28.11.2008, 00:00
Majanduskriis kasvatab järjekordi nõidade vastuvõtule
Kui pankroti vastu enam muu ei aita, võib nõu küsida sensitiivilt.
Kas selgeltnägijad on kosmilise energia vahendajad, osavad petturid
või lihtsalt elutargad inimesed? Pool Eestit usub nende
üleloomulikesse võimetesse – järelikult on neil turgu.
Selle telehooaja ühe vaadatuma meelelahutussaate
“Selgeltnägijate tuleproov” saatejuht Urmas Eero Liiv
ütleb, et sarja lõppedes oli tema maailmapilt muutunud.
“Minuga on nüüd korras, mina usun mõnede inimeste
erilistesse võimetesse. See, mis ma saate valmimise ajal nägin, oli
ikka mõnikord täielik ime.”
Telesaate produtsent
Aivo Spitsonok külastas sarja ette valmistades kõvasti üle
saja sensitiivi kodu.
“Kui ma neid läbi käisin, siis
igal pool olid pikad järjekorrad uste taga, nägin seal ootamas
inimesi uhketes limusiinides, karusnahad seljas,” ütleb ta.
Kuuldused ühe või teise nõia
võluvõimetest levivad kulutulena üle maa, nende
telefoninumbrid ja aadressid käivad käest kätte nagu
krüptitud NATO info. Nõidade juures käiakse abi otsimas
sõltumata varanduslikust seisukorrast või sotsiaalsest
positsioonist. Ehk nagu ütleb staar-nõid Veeliks Jalakas:
“Inimesed Riigikogust hooldekoduni.”
Kui Veeliksil oli
televõtete ajal telefon sees, siis helises see lakkamatult. “Ma
pole näinud ühtki inimest, kelle telefon nii pidevalt
heliseks,” ütleb Liiv ja Spitsonok lisab: “Kellega me
kuulsustest ka ei rääkinud, ikka selgus, et ta on Veeliksiga kokku
puutunud.” Veeliksi põhimure saadete salvestamise perioodil oligi,
et nii palju hädasolijaid jääb vastu võtmata.
I m e kuulub tõsiteadlaste ja skeptikute jaoks samasse
mõistete kategooriasse, kus asuvad ka jumal, astroloogia, hingede
rändamine ja mõtete lugemine. Kuni nende olemasolu ja toimeid ei
ole laborikatsega kontrollitud, on tegemist liba- ja pseudoteadusega.
Nõidadega ei saa vaielda, sest nende väiteid ei saa kontrollida,
põlastavad nad. Sadu tuhandeid nõiausku inimesi aga ei huvita
teaduslikud argumendid küünevõrdki.
1992. aastal
korraldas EMOR küsitluse, millest selgus, et Eesti elanikud on altid
uskuma kõikvõimalikke jõudusid või energiaid, mida
õppinud füüsikud ei tunne ega tahagi tunda. 1998. aastal
korraldatud uuring (EMOR koos Soome Akadeemiaga) näitab, et need arvud on
veelgi kasvanud. Ja 2005. aasta Eurobaromeeter saab tulemuseks, et tervelt 54
protsenti Eesti elanikest usub “mingisuguse vaimu või
elujõu” olemasolu. See on Euroopa kõrgeim näitaja
– Euroopa keskmine on 27 protsenti. Neid arve meenutas teoloogiadoktor
Toomas Paul ajakirja Horisont novembrinumbri artiklis “Inglid läbi
aegade”. Lugupeetud teoloog käib läbi ka meie raamatupoed ja
nendib, et müügiedetabeleid juhivad konkurentsitult
parapsühholoogilised teosed. “Paistab, et rahvale läheb
peale vaid täielik umbluu,” nendib teoloog Paul kurvalt.
Saate “Selgeltnägijate tuleproov” vaadatavus üllatas ka
saate tegijaid endid.
“Mulle oli suur üllatus, et 21.
sajandil on telesaadete vaadatavuse tipus, teisel kohal saade, mis
räägib nõidusest,” ütleb Urmas E. Liiv.
