Maoverejooksuga mees pääses lennureisilt eluga
Firmajuht Heino Alale (45) on lendamine kui mitte just igapäevane, siis harjunud liikumismoodus. “Kolm korda aastas lendan küll.”
Juuli keskel Pariisis lennukile minnes ei aimanud ta midagi halba. Tõsi, Prantsusmaa pealinnas oli lahkumisõhtul 36 kraadi kuuma ja õhtusöök oli mitmekesine ning rikkalik. Veiniga loomulikult.
Kolmandiku kahetunnisest lennuajast Estonian Airiga selja taha jätnud, tundis turskepoolne mees end halvasti. “Pilt hakkas eest ära minema,” kirjeldab Ala toonast olukorda. “Jõin kaks klaasi vett, siis purgi õlut.” Aga enesetunne ei paranenud.
Lennuki vanemstjuardess, üle 20 aasta lennanud Kaja Toots märkas kliendi olukorda ja toimetas ta äriklassi, kus oli vaid üks reisija.
Kui mees aga elukaaslase abiga tualettruumi komberdas, minestas ta päris ära.
“Alustasime selja ja kaela massaaži, et vereringet käigus hoida.” Esialgu pidas esmaabikoolituse läbinud stjuardess mehe terviserikke põhjuseks kõrget vererõhku või insulti. Andis isegi aspiriini. Kuid hoogne verepurse suust andis selgust, et tegu on maoverejooksuga.
“Kaalusime isegi, et maandume Riias, mis on 40 minutit enne Tallinna," meenutab stjuardess, "aga pärast oksendamist läks tal kergemaks ja eks igaüks tahab ikka koju jõuda.” Kaks noorstjuardessi hoolitsesid tervete klientide eest.
Tallinnas oli lennujaamas vastas kiirabi, kes viis mehe Mustamäe haiglasse. Diagnoosiks jäigi maoverejooks.
“Mul polnud aimugi, et mul on maohaavand,” imestab Ala. Mees pääses lõikusest ja sai kümne päeva pärast koju.
Kui Estonian Airi infojuht Epp Alatalu kinnitab, et nende firmas on reisijatega aasta jooksul juhtunud keskmiselt kaks tõsisemat terviseriket, siis Tallinna kiirabi peaarsti Raul Adlase sõnul pole kiirabiautoga lennukile vastu sõitmises midagi erakordset.
“Tallinn on kord juba sellise asetusega, et siin on lennujaam, sadamad, raudeejaam,” selgitab Adlas. Nädalas korra tuleb ikka sõita, suviti veel sagedamini. Estonian Air teeb nädalas 70 lendu, pardal keskmiselt üle 70 inimese.
Stjuardessidel tuleb sageli hapnikumaski ulatada nii hirmunud reisijale kui ka pohmeluse leevendamiseks, mida õhurõhu kõikudes on raskem taluda. On olnud langetõvehoogusid ja minestust. Kord 1980ndate lõpus tekkis ühel naisel verejooks emakavälise raseduse tõttu, aga kõik lahenes hästi. “Surmajuhtumeid pole minul küll ette tulnud,” rõõmustab Toots.
Alatalu kinnitab, et kõik stjuuardid ja stjuardessid saavad korraliku esmaabiõppe ja nende taset kontrollitakse vähemalt kord aastas. “Egas stjuardessi ülesanne pole ainult naeratada – terviseabi andmine on nende töö,” lisab ta.
Heino Ala aga suhtub peaaegu ununenud juhtumisse fataalselt: “Nii palju kui küünalt on põlema pandud, nii palju ta põleb ka.” Ta mõtleb eluküünalt.
