Mängusoovitus

Arvutimängud on teadagi üks jobukultuuri nurgakive ning ka enamik suurimaid šedöövreid selles vallas illustreerivad loova jobumõtte lennukust. Ei maksa unustada, et täisverelise jobu mänguriiulisse sobib vaid parim, mida sel alal loodud on: tegelikkuse eest põgenemine nõuab hoolega vormitud tehismaailmu.
Niisiis, järgnevad viis on pärit otse kullafondist:

Heroes Of Might And Magic 5
Kogu Heroesi sari koos arvukate lisadega sobib sellesse nimekirja kahel põhjusel: esiteks on igasugune mõõga-maagia-kääbiku-päkapikutemaatika koos muud masti fantasy?ga nagunii très jobu ning teiseks ei tegutseta selles mängus reaalajas, vaid käigukaupa. Küberjobu ei otsi mitte niivõrd adrenaliinilaksu kui usutavat tehismaailma ning käigupõhises mängus on piisavalt aega õhustikku nautida. Kõik juhitavad tegelased on siin kangelased juba esimesest päevast, nende juhitud armeed koosnevad aga enamasti mitmesugustest rohkem või vähem jobustunud koerakoonlastest, mardustest ja külmkingadest.

Tomb Raider: Anniversary
Lara Croft on oma kümneaastase karjääri jooksul tõusnud mängumaailma suurimaks staariks, olgugi et ta esimese ja teise osa ilmumise vahel virtuaalse rindade vähendamise operatsiooni üle elas. Ülipaindliku napilt riietatud naisakrobaadi kamandamine on muidugi ürgjobulik nauding, kuid isegi mängija klahvivajutustele alludes ei jäta Lara kehakeel vähimatki kahtlust selles, kelle jalas selles mängus tegelikult püksid on.

Civilization 4
Civilization kui strateegiamängude kuningas on asendamatu kodune abivahend kapifüürerite kirgede rahuldamiseks. Civ’is käib kõik globaalsel skaalal – ratta leiutamisest religioonide ja kultuuride tõusu ning tuumasõja ja planeetide koloniseerimiseni. Humanitaarsete huvidega jobu võib Civilizationis riiki juhtides ehitada “kultuuripommi”: rajada naaberriigi piiri äärde linna ning toppida selle täis templeid, katedraale, ülikoole jms, kuni naaberrahvas assimileerub ja vabatahtlikult end pommitaja alamateks kuulutab. Muidugi pole puudust ka tavalistest pommidest.

Half-Life / Half-Life 2
Kole lugu New Mexico salajasest uurimislaborist on jobudiskursuses erilisel kohal, sest räägib oma verisel moel loo klassikalise õpetlasjobu sisemise metslooma vallandumisest. Mängu alguskaadrid on sümboolsed: prillitatud laborirott Gordon Freeman sõidab aeglaselt ja igavalt ettemääratud suunas kulgeva monoreiliga tohutu mäe sisemusse. Kui laboris avaneb värav paralleelmaailma ja sealt tungivad maa peale kõikvõimalikud peletised, muutub Freeman pikkamööda üha vägivaldsemaks. Mängu lõpuks on tema hingel lisaks monstrumitele ka hulk tapetud merejalaväelasi ja teises osas on teadlasest võrsunud juba kogenud kõrilõikaja.
Õppemäng sellest, kuidas 24 tunniga kägistada oma sisemine jobu.

Leisure Suit Larry 1–6
Klassikaline tegelane seiklusmängude kuldajast 80ndate lõpus ja 90ndate alguses on igihaljas juba seetõttu, et stiilipuhtamat jobu kui ilget nailonülikonda kandev ja idiootlikult naeratav Larry ei sünni mänguilmas ilmselt enam kunagi. Kuigi jah, tegelikult on peaaegu kogu seiklusmängude žanr läbi aegade olnud üks suur jobude solgutamine. Space Questi sangar Roger Wilco teenis leiba kosmosejaama koristajana, Larry viimane teadaolev töökoht oli pornofilmide tagasikerija.

Sageli täiendab sellistes mängudes jopskikalduvustega meestegelast nägus ja nutikas neiu, aga ar muõnn naeratab sangarile heal juhul alles mängu lõpus. Kui naine juhtub mõnes mängus üksi seiklema, võib ette tulla ka olukordi, kus tal endal tuleb jobuleiba süüa, kuid see ei anna siiski rahuldavat vastust suurele küsimusele: kas jobustaatus on tõesti ainult meeste privileeg?