Mis ajab inimese nõia juurde?
Inimlikud
hädad ja vastuseta küsimused ei tee vahet karjääriredeli
astmetel ega rahakoti paksusel. Nõiamajakeste ustele koputavad nii
arstid kui ka nende patsiendid, ministrid ja nende sekretärid, lauljad ja
tantsijad. Kõige rohkem käivad sensitiivide vahet
kõrgharidus
ega naised vanuses 25–34.
Võiks arvata, et rasketel
majanduskriisi aegadel otsitakse ennustajate-ravitsejate abi rohkem kui headel
aegadel, mil depressiivsuse tase madalam. Sensitiive küsitledes selgus
aga, et palga- ja bisnisemuresid edestavad ülekaalukalt armuelu ja suhete
probleemid.
Telenõid Hannes Vanaküla: “Mina ei
tunne, et majandussurutis oleks minu juurde rohkem inimesi toonud. Suurem osa
tuleb ikka armuelu probleemidega, siis on tervisehädad, siis on tükk
tühja maad ja raha on päris pingerea lõpus.”
Mis nende suhetega siis on inimestel?
“On hirm kellestki
ilma jääda. Aga põhjused peituvad ühiskonnas: kogu meie
õpetus meheks ja naiseks olemisest on vale.”
Vanaküla teeb kiire ekskursi oma koolkonna põhitõdedesse:
“Mida rohkem tahab mees naisele meeldida ja tubli olla, seda kehvem on ta
energeetiliselt ja tulemuseks on, et seda vähem ta naisi saab.”
Naiste häda (viljatus näiteks) on aga see, et nad annavad oma energia
ühiskonnale ära, lapsele ei jää midagi.”
“Millega teie neid aitate?”
“Sunnin loobuma
valedest tõekspidamistest, ma saan muuta suhtumist. Ma saan
võõrad tahtmised inimesest välja pesta. Näiteks
küsin, milleks talle on vaja nii uhket autot.”
Ka
Veeliks Jalakas kinnitab, et valdav osa inimesi tuleb abi saama eraeluliste
küsimustega. Ta toob näite oma praktikast. Tuleb meesterahvas
vastuvõtule. Kuidas pereeluga on, pärib Veeliks. Perega on
kõik korras, aga ma ei saa aru, miks mu armuke nii turtsakaks on
muutunud, vastab mees.
Veel peab 80aastane Veeliks Jalakas oluliseks
noortele inimesele meenutada nn klassikalisi väärtusi – usku
jumalasse ja armastuse eelistamist seksile. Sellistele elutarkustele ei saa
küll soolapuhumise või posimise silti külge panna, see on ju
puhtakujuline psühhoteraapia.
Pankrotid ja kinnisvaraga
seotud teemad
Jalakas märgib, et tema töös
on tõesti viimasel ajal majandusteemad rohkem esile kerkinud.
Ja mehi on hakanud julgemalt käima. Ta on tegelnud nii
töötuks jäänute kui ka pankroti serval
kõõlunud firmaomanikega.
“Kuidas nõid
saab ettevõtet pankrotist päästa?”
“Pankrot on ju millegi tagajärg – nagu ka haigus.
Tavameditsiin ravib tagajärgi, mina leian põhjuse: kas inimene
magab veesoonel või on seal surnute vaimudega tegemist vms.
Põhjuseni tuleb jõuda. Kui teil näiteks vannitoas jookseb
vesi põrandale, siis kuni te auku üles ei otsi, ta jääbki
jooksma ja teie põrandat lapiga kuivatama.”
Veeliks
ütlebki, et ta ei pea end selgeltnägijaks, vaid ravitsejaks. Muu
hulgas võtab ta ka telefoni teel needust maha.
“Tuleb
mu juurde mees, kelle firma on suurte võlgades, aga aru ta ei saa,
milles asi. Vaatan pendliga: kompanjon petab teda. Mees jagas minu
nõuannete järgi firma osadeks, vahetas välja kolmandiku
töötaid ja praeguseks on see päris tugev firma.
Või siis tuleb firmajuht küsima: mul on kolm osakonnajuhataja
kandidaati, kelle ma võtan?
