Kas valitsus on hakanud teaduspõhiselt riiki juhtima?
Ei. Mingit tohutu suurt muutust ei ole toimunud.

Sisuliselt kärpis eelarvet suvaline seltskond?
Niisuguse kiirustamise puhul, nagu kärped kokku pandi, on lähenemisviis kaugel teaduslikust põhimõttest.
Meie soovitasime koostada tabel ja panna sinna täistööajaga töötajad, valitsusametnikud, põllumehed, pensionärid, lapsed ning vaadata, kuidas kärped kedagi neist puudutavad. Et tekiks tasakaalustatud pilt.

Ja selline tabel tehti?
No kellel siis aega oli?
Kuid õige vastus on, et ma ei tea. Võibolla õhtul tehti...

Möödunud nädala esmaspäeval esinesite valitsuses ja siis oligi kõik?
Oligi kõik. Valitsuse istungil sain umbes viis minutit rääkida. Saime kohal olla ja mõnes kohas öelda, et mõelgu tuleviku peale.
Eestis on ju nii palju meetmeid, mis on välja mõeldud eeldusel, et majanduskasv on igavene. 2007. aasta kevade valimised pumpasid niisugused ootused inimestes nii üles, et rikkusid ühiskonna täiesti ära. Tervele talupojamõistusele öeldi, et lahku, lahku, lahku, lase jalga, ära mõtle nii!

Mida soovitasite valitsusele?
Meie soovitused lähtusid üldisest majandusolukorrast ja selle arenguloogikast. Me lihtsalt rääkisime, millised on üldised põhimõtted.

Ja need olid?
Esimene oli see, et 2009. aasta eelarvet ei tohi vaadata isoleeritult. Ükskõik mida me praegu teeme, peame mõtlema ka aastate 2010 ja 2011 peale.
Teine põhimõte oli, et ei tohi lüüa segamini senist kulude struktuuri. Me ei saa öelda, et üks koht on ohver ja selle arvelt topime kogu augu kinni. See ei ole ka rahaliselt võimalik, sest meil lihtsalt ei ole eelarves kohta, kust võtta korraga kaheksa miljardit ära ja öelda, et nüüd on kõik korras.
Kolmandaks ütlesime, et peaks proovima kärpida võimalikult laiapõhjaliselt. Siis ei ole kärbete sügavus nii suur. Siis ongi võimalik saavutada selline tunne nagu Samost ("Olukorrast riigis" saatejuht ­Anvar ­Samost - toim.) kurtis, et ei olegi nagu mingid suured kärped, et kuskilt neid välja ei paista.

Et nülgida igaühelt võrdselt natuke?
Ei ole päris õige, et kõikjalt võrdselt. Järgmine punkt oli, et kui vähegi võimalik, tuleb säilitada riigi investeeringud ja tuleviku arengu väljavaated.
See, kui riik oma investeeringud ära tõmbaks, võimendaks halba olukorda veelgi, sest maksutulud jäävad sealt tulemata, tööpuudus kasvab, sotsiaalmaksu laekumine väheneb.
Järgmine põhimõte oli, et midagi ei saa kuulutada tabuks. Et ei ole nii, et näiteks sotsiaalteema on tabu, mida ei tohi puutuda. Eks seal oli ju sellist arusaamist. See tuli ikka väga kõvade vaidlustega, et midagigi ära tehti.
Praegu jääb mulje, justkui keegi andis kuskilt valitsusele eelarve ja nüüd läheb vaja riigimehelikku julgust, et midagi teha. Kus see julgus detsembris oli, kui eelarve vastu võeti? Tol ajal, kui eelarve vastu võeti, olid kõik majanduskasvu prognoosid ammu miinusmärgiga. Aga eelarve võeti ikka vastu kasvuga. Peab ikka selg olema juba väga vastu seina, kui otsuseid tegema hakatakse.

Mida pakkusite pensionitõusu osas?
Pensioni kasvu arvutatakse sotsiaalmaksu laekumiste ja tarbijahindade kasvu alusel. Möödunud aastal sotsiaalmaks kasvas ja inflatsioon oli kõrge, mis annaks alust pensione tõsta 13-14 protsenti. Kuid tänavu ja ka tuleval aastal sotsiaalmaksu laekumised kahanevad, inflatsioon langeb järsult ja järelikult peaks pension hoopis vähenema.
Kuid meil Eestis kehtib põhimõte, et pensionid ei vähene. Järelikult on vaja kuskilt raha neil aastatel, katmaks seda miinust. Mõistlik on ju nii teha, et üle mitme aasta selle aasta pensionitõus jaotada ja siit tulebki see väiksem tõus.
Rääkisime, et pensione saab tõsta neli-viis protsenti. Siis suudaks valitsus veel oma näo säilitada. Koostasime ka tabeli, milline on tõenäosus, et see ettepanek üldse läbi läheb, milline on poliitiline resonants.

