Maja selgroog – trepikoda
Maailma esimene trepp oli ilmselt kaldu tõstetud palk,
sälgud astmeteks. Edasi liiguti mugavuse poole, pandi kaks palki
kõrvuti ja sälkudesse toetati astmelauad. Aina lihtsamaks minnes
kahandati materjalipaksus miinimumini… Muide, sellist (männipuust,
odavaimat) ürgtreppi pakuvad trepifirmad häbenemata
tänapäevalgi… Kuid seda rada pidi me edasi ei lähe,
konstruktsiooni asemel teeme juttu trepi asupaigast ning selle valgustusest.
Linnas jalutades ja maju vahtides võtab kuju arusaam, et
fassaadidesse on kodeeritud arhitekti suhtumine – kas ta peab treppi maja
uhkuseks või alandavaks paratamatuseks. Seda reedab fassaadijaotus
või lausa terve hoone kompositsioon.
Esindusfunktsiooniga trepp
Tallinnale
tüüpilise gooti majatüübi kõrges diele’s ehk
eeskojas, mida valgustasid suured fassaadiaknad, paiknes ka teisele korrusele
viiv puidust trepp. Seega oli trepilkäijatele tagatud päevavalgus
fassaadiakendest.
Ka hilisemad ja uhkemad majatüübid,
renessanss- ja barokklossid, lubasid enamasti endale suurt fuajeed, milles
kulges avar trepp. Sageli kulges see kaarjalt mööda
seinaäärt, ilma teravate käänakute ja vahemademeteta,
mis närviliselt ruumi tükeldaks. Muide, sellest on eeskuju
võtnud ka tänapäevane luksust taotlev kodutüüp, mida
on näha Ameerika rikkuriseriaalides, aga meie eramutes pole see kuigi
levinud.
Kui suure hoonemahu sisemuse valgustamisel
fassaadiakendest väheks jäi, ehitati trepihalli kohale kuppel
või koguni valgustorn koos akendega. Sama idee mugavamaks lahenduseks on
tänapäeval katuseaknad.
Argitrepi kaaslane
– trepimade
Tagasihoidlikumas versioonis, näiteks
keskmises linnamajas, kus mitu peret kasutab üht ja sedasama treppi, tuleb
viimane ära mahutada üldkasutatavasse ning oluliselt väiksemasse
ruumi. Seetõttu on korruste vaheline lihtne trepp sageli kokku murtud
nagu käänispeaga nuga. Pöörde tegemiseks on
üks trepiaste tunduvalt laienenud – muutunud trepimademeks.
Ka ei meeldi kellelegi trepil käsikaudu kobada, seetõttu
tuleb trepikojalegi teha aken. Ongi valmis akna- ehk trepimademeprobleem.
Probleemi mõistmiseks eemaldame vaimusilmas linnamajalt
fassaadi. Paljastub hoone sisemine ehitus – näeme, et fassaadi taga
on trepimademed vahelagede suhtes nihkes. Täpselt poole peal. Kui aga
nüüd seina sisse teha aknaaugud mademe suhtes loogiliselt, on
fassaadi akenderivi ju möödapääsmatult rikutud!
Sageli on seda ebamugavust lihtsalt ignoreeritud. Paljud sajandivanused
puumajad teevad näo, et “ega meil siin treppi polegi”.
Klassitsism, mis tollal veel arhitektide vaimu kammitses, pidas vormirütmi
olulisemaks igasugusest sisemisest vajadusest. Vajadused, palun väga,
tuleb rahuldada märkamatult, mitte häirides kunsti. Ja nõnda
ei reeda ühtlases rütmis puitpitsi ja ehislaudadega fassaadid mitte
millegagi trepikoda, ainult terane silm märkab, et mõnest aknast on
inetult paistma jäänud tõusev trepipõsk. Või
hoopis paks trepimade, mis, nagu needus, sattus just täpselt keset
akent.
Sama needus kummitab ka sotsialismiaja kortermaju –
sageli on trepikoja akendest näha trepimademeid. See on maja häbi,
traageldused ju paistavad! Pealegi on need pinnad enamasti viimistlemata, sest
need ei kuulu õieti välis- ega sisekujundusse, lisaks jooksevad
mööda neid servi ka poole sajandi porinired…
Minu
arvates oleks enam kui loomulik, et ei trepp ega vahelagi jookseks hoolimatult
vastu aknaklaasi. Kui aga tegemist on kõrge
aknaga, mis ulatub läbi mitme korruse, olgu selle taga õhuruum,
mitte vahelae läbilõige! Selline formaalne jäikus, mis maja
loomulikku ehitust ei arvesta, on funktsionaalsust hindava meele jaoks sama
“ilus” kui hiina naiste puntrasse seotud jalalabad.
Trepikoja vaheõitseng
Klassitsismi ja
sotsialismi vahepeal peeti aga sisu ja vormi ühtsusest väga lugu.
Sestpeale, kui Eesti ärkamisaja järel end ka
kroonuarhitektuurist vabaks raputas, hakati tunnistama ka hoone sisemuses
toimuvat. Ühtlasi selle vajadusi fassaadil. Klassikakaanonitest valla
pääsenud moesuundade toel kandus elamuehitussegi
“keskaegne” eheduseihalus ja sellest kantud rahvusromantilised
tuuled. Eriti tuntav mõju meie arhitektuuriteadvusele oli soomlaste,
Eliel Saarise ja tema mõttekaaslaste sajandialguse töödel,
millest mõned meie koduõuelegi sattusid – näiteks
Pärnu mnt 10 Tallinnas.
