Mälestus: Kõige kirjanikuma näoga mees
Lennart Meri hakkas müüdikangelaseks muutuma juba möödunud sajandi üheksakümnendail, oma esimese presidendiperioodi teisel-kolmandal aastal. Aga võib-olla varemgi. Kusjuures rõhuvalt positiivses suunas. Mis on isegi natuke üllatav, arvestades eestlaste loomuomast skepsist, meie tõrget tunnistada ja tunnustada oma suurmehi nende tegelikus suuruses. Vähemasti nende eluajal. Võib ainult oletada, kui suureks kasvab Meri kui kuju ja kui kujund pärast surma. Protsess on juba käivitunud.
Nüüd on veider meenutadagi, et oli aeg, mil minu põlvkond ei osanud tulevast iseseisva riigi presidenti isegi päriskirjanikuks pidada. Muidugi oli ta olemas, toimis ja toimetas, askeldas ja esines juba tükk aega enne meie esimeste juttude ja luuletuste ilmumist (sünniaasta eelis!), aga tema suhted sellega, mida tollal üldiselt päriskirjanduseks peeti (tänases mõistes ennekõike fiction) tundusid natuke kaudsed ja perifeersed. Küll toimetas ta kuuldemänge, küll kihutas mingitele noorteadlaste ekspeditsioonidele. Tema esimesed reipad reisiraamatud ei anna ju tõesti veel aimu tulevastest suurteostest. Sootuks siis suurtest tegudest. Mina näiteks hindasin teda ennekõike väärt tõlkeraamatute pärast. (Siiani menuka Pierre Boulle’i "Ahvide planeedi" tõlkis prantsuse keelest just Lennart Meri. Meie jaoks kumasid selles suisa nõukogudevastased alltekstid).
Nii ei mäleta ma sugugi oma esimest kokkupuudet Lennart Meriga. Kuuekümnendate teine pool, seitsmekümnendad? Ju see Kuku-keldris pidi juhtuma, kus siis veel. Seal käisime me tollal kõik. Umbes tollest ajast on pärit Hando Runneli kaunis õelana tundunud suusõnaliste šaržide sari eesti kirjanikest (minu teada ta pole neid üles kirjutanudki), milles ühe vastandpaarina figureerisime millegipärast just meie kaks. Et kui näed kaugelt tulemas Lennartit, on kohe selge, et tuleb kirjanik, ainult et kus on ta raamatud. Ja kui näed Teetu, kes ei julge pohmelli pärast üle tänava astuda, tekib küsimus, millal see boheemlane üldse neid kirjutab. Mis minusse puutub, siis nii see oligi, taltumise tund polnud veel saabunud. Lennart aga oli siis, oli alati kõige kirjanikuma näoga kirjanik Eestis, aga võib-olla kogu maailmas. Mis siis, et pidas hiljem kümme aastat presidendiametit. Ilmselt ei meeldinud Hando aasimine meile kummalegi teab mis eriti, aga mis seal ikka, tuli alla neelata.
Mina muutusin Lennart Meri loomingu suhtes tähelepanelikuks pärast "Virmaliste väravaid" (1974). "Hõbevalge" (1976) järel aga tunnistasin ta enda jaoks tingimusteta väga suureks tegijaks. Mis siis, et fiction oli ju seegi raamat vaid tingimisi! Ma sain äkki aru, mis asju Lennart Meri tegelikult on juba aastaid ajanud. Nii lahtiselt, nii kirglikult, et võttis esmalugemisel hinge kinni. Aru said muuseas kõik siin Eestis. Mitmegi kodu raamaturiiulis leidsin "Hõbevalge" ühetähenduslikus naabruses kas siis eestiaegse entsüklopeediaga või koguni Vabadussõja ajalooga.
Meie kollektiivmälu paigutab esimese suurema avaliku suu puhtaks rääkimise 1988. aasta loomeliitude pleenumi päevadesse, ja seda see ehk ongi oma mastaapsuse mõttes – aga oma aegruumis, kurjuse impeeriumi sõlmede ja kinnituskruvide esimeste kriginate ajal oli meie kirjanike 1986. aasta kongressil Toompea lossis kõneldu siiski avapauk. Mäletan, et kõnepuldis seisvat Lennartit, tema iseloomulike rõhkude ja tähenduslike pausidega kõnet kuulates mõtlesin nii: stopp – seal räägib ju tõeline riigimees!
Ja siis läks nii, et paar aastat istusime Lennartiga Harju tänaval Kirjanike Liidu majas kahekesi ühes kabinetis. Olime oma loomeliidu juhatuse sekretärid, aga kirjanike ja kirjanduse asjadega saime suhteliselt vähe tegeleda. Just noil kuudel kerkis meie igapäevasesse kõnepruuki sõnaühend "Eesti asi". Muidugi polnud meid ainult kaks. Konkreetsetest Kirjanike Liidu ametitubadest astusid varsti suurde poliitikasse ka Paul-Eerik Rummo, Jaak Jõerüüt, korraks koguni Jaan Kross, ajutiseks aga kõik teisedki. Nagu kogu rahvas, lisan aga kohe.
Iga päev tõi midagi uut. Lootused ja varjatud eufooria, siis jälle jäised tagasilöögid… aga ei mingit käegalöömist ega mugandumist. "Mul ükskõik, kuidas see impeerium laguneb," hüüatas Lennart ükskord, "peaasi, et me selle rusude alla ei jääks." Aga kõige vähem teadsime, millal ta tuleb, see oma riik. Isegi 1989. aastal ei söandanud keegi meist lõplikku vabaksrabelemise daatumit paigutada ettepoole sajandivahetusest. Ka Lennart mitte. Aga ta oli selleks tulekuks väga ja väga valmis, nagu nüüd teame.