Ja tulemus?
Tulemus on, et praktiliselt nii tehtigi. Algul oli seal ka teisi ideid, et pensionitõusu üldse mitte teha või edasi lükata sügisesse. Aga edasilükkamine ei lahenda probleemi, sest siis tuleks 2010. aasta päris hull, kuna peaksime kahanevate sotsiaalmaksutulude juures maksma täies mahus kasvanud pensione.

Kas valitsus oli soovitustega nõus?
Mõned asjad ei läinud üldse loosi.

Näiteks?
Pensioni kohustusliku teise samba küsimus. Majandusmehe seisukohalt ei ole mingit põhimõttelist probleemi inimesel, kui ta saab nelja pluss kahe protsendi asemel paar aastat kaks pluss üks protsenti. Talle jääks ka praegusel keerulisel ajal üks protsent palka rohkem kätte.
Eestis on pensionisüsteemiga liitunute palgafond laias laastus sada miljardit aastas. See tähendaks, et üks miljard jääks raha rohkem tarbida ja selle pealt saaks riik maksusid. See parandaks eelarve tulude poolt ka. Ja teiselt poolt oleks riigil see kaks protsenti, mida ta vähem maksab, veel üle miljardi kokkuhoid. Selle ettepaneku realiseerimine oleks vältinud praegust õpetajate palkade kärpimise teemat.

Aga ta olnuks valus.
Eks pensionisüsteemi usaldusväärsuse teema on tähtis muidugi. Kuid inimesed kogusid sambasse aastaid raha ja kaotasid finantskriisi tingimustes ühe aastaga 20 protsenti, isegi rohkem. See oli väga arvestatav ettepanek võrreldes teiste meetmetega. Praegu räägitakse õpetajate palgatõusu 100 miljonist, siin aga rääkisime vähemalt paarist miljardist.
Meil oli ka radikaalsem variant. Panna näiteks null pluss null protsenti aastaks või kaheks. Lihtsalt öelda, et kaks aastat juurde ei maksta, vanad, mis on, lähevad edasi.

Kes olid selle vastu? Sotsid?
Loomulikult. Nemad rõhutasid penisonisüsteemi usaldusväärsuse teemat.
Mingid meetmed olid valitsusel ka nädalavahetuse töö tulemusena tahvli peale pandud. Kuid kõik see asi oli tehtud ülepeakaela. Selle asemel, et detsembris normaal­selt realistlik eelarve vastu võtta, hakkas pihta tsirkus Barcelona!

Kas teie jutust tekkis valitsuses kõva kära?
Ei midagi erilist. Mõned ütlesid hiljem, et väga hea, et sa meelde tuletasid, et me peame seda kõike mitme aasta perspektiivis vaatama.

Poliitikud leidsid samas, et kui tekib jama, siis on hea näpuga Varblase komisjoni poole näidata.
Me saime sellest kohe aru. Ja ­tunnustusena poliitikutele, minu arvates ei ole nii ­tehtud. Ei ole öeldud, et "nemad käskisid nii teha".

Need kärped on alles algus.
Peaksime nüüd arutama, kuidas majanduskahanemine üle elada. Kui me vaatame, kui suur on nominaalselt Eesti majandus 2010. aasta lõpuks, siis ta on sama suur nagu aastal 2006.

Kas tagasilöögi ulatus on riigiisadele kohale jõudnud?
Rahandusministeerium saab selle asja keerukusest juba tükk aega aru. Aga ­Ivari ­Padaril on eriti raske, sest ta on sotside parteimees ja samal ajal veel rahandusminister ka. Samal ajal seisab sotsiaalkulude real eelarves tohutu suur number. See kombinatsioon näeb Mephisto moodi välja, kerge see küll ei ole.

Mida peaks valitsus edasi tegema?
Järgmine samm on arutada, mida teha meie piiratud võimaluste juures, et majandust elavdada. Seejärel tuleb mõelda, mida kevadel töötutega peale hakata, millised hädaabitööd välja mõelda, millised ümberõpped Euroopa Liidu rahaga käima panna. Neid peaks praegu talvel ette valmistama, et kui kevad kätte tuleb, siis oleks inimestele tööd anda.

Rahandusministeeriumi kantsler rääkis juba paar kuud tagasi, et eurorahaga saaks töötuid ümber õpetada küll, aga meil pole neid ka siis kuhugi panna.
Just. See on ilmselgelt probleem. Küsimus on ilmselt selles, kuidas hoida mingit hulka inimesi töövõimelisena nii kaua, kuni majanduse tõusufaasis neid jälle vaja läheb. Kui inimene ei ole harjunud enam üldse tööl käima, siis on väga raske teda uuesti tööle panna.

