Puuri klaasi tagant põrnitses teda Kadrioru konstaabel (homo sapiens) Janek Laaneväli (23), peos oli tal tšekk loomaaia raamatupidamisest (kaup – rott, kogus – 1 tk, hind – 25 EEK). Rohkem rott midagi märgata ei jõudnud, sest samal hetkel sööstis talle puurikõrgustest selga ja mässis surmavasse umbsõlme džunglipüüton (morelia spilota cheynei).

"Pidin kontrollima, kas mu püüton ikka "töötab"," põhjendab elava roti terraariumisse pistmist Laaneväli. Madudepidajad ei soovita üldiselt kodustatud ussidele elavate näriliste etteandmist. "Rott on loomariigi võimsaim kiskja. Kui suudab end isegi betoonseinast läbi närida, siis mis see mao murdmine talle ära ei ole. Antud juhul oli lihtsalt tegu väga vana ja väsinud "sugutäkuga"."

Enne maousku langemist oli Janeki lemmikloom rott, sestap teadis ta hästi, mis füüsiliste näitajatega närilist oma roomaja tööfunktsioonide kontrollimiseks valida.

"Töötab küll ja kuidas veel," kõlab verdikt. "Maost on loodus ka teinud ideaalse tapamasina. Madu on kurt ja näeb väga halvasti. Põhimõtteliselt ründab ta kõike, mis tema läheduses liigutab. Nõndapalju ta olukorda küll hindab, et kui liigutaja on temast suurem ehk söögitorusse ei mahu, siis teda tappa ei maksa, aga hoiatada siiski tasub.

Noorte mürkmadudega peab seetõttu ettevaatlik olema - lapsmaod ei oska mürgikogust hammustuses reguleerida ja virutavad alati kogu varu ära. Püüton muidugi mürkmadu ei ole. Tema kuulub meil boalaste perekonda, kes tapavad kägistades," seletab Laaneväli hellusega hääles ja tõstab oma lemmiku harjunud liigutusega turjale. "Šššš!!!" kiidab laiguline roomaja peremehe tegu.

Inimene on kodustatud maole mõnus kaaslane - roomaja otsib äraolemiseks ikka soojemat kohakest, inimese kehakuumus pakub talle seega seletamatut naudingut.

"Madu on lemmikloomana mugav, sööb vaid korra kuus..." Konstaabel Laanevälil on veel ka roheline kassisilmne boigabeebi (boiga cyanea). "Kui mõnda teist tahta, võib ta rahulikult edasi müüa, sest inimestel selline loom vahet ei tee. Püütoniga on häda vaid siis, kui ta end radiaatori vahele mässib, harutamisele kuluvate tundidega jõuaks palju targemat teha. See-eest jalutada on temaga lõbus - 30st vastutulijast vaid üks taipab, et suvel ei passi salli kanda, ja läheb siis teisele poole tänavat."

Nii et kui näete suvel Kadrioru pargis kordnikku, kel kaelas laiguline sall...

"Tööle pole ma teda veel kaasa võtnud, aga paarimees usub, et püütonist saaks hea erivahendi... käeraudade asemel."