Viidi “plate peale”

Avalikkuses sai Mandre tuntuks, kui maksupettuste uurijad pistsid ta mullu koos kompanjon Rein Lembit Palipeaga korraks Rahumäele kongi. Tunnid trellide taga veetis ta koos ühe soomlasega, kes äigas laeva peal oma vellele. Partneril vedas vähem, tema sattus ühte kongi narkaritega. Miks aga kaks ärimeest pärast maksupettuste uurija juurde vestlusele kutsumist veel auto peale pandi ja vangi saadeti, pole nad senini taibanud. Kohus on pooleli ka tolle episoodi asjus. Halduskohus tunnistas meeste vahi alla võtmise tänavu juunis õigusvastaseks, ent maksupettuste uurimise keskus (MUK) kaebas edasi, seega pole kohtuotsus jõustunud.

“Sellistes olukordades lööb enamik käega,” kinnitab maksukonsultant Vello Vallaste. “Riigil on kasutada sunniaparaat. Igaüks ei julge näiteks prokuröri kohtusse kaevata! Aga tema näeb vaeva.”

Külaskäik Sõerdile

Mandre on valmis justiitsasutuste uksi kulutama niikaua, kui iganes vaja. Riigile on tegemist ilmselt ajaloo tülikaima maksumaksjaga. Ametnike kirjavahetuse maht temaga on rekordiline. Lisaks maksuametile vahetab Mandre viisakusi rahandusministeeriumi, õiguskantsleri, prokuratuuri ja teiste ametkondadega. Mandre on omal algatusel külastanud ka hiljutist maksuameti peadirektor Aivar Sõerdi tolle kabinetis. Ta lihtsalt sõitis mööda Narva maanteed, ning järsku tuli pähe, et läheks Sõerdi juurde. Helistas ja sai vastuseks, et “tulge kohe”.

Miks te lekitate minu kohta infot, päris Mandre Sõerdilt. Sellegi asja kohta on nüüd kohtust juba esimese astme otsus, mis keelab maksuametnikel maksusaladuse hoidmise kohustust rikkuda (jällegi aga pole otsus jõustunud).

Sõerdi kabinetis oli toona kohal ka teine mees, kes end küll kohe ei tutvustanud, ent rääkis peadirektorist enamgi. See oli asetäitja Vahur Kivistik.

Indrek Mandre firma nimi on Adonis Baltic Timber Group AS. Mehele kuuluvad kompaniis pooled aktsiad. Hoolimata kohtuvaidluste kuhjast pole Adonis mitme protsessi puhul palganud endale advokaati, vaid Mandre esindab ettevõtet kohtus ise. “Olen pärast kohtuistungit harilikult tige ja näljane,” ütleb ta. Aga kitsas juuravaldkonnas võiks ta juba leiba teenida konsultatsioonide andmisega. Ülikool jäi Mandrel omal ajal pooleli.

Äris on ta niikaua, kui vähegi mäletab. Nõukogude ajal, kui kooperatiivide asutamine ootas alles Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikat, meisterdas Mandre salaja garaažis klaasplastikust logareid ja muid menukaid autovidinaid. Kui eraettevõtlus paisu tagant välja pääses, üritas ta kohe registreerida “rahvatarbekaupade ja teenuste” kooperatiivi, et sama asjaga juba seaduslikumalt edasi tegutseda.

Aphrodite armuke

Tulevase puidumagnaadi teel bisnessikõrgustesse tekkis aga ootamatu takistus - firma nimi. Pärast mitmeid tagasilükatud variante läks käiku Adonis. “Mõned ütlevad, et ta oli mingi nartsissistlik vend – aga see nimi õnnestus läbi suruda, sest oli miskitpidi ka kaubandusega seotud!” Vana-Kreeka mütoloogia räägib Adonisest siiski pigem kui kaunist noormehest, kes Aphrodite armukesena ei hoolinud armastusjumalanna hoiatustest ning kelle metssiga jahil tappis.

