Mark Berman. Tiit Blaat

Augusti lõpus jätkub Tallinna halduskohtus terav vaidlus maksuameti ja metallifirma Refonda vahel.

Refonda omanikuks on Balti Laevaremonditehas ning selle juhatusse kuuluvad tehase suuromaniku, Eesti ühe jõukama mehe Fjodor Bermani poeg Mark Berman, aga ka Mihhail Gnidin, kes on samuti üks BLRT juhtaktsionäre.

Kohtusse viisid ettevõtte nelja aasta tagused tehingud, kus üldsusele tundmatud väikeärimehed ostsid rahvalt sularaha eest vanametalli kokku ja müüsid Refondale edasi – suuremate koguste puhul maksis Refonda rasvasemat hinda.

Väikeärimehed võtsid Refondalt saadud summad sularahaautomaatidest või Tavidi kontorist välja ning kasutasid raha taas rahvalt metalli soetamiseks. Mehed tegid aga valusa vea, sest pisifirmad, mille nimel nad metalli Refondale edasi müüsid ja mille seas oli isegi nii sümboolse nimega asutus nagu osaühing Õnnelik, ei tasunud käibemaksu.

Praeguseks on maksupetturitest pätid kriminaalkorras karistatud, osa neist sattus isegi trellide taha.

Maksuamet ründas aga seejärel Refondat väitega, et tehingud olid fiktiivsed ja nende eesmärgiks oli vaid riiki petta. Mullu veebruaris sai Refonda käsu maksta 38 miljonit krooni käibemaksu ja 72 miljonit erijuhtude tulumaksu. Pluss veel intressid. See oleks maksuameti viimaste aastate magusaim võit pärast kaotust metsafirma Sylvesteri omanikele.

Refonda juht Mark Berman on nimetanud maksuameti nõuet absurdseks ja palganud viis advokaati, kellest tuntumad on Andres Aavik ja Vahur Kivistik. Aavik peab maksuameti juttu mõttetuks. Refonda juhid pöördusid isegi kriminaalasja algatamiseks prokuratuuri ja kuulsid, et prokuratuuri arvates ei saa tõsikindlalt väita, et metalli kokkuost käis nii, nagu maksuamet väidab.

Ka rida eelmainitud pätte on andnud maksuvaidluses tunnistusi, kuidas metalliäri reaalselt käis. “Üks neist ütles kohtus ülekuulamisel, et tal oli iga päev kaasas kuni pooleteist miljonit krooni sularaha,” ütles Aavik Ekspressile. “Siit on lihtne arvutada, et sellise äri maht võis ulatuda 500 miljoni kroonini.”

Ka kriminaalasjade kohtuotsused räägivad, et metalli kokkuost oli reaalne ja ostjateks polnud mitte ainult Refonda, vaid ka teised ettevõtted.

Maksuamet keeldus poolelioleva vaidluse kommenteerimisest. Kuid on selge, et amet peab võidu saavutamiseks veenma kohtunikke, et tegemist oli organiseeritud suurpettusega. Aeg-ajalt lähevad maksuametil sellised asjad läbi, näiteks suve hakul said laksu kaks venda ja nende tuttavad Pärnus, kes oma pisifirmade vahel kallist sport­autot Dodge Viper edasi müüsid ning riigilt käibemaksu tagasi küsisid. Kohus oli nõus, et eraldi võttes polnud siin tehingutes kahtlast, aga jada kokku pannes viitas kõik maksupettusele, sest selline auto solgutamine polnud loomulik tegevus. Refonda puhul oli aga metalli kokkuost igati loomulik tegevus.

Firma õnnetuseks paigaldas ta kaamerad kõikidesse kokkuostupunktidesse alles pärast maksuameti rünnakut.

Praeguseks on Refonda pillid sisuliselt kotti pannud, tema omakapital oli aasta alguse seisuga ligi saja miljoni krooniga miinuses ja reaalse tegevusena on alles jäänud vaid kohtulahing maksuameti vastu. Metalli kokkuostuga tegeleb BLRT süsteemis nüüd hoopis Leedu tütarfirma Vakaru Refonda.

Ükskõik kumma kasuks kohtuotsus lõpuks langeb, see lugu võib anda tõuke ühiskonna puhastumisele. Nimelt tegi BLRT Grupp juba kolm aastat tagasi peaminister Andrus Ansipile ettepaneku muuta vanametalli kokkuostu ja selle maksustamist käsitlevaid seadusi. Mullu kordasid Refonda ja teine suur metalli kokkuostja Kuusakoski majandusminister Juhan Partsile ettepanekut maksustada käibemaksuga vaid vanametalli ostjat. See peaks aitama tõkestada massiivseid maksupettusi. Sellist maksustamist rakendavad paljud Euroopa riigid ning hiljuti läks seda teed ka Leedu.