Pendeldan: ühel kandidaadil
on hea energia, teisel on energiat veel rohkem, aga kolmandal pole ollagi.
Firmajuht ütleb, et “jah, ma ise mõtlesin ka, et seda
kolmandat ma ei võtaks”.”
Hannes Vanaküla on
viimasel ajal töötutega kokku puutunud.
“Mina ei
saa talle töökohta anda, aga ma saan muuta tema suhtumist endasse ja
maailma, et ta saaks töökoha leida.&rdqu
o;
Mida maagilist on tavapärases nõustamis- ja
konsultatsioonitöös? Et Veeliksi nõuannetest on kasu olnud,
näitab kutsete arv firmade aastapäeva- ja jõulupidudele.
Telesaatest trummipõrinaga tuntuks saanud Inge Saar ütleb,
et laias laastus on tal kolm valdkonda, mida viimastel aegadel ehk
sagedamini ette tulnud. Need on lapsed, raha, ehitus.
Inge
toob näite oma töömailt, kus lastetu naine tuli oma murele
lahendust otsima.
“Vaatasin seal majas ringi ja ütlesin,
et kui siia maja vesi tuua, siis saab ka uus elu siia tulla.
Nii
kui trass oli ära veetud, jäi naine käima peale.”
Kui kinnisvaraga on midagi pahasti, siis Inge “läheb majja sisse
ja tunneb kuklaga ära, kust on vaja energeetiliselt puhastada”.
Inge meisterdab inimestele tellimisel šamaanitrumme. Ikka nii,
et tunnetab enne, millist trummi see persoon vajab, ja siis teeb just sobiva
suuruse ja kõminaga vahendi.
“Kas te õpetate
neid trumme käsitlema ka?”
“Eriti ei õpeta.
Tee ise ka midagi, mitte ära looda teistele,” ütleb Saar.
Ta räägib, et vahel teeb ta korraga tööd saja
või tuhande inimesega: “Näen asju seostatult, sest inimesed
on seotud selle keskkonnaga ja nende inimestega, kus nad liiguvad. Kui muuta
üht inimest, siis muutuvad ka teised.”
Aga tal on ka
hoopis suuremaid ettevõtmisi. Näiteks ühe taime istutamisega
lõpetas ta sõja Gruusias.
“Te ju saate aru, et
skeptikutele kõlab selline tunnistus pehmelt öeldes
väheusutav?”
“Ma ei mõtle nende peale. Mina
ei tea, milles skeptikute töö seisneb, mina neid ei
kritiseeri.”
Kust tuleb nende informatsioon?
Nõiasaate autorid püüdsid võistlevatelt
nõidadelt uurida, kust ja kuidas liigub ülitundlike inimeste
informatsioon. Praktikutena ei peagi nad oskama oma võimete-annete
toimemehhanisme analüüsida.
“Ega nad ei oska selget
vastust anda. Kõige tihedamini öeldakse, et ma lihtsalt tunnen
või näen,” ütleb Aivo Spitsonok.
Inge Saar:
“Ma nagu tajun seda inimest, kellele ma trummi teen. Ma sisuliselt
samastun selle inimesega, olen talle nagu peegel. Annan talle tagasi teda
ennast, viin teda tema enda juurde.”
Hannes Vanaküla:
“Maailmas pole vaid üks reaalsus, vaid mitu. Kui saad ühiskonna
eelarvamustest vabaks, siis hakkab sealt infot tulema – ja see tuleb
piltidena.”
Hannes, kelle kuueteistkümneruutmeetrises
toas käivad koos tema koolkonda pooldavad jüngrid, on välja
töötanud terve maailmavaatelise süsteemi: “Pead kasutama
nelja sisemaailma: need on mõttemaailm, tundemaailm, fantaasia- ehk
šamaanimaailm ja tahtemaailm. Põhiliselt tahab inimene, et tal
oleks hea olla, ning ta tahab ka head teha. Aga ühiskond moonutab selle
ära. Vaadake, mis välja kukub: inimesed laimavad, valetavad jne.
