Manitski äri eduks
See ei oleks pidanud niimoodi minema. Aasta algas Jaan Manitskile väga hästi. Veebruaris pälvis ta Harjumaa aukodaniku tiitli. See aunimetus ei üllatanud kedagi, sest Manitski on mustermees. Ta sattus väikelapsena Rootsi, teenis ABBA rahaasju korraldades miljoneid ja kui Eesti vabaks sai, tuli tagasi isamaale. Oli 1992 Tiit Vähi valitsuses välisminister ja seejärel erastamisettevõtte nõukogu esimees (sel ajal ostis Narva Kreenholmi rikas rootslane Mats Gabrielsson, kellest sai hiljem Manitski äripartner Tallinna hipodroomil). Veel suvel 2006 figureeris Manitski IRLi presidendikandidaadina. Võttis naiseks kena advokaadi, kasvatab nüüd kahte noort poega (eelmisest abielust on tal neli tütart), kogub kunsti ja arendab justkui mõni hea parun elu sünnikohas Viinistus.
Manitski sobiks vabalt aadelkonda. Küsimus pole tema jõukuses, vaid olekus ja käitumises, millest õhkub elegantsi ja loomupärast väärikust. Näojoonedki pole tal tahumatud nagu tüüpilisel Eesti talumatsil (eestlane räägib alatasa talupojatarkusest). “Ta on täielik aumees, harvaesinev tüüp,” ütleb üks tuttav. “Pigem räägib vähe, aga langetab kaalutletud otsuse ja jääb selle juurde.”
“Mind on alati hämmastanud, et ta on nii palju saavutanud, aga ajab oma asju amatöörlikult,” räägib teine tuttav. “Viinistus viis meri sadama minema. See on lihtne ehitus, oleks võinud kohe järgi uurida, kuidas sadamat teha.” (Tegelikult projekteeris ja ehitas sadama tuntud firma.)
Kolmas märgib, et Manitskil on äris “küllalt teravad hambad”. Ja tuletab meelde, et Manitski pidas Eesti algusajal kõnelusi kontserniga IKEA, kus Eesti riik maksis miljoneid kahjutasu.
Oli ka üks maksulugu: vaid paar nädalat pärast Manitski ministriks nimetamist selgus, et tal on vaidlus Rootsi riigiga tulumaksu tõlgendamise teemal. Manitski oli enne Eestisse tulekut kolinud Belgiasse, kus on madalamad maksud, ning tema osaluste müügi puhul kerkis küsimus, kas kohaldada Rootsi või Belgia seadusi. “Maksuammet (Manitski hääldab maksuammet) nõudis ligi sada miljonit SEKi,” ütleb Manitski. Vaidlus kestis kümme aastat ja lõpuks pidi Manitski tasuma täiendavalt koos intressidega 12 miljonit SEKi.
Aga tagasi tänapäeva. Esimese üllatuse aastal 2011 pakkus Manitski märtsis, kui müüs Hans H. Luigele poole Eesti Päevalehest, mida ta oli aastaid toetanud, et infomonopol ei läheks Postimehe kätte.
Järgmine (ja ebameeldiv) uudis tuli aprillis: Kalev Spa kunagises kloorimürgituses sai kahtlustuse muuhulgas Kalevi Veekeskus, kus Manitski on nõukogu liige ja suuromanik.
Juuni hakul kiitis Tallinna volikogu heaks hipodroomi ala täisehitamise. Sinna tulevad elu- ja ärimajad (kõrgeim 13korruseline), aga ka spordikeskus, lasteaed ja Lotte mängumaa. Kohalikud seltsid olid projekti vastu, kuigi tegemist pole ühegi metsatuka mahavõtmise, väärtusliku hoone lammutamise ega tagahoovi lagastamisega. Manitski ei kavatse ka hipodroomi hävitada, vaid tahab selle linnast välja viia. Aga eestlasele ei meeldi ükski uusehitus, olgu see kortermaja, sadam või elektrituulik.
Ja siis juuni lõpus võttis kaitsepolitsei vahele linnaplaneerimise ameti juhataja Toomas Õispuu, kes sai hipodroomi planeeringu menetlemise ajal 10 000 eurot laenu (loe: pistist) Viktor Kaasikult, kelle konsultatsiooniteenuste firmal oli leping Manitski osalusega firmaga Alfa Property (mis peen skeem!).
Manitskit ei peeta kahtlusaluseks – samamoodi nagu Ivo Parbuse protsessil ei süüdistata Erki Noolt, kelle kinnisvaraarenduse heaks liikus samuti teatav rahasumma. Pole ühtegi tõendit, et Nool palus mõnda linnaametnikku määrida. Sama kinnitab Kaasik Manitski kohta: “Ta ei teadnud sellest [laenust].”
Manitski teatas, et pole kuritegusid toime pannud. Ta lubab taustu avada järgmisel kuul pärast kohtuistungit. Meil jääb üle vaid kannatlikult oodata. Ja loota, et Manitski kirjutab kunagi memuaarid, kus räägib avameelselt, kuidas keerutas ABBA raha ja suhtles Rootsi maksuametiga, aga ka Eesti poliitika ja äri telgitagustest.
■Äriregister ähvardab sunniviisiliselt kinni panna firma Grenstler, mille nimel hoiab Jaan Manitski oma osalusi Tallinna hipodroomi alal ja Kalev Spas.
■Põhjuseks on aastaaruande mitteesitamine. Firmale antud lisatähtaeg möödus juba mullu augustis.
■Manitski firma sai aruannetega hilinemise eest trahvimääruse ka aastatel 2006, 2007, 2008 ja 2009.
■Manitski nimetab hilinemist kahetsusväärseks ja ütleb, et “see puudus on likvideerimisel”.