Mida töötute armeega teha?
Siin ei ole imelahendust. Kevadel tuleb hakata inimestele pakkuma hädaabitöid.
Üks asi, mis kohe äkki pähe tuleb, on see, et üks kolmandik Eesti metsast on Riigimetsa Majandamise Keskuse käes. Kevaditi tegeldakse metsa istutamisega, samuti korrashoiuga. Nüüd tuleks ilusti läbi mõelda, kas meil on vaja selleks inimesi, kuidas seda teha. Võiks panna töötud metsa istutama, puhastama, üles tegema.
Eelmise vabariigi ajal korrastati hädaabitöödel Pirita randa, kindlustati Emajõe kallast. Praegu ei saa töötuid teedeehitusele saata, nad ei oska teid ehitada.
See on kvalifikatsiooni küsimus tõepoolest. Aga metsatöödele saaks vabalt panna. Ega mul neid ideid nii äkki pähe ei tule. Aga siin on vaja praegu ideid koguda, milleks saab kasutada seda suurt töötute hulka.
Kuid on ilmne, et Eesti ettevõtlus ei suuda kõiki neid inimesi rakendada. Ja võimalus välismaal tööd otsida, mis oli varem puhver, ei toimi enam nii hästi.

Laias laastus on valitsusel neli võimalust. Kulusid juba kärbime, reserve kasutame, laenuvõtmine on alanud. Jääb üle maksude tõstmine.
Maksude tõstmine on kõige kehvem variant. Seda ei tohiks teha kriisi põhjas. Siis me siit august välja ei tulegi. Kuid nüüd võiks arutada juba selle üle, milline on meie maksusüsteem pärast kriisist väljumist.
Ja me oleme jätnud ühe asja tähelepanuta. Tundub, et me oleme nende nelja asja puhul vabad. Aga me ei ole vabad. Me peame proovima teha nii, et eelarve defitsiit ei ületa kolme protsenti SKTst.

Siis võime krooni asendada euroga. Miks on euro nii tähtis?
Olen sügavalt veendunud, et nii kaua, kuni me ei ole eurotsoonis, ei kao jutud devalveerimisest ega kao ebakindlus. Me ei saa enam tõsiseid investoreid Eestisse.

Mida peame veel kiiresti tegema?
Arutama, kuidas ekspordikrediite ja investeeringutoetusi nii välja anda, et bürokraatia ära ei tapa. Sest EASis võib see minna niisuguseks, et kriis on enne möödas, kui raha kätte saad.

Meie arengu võti on eksport. Aga eksportida on raske.
Praegu räägitakse, et Eesti firmadel ei ole välisturul midagi teha. Ma ei ole nii pessimistlik. Väga paljudel firmadel oleks ka nüüd võimalusi. Näiteks laupäeval arutasime magistrantidega mitmesuguseid turule sisenemise ideid. Näiteks ka sellist, kus e-lahenduse abil saaks kasutada Eesti röntgenoloogide kompetentsi, et vaadata Lääne-Euroopa haigete röntgenipilte.
See on sedasorti asi, millest ma unistan. Et me investeerime inimestesse, nad saavad targaks ja suudavad pakkuda teenuseid, mille eest korralikult makstakse, ja sealjuures nad ei pea kodumaalt ära minema.

Majandus liigub "loodusliku ­valiku" stsenaariumi pidi
Aasta tagasi valmisid Urmas Varblase ja Raul Eametsa juhitud töörühmal Arengufondi tellimusel Eesti majanduse neli tulevikustsenaariumi. Praegu on selge, et Eesti majandus liigub neist kõige mustemat pidi ja on üle elanud kõva maandumise.

Stsenaarium "looduslik valik"

  • Lühikese ajaga lõpetab tegevuse väga palju firmasid.
  • Ehkki ettevõtted võitlevad ellujäämise eest, ei vii see vähemalt esialgu nende tehnoloogilise taseme tõusule, sest firmadel on suuri raskusi raha hankimisega.
  • Tööpuudus kasvab.
  • Tõenäoliselt hakkab kasvama väljaränne.
  • Valitsusel tekivad suured kohustused sotsiaalsete probleemide leevendamiseks, kuid neid ei soovita ega suudeta täita.
  • Ettevõtete turuväärtus langeb. Suureneb välisinvestorite huvi Eesti ettevõtete omandamiseks (analoogia 1998. aastaga).
  • Eesti positiivne kuvand mõraneb kiiresti.
  • Firmade tegevus on põhiliselt individualistlik. Nad ei kasuta koostöövõimalusi riigi, teiste ettevõtete ega muude partneritega.
  • Riigi roll innovatsiooni edendamisel ja majanduse ümberkohandumise toetamisel on väike (eriti võrreldes konkurentmaadega).
  • Kokkuvõttes toimub suhteliselt kiire majanduse struktuuri muutumine. See taastab konkurentsivõime osas valdkondadest, kuid on Eestile väga kulukas nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka moraalselt.