäitusteni välja. Eksponeeritakse Saksa disainifirmade loomingut, ajaloolist Ida-Saksa disaini, vene imefotokate LOMO abil tehtud pilte, kõike, mis mahub masstootmise ja kunsti vahele. Ja palju kunsti ja disaini vahelisel eikellegimaal asuvaid noorteprojekte. Ja U- ja S-bahni vagunite lameekraanid näitavad tabloidiuudiste ja reklaami vahele “disainifilme”, mis on reeglina poolabstraktsed helitaustata muusikavideod.
*
“TYPO 2004”, Designmai osa, minu Berliini-sõidu üks peapõhjusi, on rahvusvaheline tüpograafiakonverents. (Tüpograafia, muide, on õpetus kirjast, mitte trükikodadest!). Kolme päeva sisse mahub hulk ettekandeid kirja ajaloost, kirjaoskamatusest, konkreetsete kirjatüüpide loomisest ja kasutamisest. Esinejad on suured staarid, kelle töö samas puudutab meid pidevalt, meile endale teadmata. Üles astuvad näiteks selle loo põhiteksti kirja Charter looja, legendaarne ameeriklane Matthew Carter ja selle loo pealkirja tüübi Interstate looja Tobias Frere-Jones. Õues tehakse samal ajal graffiti-võistlust.
Tüpograafia on kultuuri oluline osa, mitte tavainimese ettekujutus Timesist argipäeval ja dekoratiivse kirja kasutamisest pidulikul puhul. Kirja ja tema kasutamise kvaliteet võib määrata info päralejõudmise; kiri võib vajada restaureerimist ja konserveerimist, nagu Tobias Frere-Jones ja Jonathan Hoefler oma ettekandes tõestavad.
Omaette osa TYPOst olid megastaaride etteasted. Inglane Peter Saville (klassika: Joy Divisioni, New Orderi ja Pulpi plaadikaaned, pluss reklaamitöö moemaailmas) ja New Yorgis tegutsev austerlane Stefan Sagmeister (klassika: Lou Reedi, Rolling Stonesi ja David Byrne'i plaadikaaned, pluss raamatukujundus ja muu) käitusid ka ise nagu rockstaarid, kuid neil oli ka midagi öelda. Teoreetiliste arutluste asemel rääkisid nad oma elust, nende teemad olid pealtnäha banaalsed, stiilis “Disaineri õnn”, kuid siiski tõsiseltvõetavad ja õpetlikud. Eriti üliõpilastele, kes näisid moodustavat tänus soodsamale osavõtumaksule poole konverentsi kuulajaist.
Üks eriti emotsionaalne hetk TYPOl oli see, kui saksa pillimeister, radikaalne muusik (ma ei oska Fred Frithi ja Tom Cora kunagist kaaslast teisiti nimetada) ja tüpograaf ühes isikus Hans Reichel esitles laval korraga oma kirjatüüpe ja uskumatut, daxophoniks nimetatud pilli. Seda statiivile kinnitatud väärispuidust asjakest mängitakse korraga mingi krihvidega klotsi ja tšellopoognaga; ja tagajärjeks on vapustavalt inimhäält meenutavad helid, aga ka midagi hoopis teistsugust. See on ka disain! Disain võib olla ka hull leiduritöö.
*
Tulen Pfefferbergi paar päeva hiljem veel tagasi. Siin väitlevad seeria “Blind Date” 3. osas uue ja vana Euroopa esindajad, seekord eestlased Kristjan Mändmaa ja Martin Pärn ning Inglismaad esindavad disainer Gitta Gschwendtner ja Londoni Disainimuuseumi kuraator Claire Catterall. Publik tuleb ja läheb, algusest lõpuni kuulajaid on vähe. Vormidisainerid Pärn ja Gschwendtner piirduvad oma töödega, Catterall esitleb omakureeritud vormidisaininäitust. Kristjan Mändmaa näitab kõigepealt Eesti graafilise disaini paremikust ametlike võistluste (reklaamikonkursi “Kuldmuna” disainikategooriad ja raamatuvõistlus “25 parimat”) võidutöid. Glamuurne, kuid igav, umbes nagu Eurovisioon, on tema hinnang; ja ma pean sellega nõustuma, vähemalt Designmai kontekstis. Seejärel näitab Mändmaa oma üliõpilaste töid. Kunstiakadeemia uuendused kannavad esimesi vilju, kuid see ei ole mingi graafiline disain senises, kõigepealt manuaalsetele oskustele ja kommertssõnumite edastamisele keskendunud stiilis. Pigem on need sotsiaalselt teravad kunstiprojektid, selgemad kui “kujutava kunsti” taustaga noorkunstnike omad.
Kui eestlaste ja inglaste mitte liiga pikast mõttevahetusest midagi järeldada saab, siis seda, et disainihariduse põhiprobleemiks näib kõikjal olevat kõikumine iseseisvaks karjääriks ja müügitööks vajaliku pragmaatilisuse ja tootekesksuse ning mittekommertsiaalse, pigem mõtlemis- ja loominguõpetusena töötava lähenemise vahel. Kumbki ei ole üksinda töökõlbulik meetod. Alati tundub haridusprotsess ühele poole kaldu olevat.
Eesti majandus karjub disaini järele, kuid disain ise karjub mõtestamise järele, tundub mulle. Need ei ole vastandlikud protsessid. Meil on korraga puudus nii ärimaailma ja disaini üksteistmõistvast koostööst kui ka disaini loomingulisemast ja teoreetilisemast (loe: ärimaailma pealtnäha nullivast) poolest. Kui see oli ka ainus oluline mõte, mida Designmai minus süvendas, siis oli see ikkagi tähtis mõte.
Kuid siiski. Suure ürituse nägemine tekitas küsimuse, kas midagi samalaadset väiksemas mahus ei võiks ka Eestis juhtuda? “TYPO 2004” taolist konverentsi vajaks eriti üliõpilased ja reklaamibüroode disainerid. Väiksemaid disaininäitusi tuleb Disaini-ja Arhitektuurigaleriis ja Tarbekunstimuuseumis ikka ette, kuid kas ei oleks aeg küps arutada näiteks kunagise keskse mööbli- ja ruumikujundusürituse “Ruum ja vorm” tulevikku? Mingil uuel kujul oleks tal kindlasti tulevik, tundub mulle. Ja kas Balti plakatitriennaali taaselustamine uuenenud kujul (näiteks ka flaiereid või muid (kultuuri)trükiseid kaasa haarates) poleks mõttekas tegu?
