Malle Eenmaa kirgastumine
Malle Eenmaa valib, kellele ta veel vanglas olles intervjuu annab. Suurem seltskond koguneb neljapäeva hommikul pressikonverentsile. Siis tuleb ka abikaasa eksvangile järele ja karistusest üle poole ära kandnud naine võib rahus koju minna. Kui Jumal lubab.
Rahulik ja enesekindel Eenmaa pakub Harku vangla kabelis kohvi ja šokolaadikomme. Altaril põlevad küünlad. Naine alustab juttu uuest karistusseadustikust, mida ta vangla raamatukogus on hoolega uurinud. Selles puudub korruptsiooni paragrahv, mille järgi ta süüdi mõisteti, hoopiski. Kuid tema hinnangul ei oleks saanud teda ka vana seaduse alusel kinni panna.
“Selles olen ma sada protsenti kindel, et mind on valesti süüdi mõistetud,” kinnitab Eenmaa nagu enne nii ka ka nüüd, kui pooleteisest mõistetud aastast on ta kümme kuud varaste, narkomaanide ja tapjatega ühist kodu jaganud.
“Kas teid on patuoinaks tehtud?” küsin, viidates sellele, et näiteks Maapanga endine finantsjuht Ain Kelus kõnnib vabaduses.
“Mina ei saa ju seda öelda,” pareerib Eenmaa. “Uuriva ajakirjanduse töö oleks olnud see välja selgitada, kuid keegi pole tahtnud tõde teada saada. On tahetud seostada Eenmaa nimi Maapanga pankrotiga, kuigi selle nimega pangas olen vaid viis kuud töötanud.”
Virumaa Kommertspank, mille ettevõtlusega tegelnud Malle Eenmaa 1989. aastal asutas, liideti Maapangaga ja panga kahjumi katmiseks kasutati Ameerika Välisabi Fondi raha. Seda oli ligi 30 miljonit krooni. Eenmaa väidab, et tookord, 1996. aastal, viidi nõue panga vastu kliendinõude rea pealt panga omavahendite rea peale ja see oli absoluutselt seaduslik. Ta lisab, et see raha pole ka kuhugi kadunud ja fond peaks lihtsalt summa tagasi nõudma. “Seda nõuet ei ole kaitstud terve see aeg, kui minu ümber on toimunud see suur korruptsioonijama.”
Olgu – Eenmaa pole saanud korruptiivset tulu ja pole alla kirjutanud dokumendile, mille abil tal oleks olnud võimalik ebaseaduslikku tulu saada, kuid kas edasi uurides saaks ekspankuri mõne muu süü eest kinni mõista?
Eenmaa ei katkesta silmsidet, kuid vakatab korraks. “Kui on juba kord alusetult süüdi mõistetud, võib see ka teine kord juhtuda,” ütleb ta lõpuks. “Keegi peab olema rahvale ette visata, aga nagu ma aru saan, ei ole rahvas rumal: vanglaaja jooksul on palju toetavaid kirju tulnud, mulle on lilli toodud – täiesti võõrastelt inimestelt.”
Vääramatu usk oma süütusse on tal aidanud enesehinnangut ja rahulikku meelt säilitada. “Minust oleks poliitikas palju kasu, aga ma ei saa sinna minna, sest olen kriminaalselt karistatud. Aga ma arvan, et ma koguksin palju hääli," usub naine enesekindlalt. Ent kriminaalkaristus jätab mahapesematu pleki.
Ta on kümne kuu jooksul palju lugenud, märkmikku on hästiloetava käekirjaga üles märgitud filosoofiliste ja psühholoogiaalaste raamatue autorid ja pealkirjad. "Et ajakirjanikud, kes nagunii selliste asjade vastu huvi tunnevad, ei eksiks õigekirjas. Nad pole võibolla neist kuulnudki,” oletab Eenmaa. Ise läbin testi rahuldavalt: kuuest etteantud teosest olen lugenud kolme.
Malle Eenmaa ei pea sugugi küüniliseks minu küsimust, et äkki on see talle hoopis hea aeg olnud. “Olen lugenud lisaks veel ilukirjandust ja teoloogiaalast kirjandust,” pikendab ta loetelu. Kuid lubadus vanglas raamat kirjutada? “Olen materjali kogunud, aga tahaksin seda veel teha,” põikleb ta. Materjali on nii arvutis kui ka paberil ja kaasvangid ei käi tema kirjutisi puistamas.
Eenmaa ei seleta, kuidas ta teiste vangide ja töötajatega nii hästi läbi saab. “Kui austad teist inimest, austab tema sind ka,” postuleerib Eenmaa. Vabaduses see ju ei kehtinud, mõtlen omaette.
Lisaks rahategudele on Eenmaale ette heidetud oskamatust ajakirjandusega suhelda. Pankurina olla ta olnud liiga tõrjuv, vangina liiga lahke. “Mina pole selle heaks midagi teinud, et ajakirjanikud mu vastu huvi tunnevad,” kinnitab ta.
Eenmaa tunnistab, et vanglaaeg on teda palju muutnud. “Olen täiskasvanuks saanud,” kinnitab 53aastane kahe tütre ja ühe kasupoja ema. See tähendab, et tema usk inimeste aususesse ja heatahtlikkuse on vähenenud. Ometi ei ole ta kellegi peale pahane. “Oma kolleegidele olen väga tänulik,” sõnab ta. Kolleegide hulka kuuluvad ainult kaastöötajad Virumaa Kommertspangast, hilisemaid Maapanga figuure ta nende hulka ei arva.
“Ainus, mida lisaks enesetäiendamisele oleks mul olnud siin õppida: kuidas kaasvangide tagant varastada, mis on narkootikumid ja kuidas korda rikkuda,” elavneb Eenmaa vanglast rääkides “Keegi pole mulle ette heitnud, et ma olen selle plaani täitmata jätnud.”
Vangla kaplan Üllar Nõlv kirjeldab Mallet kui eeskujulikku, meeldivat inimest, kes on raamatukogugi oma maitse järgi korda teinud ja suisa hubaseks muutnud.
Vang Eenmaa on tegelikult igati kena inimene, paljudele vabaduses viibijatele eeskujuks. Meile meeldivad sellised klišeed – pahast sai hea – ja Malle ei näi vastu vaidlevat, vaid kannab meelsasti oma rolli. Ta usub, et on süütult kannatanud, puhastunud, paremaks saanud ja peaks nüüd kõigi lugupidamise pälvima. Ta on kirgastunud.