Korraks, ainult korraks tundus, et ta hakkas natuke väsima. Või koguni tüdima. Küsis ennast pikemaks ajaks töölt vabaks: lähen proovin laua taga, kas ma oskangi enam üldse kirjutada? Siiani ei oska ma päris täpselt seletada, miks ta 1988. aasta kevadel, kui kogu Eesti asutas Rahvarinnet, oli nn liidu suurel juhatuse koosolekul kategooriliselt vastu Kirjanike Liidus RR tugigrupi loomisele. Aga laias laastus siiski: mis see muud olla sai kui kaasasündinud riigitarkus. Rahvarinne polnud küll partei, ja õnneks ta selleks ei muutunudki. Aga ühe partei diktaati olime kogenud juba pool sajandit.
Ometi sai Lennart Merist just nimelt Rahvarinde valitsuse välisminister. Minagi olin selle otsuse kinnitajate hulgas Toompea saalis. See juhtus tänu üllatavale seigale, et Ülemnõukogu valimistel jäi Lennart Meri väga napilt mandaadita. (Tollal polnud veel kombeks inimesi Toompea saalist ministrikabinetti ümber tõsta.) Olen korduvalt mõtelnud, milliste nüansside võrra oleks meie lähiajalugu ja sellesse suhtumine teisem, pääsenuks Lennart Meri selle parlamendi koosseisu. Ja kes olnuks sel juhul Savisaare valitsuse välisminister? Aga oleksid pole ajalugu, oleksid on ainult fiction.
Ühel 1993. aasta sügisõhtul helises mu kodus telefon: teiega tahab rääkida vabariigi president. Kohe kuulsingi Lennarti häält: "Kuule, tead mis, mul oleks vaja kedagi, kes Venemaa rida jälgiks... Tuled? Paju lahing pole veel lõppenud!" (Nii ütleski!)
Vist juba järgmisel õhtul istusime tema Kadrioru ametikorteri raamatukogutoas. "Näed, alles paari päeva eest sain raamatud kuidagi riiulitesse. Mis sa mõtled, mitu korda ma viimastel aastatel olen kolinud?" Aeg-ajalt kadus ta kõrvaltuppa – kas telefoni või faksilinti võtma. (Tema kiirest sisseelamisest e-info ajastusse räägiti juba siis legende.)
Leppisime üldjoontes kokku, mida ma tegema peaksin – ennekõike püsivat Esticat Venemaa trükimeediast. Ja siis… "Hakkad homme pihta?" – "Oleme rääkinud. Ainult kuidas… seda vormistada?" – "Noh, tuled ametisse." See polnud kerge, aga pidin olema aus. "Vastaksin su enda kunagiste sõnadega – ma tahaks natuke kodus laua taga istuda ja proovida, kas oskangi veel jutte kirjutada. Aga see ei tähenda, et ma ei teeks seda, millest me rääkisime. Ainult kui saaks kuidagi lepinguliselt?"
Siiani mäletan ta pikka pilku ja pikka pausi. "Noh, asi pole vormis, vaid sisus." ütles ta siis. Ja kohe muust. "Ah jah, kuule, kui viitsid, tee ühele kirjale vastus. Mina ei oska sellega midagi peale hakata."
Sain aru, et see sõbramehelikus toonis esitatud palve on tegelikult presidendi käsk. Kiri, millele ta palus vastata, oli tulnud Venemaa presidendilt Boriss Jeltsinilt, kes palus kolleegidelt, endise Nõukogude Liidu uute riikide juhtidelt, mitmepunktilist vastust, kuidas nad on toime tulnud oma riikide juhtimisega. Või midagi sellist. Miks pidin mina oskama sellele vastata, püha taevas? Ometigi viisin järgmisel päeval Kadriorgu kirja mustandi, mille sisuks oli Eesti presidendi lühike vastuküsimus. Kuidas Venemaa kolleeg on oma riigiga hakkama saanud? Mul pole aimugi, kas see kiri ka teele saadeti.
Enamasti piirdusin edaspidised paar aastat Kadrioru vahet seerides Venemaa ajakirjanduse ülevaadetega. Ükskord raamatupidamises või sekretäride juures mingeid dokumente allkirjastades tekkis probleem: aga mis on minu ameti nimi? Naised vahetasid pilke. Nad ei teadnudki. Keegi ei teadnud! See oli struktuuride loomise käigus kahe silma vahele jäänud. Siis ütles üks noorikutest: amet – presidendi sõber.
Muidugi oli see nali. Aga kui mõnikord meenub, on meeldiv endiselt.
Nüüd, märtsiöös 2006, Lennart Mere surma järel ja riiklike matuste eel arvuti taga istudes taipan äkki, et kõik see, mida olen suutnud kirja panna, on vaid kohmakas sissejuhatus millelegi, mis on ilmselt veel üks mu tulevikukohustusi. Lennart Meri on mees ja müüt, kes ei mahu paraku kuhugi liiga selgelt ja täpselt ära. Ehkki oleme kõik need kurvad päevad temast lakkamatult rääkinud ja kirjutanud. Mina ei kuulunud küll tema lähimate sõprade ringi, aga ma olen eri aegadel teda küllalt pikalt ja lähedalt näinud. Ehk sobivad minugi killud tulevasse mosaiiki.
