Me oleme näinud Kvitovat näppimas närviliselt oma valget seelikuserva, peenel hirvenäol peegeldumas kogu tunneteskaala pettumusest meeleheiteni. Me oleme näinud Kaiat räntsatamas tooli ja kuivatamas suure valge käterätikuga oma põski, nägu higipisarais, otsekui viibiks ta kuskil Türgi spaas (mitte eriti heas spaas, võib lugeda välja Kaia kergelt torssis ja tüdinud suujoonest). Kuid nüüd, kolmandal mängutunnil ja kolmandas setis, kui ETV2 naiskommentaator on juba jõudnud ­kelmikalt märkida, kui oluline on Kaial hoida ener­giat poolfinaali tarvis ja mäng kähku ära lõpetada, hakkab õnn pöörduma.

Isegi täielik tenniseneitsi võib endale internetis mõne sekundiga selgeks teha, et käesolev kevad ja varasuvi on olnud Kaiale hea aeg. Tegusõnad “võitis”, “jõudis” ja “alistas” märgivad veebilehel kaiakanepi.com jõudsat rügamist Wimbledoni veerandfinaali; tähtsaimale mängule, millest Kaia eales osa võtnud.

Kanepi käekäiku aastaid jälginud spordiajakirjanik Jaan Jürine arvab enne matši algust, et šansid võita on head – Kaia on ju nagu Lindsay ­Davenport, kes oli “samasugune pikk ja viletsapoolse liikumisega, aga ometi jõudis maailma esireketiks”. Ka Davenporti löögid olid “kuratlikult jõulised” nagu Kaial; ka tema “haamerdas mõlemalt poolt ja lõi teised naised minema väljakult”.

Jürine oletab veel, et Kaia on oma uue abilise Silver Karjuse kujul leidnud viimaks inimese, “kes suudab teda tasakaalustada” (mullust kaotuste aastat iseloomustanud treenerite väljavahetamissööstu nimetab Jürine seevastu “raskesti seletatavaks” isegi tipptennisistidele üldiselt iseloomuliku tujukuse kontekstis). Ka Kanepi kunagine mänedžer ­Valdo Randpere on entusiastlik: “Ma arvan, et Kaia võidab – ma arvan, et ta peksab ka (­Serena) Williamsit! Ma tean inimesi, kes teavad tennisest palju rohkem kui mina, ja ka nemad ütlevad täiesti tõsimeeli, et Kaia on kõige parem talent kogu turniiril, kõige võimekam! Õnn ja rõõm on jälle saabunud ta hinge, sest praegu on tal kõik sõbrad ümberringi, pole ühtegi diktaatorit kukil. Selline mudel sobib talle kõige paremini.”

Kuid andkem sõna ka ETV2 meeskommentaatorile, kes hakkab kolmandal mängutunnil ohkama järjest sagedamini ja valulisemalt. Tsiteerigem ta oiet “kõik kukub sisse, kõik kukub sisse”, mis vallandub pärast seda, kui Kaia, kes on vahepeal veerandfinaali viimast ja otsustavat setti juba 4 : 0 juhtinud, järjekordset viga tehes oma edumaa punkt punkti haaval käest annab – ja lõpuks Kvitoval 158. mänguminutil võita laseb.

Helistagem veel kord Randperele, kes süüdistab kõiges väsimust – “Spontaanne mõte on, et see oli kaheksas mäng kümmekonna päeva jooksul, et Kaia oli väga pikalt mänginud ilma puhkamata!” – ja Jürisele, kes arvab dramaatilise lõpplahenduse järel, et “Kaia hingeline vastupidavus polnud vastaval tasemel – väga harva juhtub, et viielt matš­pallilt kaotatakse”. Ja öelgem lõpuks ise, et isegi ­tennisekaugele inimesele oli see kuratlikult ilus, põnev ja haarav mäng; just sama etteaimamatu kui elu ise. Aitäh, Kaia, et viisid meid Wimbledonil kaugemale kui kunagi enne. Üksnes su ­väljalülitatud mobiiltelefon ütleb, mida sa väljakult lahkudes ise tunda võisid, kuid su näost polnud televaatajail sel leitsakulisel õhtupoolikul võimalik küll midagi välja lugeda.

Maailma 80. reket

? Kaia Kanepi oli 21. juuni seisuga paremuselt 80. naistennisist maailmas.

? Alustas tennisega kaheksaselt.

? Tänavu veebruarist ei ole Kaia Kanepil kindlat treenerit.