Juba võrsus ja ajas juuri ka
sama liikumise tuules sündinud, kuid hoopis teise vormikeeleni
jõudnud funktsionalism, millest sai lausa meie arhitektuuri “valge
laev”, Eesti vabaduse ja uuemeelsuse sümbol.
Need
vabastavad mõttesuunad viisid ühtlasi selleni, et trepikoda sai
omale väärikad aknad. Olenevalt sellest, kuidas oli trepp maja
kõhtu paigutatud, kulges fassaadil kas astmeliselt tõusev
aknarivi (keerdtrepi puhul) või kujundati sellest lausa suur pidulik
dominant – kaunilt liigendatud suur aknapind.
Trepivertikaali
tohtis nüüd aknaid paigutada nii, et need jäid toaakendega
nihkesse (nagu ka made vahelaega) ning see tõi fassaadiliigendusse
värskustki. Kui aga otsustati põranda läbilõige aknast
nähtavale jätta, suhtuti sellesse teadlikult. Näiteks vana Peda
maja fassaadi hiidaknast paistev vahelagi on lausa kujunduselement, mitte
paratamatu viga.
Trepi emantsipatsioon
Aga
ikkagi ei tahtnud mõned majad trepist kuuldagi. Sellisel juhul sai
lahenduseks majast eenduv trepikoda, omaette plokk. Vahel tõid
arhitektid trepikojad majamahust meelega välja selleks, et
hoone arhitektuuri orgaaniliselt liigendada (vt näiteks Estonia
teatri trepikoja-püstikuid). Mõni trepitõus on kujundatud
koguni trepitorniks (Aadlipank). Siin pole enam juttugi trepi alahindamisest,
pigem kajastub selles taas kiindumus keskaegsetesse
kindlusetornidesse, sisuliselt trepikodadesse.
Paljude arhitektide
lemmikvõtteks on muutunud klaastrepikoda. Mõni kumer
keerdtreppi sisaldav klaasist torn tekkis linnapilti juba
fungiajal (nt Herbert Johansoni Lenderi kool Tallinnas).
Üheksakümnendatel sai lausa kinnisideeks tumendatud klaasist
“kast”, seda nii renoveeritud kui uute hoonete küljes…
Ka tänapäeval tuleb pidada klaasist trepikoda heaks
lahenduseks, mis ilmestab nii mõndagi igavat maja. Päeval on
klaastrepikoda ju suurepäraselt valgustatud ruum ja õhtusel ajal,
seest valgustatuna, on mõni neist tervele linnale ehteks.
Mõnel puhul peitub aga samalaadses pooltornis hoopis trepi konkurent,
liftišaht.
Liftki ei aita paratamatuse
vastu
Aga tagasi trepikoja ja tema akna juurde. Kõlab
absurdselt, aga oma paratamatuses on trepp
arhitektidele tänaseni
pinnuks silmas. Isegi liftiajastul.
Lifti kujul on tegemist ju
tugeva konkurendiga, eks kujutlege trepi šansse lifti vastu
paarikümnekorruselises majas. Kui algul kippus tõstekapike veidi
klaustrofoobne olema, siis tänapäeval on pigem vastupidi. Kui varem
peideti see konstruktsiooni sisse umbsesse šahti ja lepiti liftisisese
kunstvalgusega, siis nü&u
uml;d tehakse lift sageli klaasist ja paigutatakse vastu klaasfassaadi (sisse-
või isegi väljapoole) või aatriumi-siseõue seinale
sõitma.
Kuid siiski, trepist me ei pääse.
Elektrist sõltuva lifti kõrval on seda niikuinii vaja, kas
või ainult evakuatsiooniks. Ja trepikotta on kindlasti vaja
päevavalgust. Juba ainuüksi turvalisuse mõttes –
äkki peab evakuatsioon toimuma just elektrikatkestuse
tingimustes…
Probleem või mitte, aga tekitab
tundeid
Kõige sellega, omas
möödapääsmatuses, teistsugususes ja suhtelises
standardsuses, paistab trepikoda tekitavat arhitektides vastakaid
emotsioone. Mõned on valinud selle oma hoone kontrapunktiks, mõni
käitub nagu kolmene koolipoiss, tehes koolitükid vastumeelselt
ära. Mõni aga on trotsist jõudu saanud ja uuele tasemele
tõusnud.
Kõige selgemalt väljendub see Vilen
Künnapu nn punases majas, Hendriksoni küüru kõrval
– trepikoja aknakriips on seina sisse trotslikult viltu lõigatud
(korrates sellega täiesti uues mõõtkavas Andres Alveri
trikki, mida too kunagi Nõmme teel oma õe maja juures katsetas).
Võimatuna tunduv idee tagasihoidlikkuse all ei kannata:
äsja nägin samasuguseid viltuseid kriipsaknaid uue korterelamu
trepikodadel Viimsis.
Üldiselt teeb rõõmu see, et
trepikoda on hämarast ja haisvast, külmast ja niiskest eikellegimaast
muutunud esinduslikuks paigaks, mis on sise- ja välisruumi
ühtsuseprintsiipi järgides üsna läbipaistev, ja kus
elanikud meelsasti lopsakaid taimi kasvatavad.
Nii et pole viga,
pessimistide kiuste näib siiski, et kultuur tõrjub kultuurituse
välja. Isegi hoolimata klaasiöö-tagasilöögist
võib loota, et peagi vajuvad unustusse trellid esimese korruse akendel
ning ka kortermaja trepikoda muutub kauniks vahelüliks kodu ja linna,
privaat- ja ühise eluruumi vahel.