See ongi võõrtahe, mis tuleb välja ajada. Selles
seisnebki tervendamine. Väga palju saab loogikaga ära
seletada.”
Veeliks Jalakas: “Midagi on olemas, ilma
kosmilise energiata ei toimu midagi. Kui inimesel on parajasti raskem aeg, siis
otsitakse rohkem abi ja hakatakse rohkem elu üle järele
mõtlema.”
Kas nad on rikkad?
Nõidade hulgas on inimesi, kes on oma intuitiivsest talendist teinud
pere sissetulekuallika, kuid suurem osa neist elab peost suhu. Enamik
nõidasid usub, et raha küsimine on patt. Raha võtmine, kui
inimene seda ise annab, ei ole.
Aga nüüdisaegsete meetoditega enamik neist end
müüa ei oska ega taha. Enamasti on neil leivateenimiseks mingid
teised sissetulekuallikad. Hannes Vanaküla on nahavärvija. Inge Saar
võtab tasu vastu n-ö natuuras, toiduainetes, mida ta inimesele
loetleb (tema kassid söövad valget šokolaadi).
Aga
ka šamaan on inimene, ka tema peab elektri ja toasooja eest maksma,
toitu ja rõivaid ostma, nagu ütleb Inge Saar. “Kui ma tunnen,
et annan välja rohkem, kui tagasi saan, siis võin kokku
joosta.”
Veeliks Jalakas: “Üks firma, kelle ma
pankrotist päästsin, tegi mulle Tuneesia reisi välja, teine aga
andis poole Hiinasse sõidu rahast.”
Miks on nii
vähe inimesi, kel on sensitiivsed võimed?
“Kes on
sündinud kingsepaks, kes sensitiiviks. Kui neid oleks liiga palju, siis
oleksid jälle teistsugused probleemid,” arvab Inge Saar.
Võib-olla polegi nii paha olla Euroopa kõige
nõia-usklikum rahvas – kui nõiad meenutavad meile
igihaljaid elutõdesid, mis me oma digitaalses argipäevas kaotsi
oleme lasknud.
Ligi 30 protsenti Eesti elanikest usub paranähtustesse
- 5 protsenti on ise paranähtusi kogenud
- 58 protsenti usub kätega ravimise võimalikkusse
- 53 protsenti horoskoope
- 50 protsenti usub astroloogiasse
- 46 protsenti ufode külaskäike
- 38 protsenti selgeltnägemisse
- 24 protsenti kummitustesse
- 22 protsenti telepaatiasse ja reinkarnatsiooni
- 21 protsenti vaimude olemasollu
Kuidas seletavad teadlased ekstrasensoorsete võimete esinemist?
Füüsikaprofessor akadeemik Peeter Saari:
“Teadlased olematute asjade seletamisega ei tegele. See on libateaduste pärusmaa. Kui me just ei võta seda terminit täht-tähelt – “meeltevälised võimed” – ega loe nende alla kuuluvaks näiteks füüsikaliselt võimalikku ajurakkude võimet muunduda vähirakkudeks mobiiltelefoni raadiolainete mõjul.
Kõik seni tehtud metoodiliselt usaldusväärsed katsed selgeltnägemise, ennustamise, mõtetelugemise jms kohta pole avastanud muud kui pettuse, statistiliselt puhtjuhusliku kokkulangevuse või kogenud “ekstrasensi” peene psühholoogivõime tabada ära inimeste kehakeelega, hääletooniga jms edastatavaid vaevumärgatavaid signaale, milles pole midagi üleloomulikku.
Tänapäevane loodusteaduslik maailmapilt ei jäta kohta mingisugustele bioväljadele, vaimudele jt sedasorti fantaasiasünnitistele.
Isegi kui tulevikus avastatakse senitundmatul moel signaale edastavaid uut tüüpi välju, mis on ülimalt ebatõenäoline, siis ikkagi on välistatud, et neid juba praegu kasutavad mõned bioloogilised olendid. Miks – sest kogu elava looduse ülesehituse ja toimimise alus on hästituntud elektromagnetväli.