ENSV lõpul tõusis Mandre juba Tallinna linnavolikogus ettevõtluskomisjoni esimeheks. See oli segane aeg, mil volikogu juhtis praegune Res Publica poliitik, Riigikogu liige Andres Kork, ja linnapeatoolil istus Hardo Aasmäe. Volikogu hääletas muuhulgas uute ettevõtete registreerimise üle. Näiteks kui leiti, et linnas on juba pesumaju piisavalt, ei pruukinud uue pesula asutaja selleks luba saada. Mandre pidas sellistel teemadel volikogus ettekandeid. Parteidest on ta kuulunud üksnes Tiit Made Ettevõtjate Erakonda, mis oli “meeldiv klubiline üritus”.

Firma kündis sel ajal juba uusi vagusid. Kuna riideid oli nõukogude ajal võimatu poest osta, õmbles kooperatiiv Adonis flanellist pükse ja froteest jopesid. Need kadusid käest nagu vesi kuumal kivil. Järgmine etapp oli voodipesu – mitte kitsas ja ühtlaselt hallikasvalge nagu Nõukogude Liidus tavaks, vaid lai ning uhkete mustritega. Seda müüsid näiteks Soome bensiinijaamad.

Tõeliselt kuumale ärisoonele jõudis Mandre, kui sai pakkumise vahendada Venemaal Ivanovo vabrikus toodetud tekstiili. Ivanovos tehti toorkangast. Tekkis kummaline kett, kus riie käis vahepeal ära Belgias ja Portugalis ning jõudis siis Eestisse tagasi. Baltika tegi neile alltöövõttu ning õmbles mustrid peale saanud riidest taas pesu, mis pärast pakkimist jõudis uuesti euroturule.

Kolm kuud, 60 miljonit

Euroopa Majandusühendus lõikas Indrek Mandre tulusa äri otsekui noaga katki, kehtestades 1995. aastast uued tekstiili päritolureeglid. Päevapealt elatusallika kaotanud, vaatas ta ringi uue tegevuse järele ning jõudis puiduäri juurde.

Puiduvahenduse kuldaeg oli Eestis paar aastat tagasi. 2001. aasta algul tegid värskelt registreeritud uue firma Adonis Baltic Timber Group AS seitse töötajat kolme kuuga eksportkäivet 60 miljonit krooni. “Sellest ajast on ainult allamäge läinud,” ohkab muidu joviaalne Mandre. Need kolm kuud ongi tema maksuametiga võitlemise põhjus. Kuna puit läks ekspordiks, tekkis firmal õigus tagasi saada üle kümne miljoni käibemaksu. Maksuamet seda üle ei kandnud ning rõhus kahtlusele, kas tehingud tegelikult aset leidsid. Nüüd on see vaidlus käinud läbi Riigikohtust ning maksuamet sai ettekirjutuse teha uus otsus. Kuid ka see ei andnud Mandre firma arvele loodetud raha. Praegu käib asja aluseks olnud vaidlus juba teisel kohturingil. Maksuamet seda ei kommenteeri, sest teab, et iga avalikult Mandre kohta öeldud sõna toob temalt kümme vastu.

Adonisse on alles jäänud neli töötajat – Tallinnas kaks omanikku ning asjaajaja, üks mees aga tegeleb Kunda sadamas renditud laopinnaga. Samanimeline tütarfirma on ka Lätis. Läinud aasta majandustulemus oli Mandre kinnitusel plussis (numbreid ta ei avalda). Maksuametnike silma on kogu vaidluse vältel rõõmustanud veebis avaldatud pildid tema moodsast kontorist. Väliselt ei reeda Mandre miljoneid miski. Ta ise kinnitab, et need on “kahjuks riigi ehk maksuameti käes hoiul”. Ringi sõidab ta oma ema autoga, see on 1995. aasta Audi. “Aga kui mul oleks Rolls-Royce, ma ei häbeneks sellega ka maksuameti ette sõita!”