Hiina on olnud ilmselt kõige jõukam ja jõulisem majandus läbi aegade. Hiina majandusruum on tänu ühtsele kirjakeelele olnud ülisuur iidsetest aegadest peale.

Kuid 19. sajandil keeras olukord viletsaks. Kõik sai alguse halvasti tasakaalustatud kaubandusest. Britid olid muutunud hulluks tee järele. Kõige odavamalt toodeti teed Hiinas. Probleem oli aga selles, et Hiina ise polnud ühestki välismaisest kaubast eriti huvitatud. Kõik oli endal olemas.

Kogu idakaubandust ­korraldanud Briti Ida-India Kompaniile oli see suur probleem, sest kui ettevõte mingit kaupa ostab, on tal selleks vaja raha, mida müüja tunnistab, s.t asjakohast valuutat. Kuid asjakohast valuutat saab vaid siis, kui midagi sellesama valuuta eest ka müüakse.

Tõsi, Hiina oli kaugel taga kõiges, mis puudutas masinaehitust, sealhulgas sõjariistade tootmist. Kuid hiinlased ei kavatsenud kellegagi ulatuslikult sõdida ning traditsioonilisi sotsiaalseid suhteid väärtustati rohkem kui masinaehituse ja uut tüüpi linnastumisega seotud ühiskondlikke arenguid. Nii et Euroopa supertooted tookord Hiinas kaubaks ei läinud.