Muidugi, filosoofilisel tasemel on libateaduse eristamine tõsiteadusest keeruline probleem (olen sellest pikemalt kirjutanud ajakirja Akadeemia oktoobrikuises numbris). Aga praktiliselt on vahetegemine lihtne ning kui me ei taha mõttetult oma aega, energiat, raha ja teinekord ka tervist kulutada, tuleks ignoreerida igasugust ektstrasensoorikat. Selle asemel võiksime end enam harida, eriti kui tahame oma väikese riigiga edukalt pinnal püsida.
Vanasti hakkas inimene, suutmata mõista loodusnähtusi, uskuma üleloomulikesse jõududesse ja neid kummardama. Tänapäeva inimest ümbritseb lisaks üha keerukam teaduse ja tehnoloogia sünnitatud tehismaailm, mille toimimisest on ilma erihariduseta üha raskem aru saada. See häirib ja hirmutab, kuid tänapäeva inimene on vaba inimene: aukartuse asemel ärkab temas pigem protest ning ta valib selle, mis on kergem. Ja siis ongi platsis libateadus, mis libedasti alla neelatav...
Lööva seletuse inimeste usule ekstrasensoorsetesse võimetesse annab akadeemik Gustav Naani kunagine küüniline ütlus: “Inimesed ei vaja mitte tõde, vaid lohutust!””
Füüsikaprofessor akadeemik Peeter Saari:
“Teadlased olematute asjade seletamisega ei tegele. See on libateaduste pärusmaa. Kui me just ei võta seda terminit täht-tähelt – “meeltevälised võimed” – ega loe nende alla kuuluvaks näiteks füüsikaliselt võimalikku ajurakkude võimet muunduda vähirakkudeks mobiiltelefoni raadiolainete mõjul.
Kõik seni tehtud metoodiliselt usaldusväärsed katsed selgeltnägemise, ennustamise, mõtetelugemise jms kohta pole avastanud muud kui pettuse, statistiliselt puhtjuhusliku kokkulangevuse või kogenud “ekstrasensi” peene psühholoogivõime tabada ära inimeste kehakeelega, hääletooniga jms edastatavaid vaevumärgatavaid signaale, milles pole midagi üleloomulikku.
Tänapäevane loodusteaduslik maailmapilt ei jäta kohta mingisugustele bioväljadele, vaimudele jt sedasorti fantaasiasünnitistele.
Isegi kui tulevikus avastatakse senitundmatul moel signaale edastavaid uut tüüpi välju, mis on ülimalt ebatõenäoline, siis ikkagi on välistatud, et neid juba praegu kasutavad mõned bioloogilised olendid. Miks – sest kogu elava looduse ülesehituse ja toimimise alus on hästituntud elektromagnetväli.
Muidugi, filosoofilisel tasemel on libateaduse eristamine tõsiteadusest keeruline probleem (olen sellest pikemalt kirjutanud ajakirja Akadeemia oktoobrikuises numbris). Aga praktiliselt on vahetegemine lihtne ning kui me ei taha mõttetult oma aega, energiat, raha ja teinekord ka tervist kulutada, tuleks ignoreerida igasugust ektstrasensoorikat. Selle asemel võiksime end enam harida, eriti kui tahame oma väikese riigiga edukalt pinnal püsida.
Vanasti hakkas inimene, suutmata mõista loodusnähtusi, uskuma üleloomulikesse jõududesse ja neid kummardama. Tänapäeva inimest ümbritseb lisaks üha keerukam teaduse ja tehnoloogia sünnitatud tehismaailm, mille toimimisest on ilma erihariduseta üha raskem aru saada. See häirib ja hirmutab, kuid tänapäeva inimene on vaba inimene: aukartuse asemel ärkab temas pigem protest ning ta valib selle, mis on kergem. Ja siis ongi platsis libateadus, mis libedasti alla neelatav...
Lööva seletuse inimeste usule ekstrasensoorsetesse võimetesse annab akadeemik Gustav Naani kunagine küüniline ütlus: “Inimesed ei vaja mitte tõde, vaid lohutust!””