MIND POLE KEEGI PEDOFIILIKS TUNNISTANUD: Ma olen Eestis esimene ajakirjanik, kes on vangis olnud lasteporno omamise tõttu, mida ma pole ise pildistanud, filminud, lapsi kuritarvitanud, materjale müünud ega kellegagi vahetanud. VALLO KRUUSER
Vangla on nagu settekaevu kaas keset eluteed, mille alla ei tasu isegi pühast uudishimust ronida.

Mu kotis on nüüd ka hambahari, hambapasta, paar trussikuid ja tagavarasokid, žilett ning peagi karistusseadustikki. Vangi võib meist igaüks sattuda, sest uusi seadusi tuleb nagu laudu Vändra saekaatrist. Kuidas peaksin siin pisikeses Eestis uuriva ajakirjanikuna elama?

Kirjutama mesinduse võludest?

Olen 46astane ja isegi karmil vene ajal polnud kordagi vangis. Korra siiski koputati mu peale, sest tegin haltuurat, parandasin inimestel raadioid ja telereid. Haltuura oli keelatud. Siis, elektroonikuna, piirdus asi ülekuulamisega ja hirmutamisega.

Ka nüüd, ajakirjanikuna, tegin oma tööd. Infot oli kuhjunud igasugust, ikka oli selle seast tarvis leida ning lahti kirjutada löövaid ja kõlavate pealkirjadega hitte. Möödunud nädala Ekspressis ilmunud “Bordellli likvideerimine” oli vaid üks inimkaubitsemise lugudest. Toimetuses oli ka lugu veebiseksist “Mu esimene veebiseks”, pooleli oli materjal alaealistest netiseksipetturitest.

Polnud piisavalt ettevaatlik, ei informeerinud politseid? Siiski olid politseinikud ka meie tööst informeeritud, vanalinna korteri­skandaale avavas loos ja teisteski lugudes lausa palusime neilt kommentaare. Kokku olid lepitud mitmed kohtumised uue raamatu kirjutamiseks.

Olen praegu allkirja vastu vaba, see tähendab, et ei saa rääkida paljudest asjadest, millest tahaksin.

On küsitud, kas jäin kellelegi oma teiste raskete teemakäsitlustega ette. Mulle meenus artikkel, millega 90ndatel aitasin sulgeda Balti jaama ebaseaduslikke videomüügipunkte, mis kubisesid alaealiste eestlannade seksist. Mis siis nüüd juhtus?

Ootamatu arreteerimine
14. augustil, kui andsin Ekspressile järje­kordse krimiloo, toimetati mind Rahumäe arestimajja.
“Kas ma siis saan lugeda infot lehest?” muretses mu koostööpartner Juhani Tamminen viimases SMSis. “Ma ei saa, mul on kodus läbiotsimine,” kõlasid mu sõnad.

“Kas ma saan koju minna?” küsisin viimases lootuses, kui olime Rahumäe politseimajja jõudnud. “Kahjuks mitte,” vastas uurija.

Pidin vastumeelselt andma mõned allkirjad ja edasi talutati mind juba kambrite­ sektorisse. Mind pildistati, suust võeti DNA proov, sõrmed mäkerdati musta värviga kokku ja võeti
sõrmejäljed, mõõdeti. Nagu kurjategijat ikka.

Ära võeti praktiliselt kõik asjad, isegi kell. Suitsud lubati kaasa.

Arestimaja: pelgasin, et siia ma surengi
Arestimajas istusin 8.–21. augustini. ­Esi­mesel ööl oli kambrikaaslaseks keegi Evald. Ta oli staažikas tegija, istus mitmen­dat korda. Evald ei tahtnud vanglasse minna ja hakkas röökima, kui teda ära viidi.

Esimesel õhtul ja ööl suitsetasin ära peaaegu kõik kaasas olnud sigaretid.

Lootus pääseda 48 tunni pärast vabaks kustus 16. augustil, kui mind Tallinna Linna­kohtus kuueks kuuks vahistati.

Varem virisesin tihti üksinduse ja hirmu üle. Alles siin hakkasin mõistma, mis asjad need on ning kuidas umbses ja suletud ruumis hakkab mõistus nüristuma.

Ühel hommikul mõtlesin, et surengi sinna. Kirjutasin mitu hüvastijätukirja.

Arestimaja kamber, kus asusin, oli umbes 3 x 4 meetri suurune ruum. Nurgas kahekordne metallnari, lae all võretatud aken.

Ilma kellata õppisin elama koridoris toimuva liikumise ja laelambi järgi. Kell 22.30 lülitati laes olev suur tuli välja ja 6.30 tagasi.

Hommikul oli nosimiseks kaks kuiva saia, teelaadne kuum jook, lõunaks mingi supp või praad, päts saia või leiba, õhtuks aga salat, puder, vms.

Hiljem sain teada, et oleksin arestimajas saanud ka jalutamas käia. Kuna ei teadnud, ei tulnud ka keegi seda mulle ütlema.

Arestikambrisse tuli õhku kahest lae all asuvast võrest. Et hommikul mitte päris lämbumistundega tõusta, magasin mõned ööd kambri akende poolses otsas laua all. Vedasin madratsi sinna ja uinusin pikapeale.

Unes nägin tavaliselt vabadust. Kui tõusin, oli esimene asi uimane lootus, et hoopis kamber on painajalik uni. Aga ei! Kuna ma kambrist midagi ei näinud, kuulasin vaid vabaduse hääli, lindude kriiskamist, autode tuututamist, vihma pladinat.

Ukse kõrval asuv nupp oli valvuri kutsumiseks ja hädaabiks. Uksepoolse seina küljes lae all oli võretatud valvekaamera. Samas kambris oli ka roostevabast terasest vetsupott ja sensornupuga kraanikauss. Lugemiseks oli jäetud paar iidamast-aadamast nõukaaegset raamatut, üks eestlasest valvur tõi ajalehti.

Keegi oli läbi kambriseina augu uuristanud, kõrvalkambris istus mees, kes kukutas ennast, pea ees, narilt kaks korda alla.

21. augustil öeldi, et korjaksin kiiresti oma asjad kokku. Vanglasse! Tapi­autosse tuubiti seitse meest ja kaks naist. Umbses autos olid mu vastu surutud kollatõbine noormees ja pea ees allakukutaja. Kukkumine oli tal pea padjasuuruseks paisutanud ning “taati” hüüti humanoidiks.

Räpane kong
Vanglas tehti samad protseduurid mis aresti­kambriski, lisaks aeti duši alla. Duši­ruumi seinale oli keegi joonistanud väga suure “vända”, tapikambri seinu ilustasid mitmed kritseldused, nagu “Keppige naisi värsketel heintel. Jessenin”.

Käisid ähmased kuuldused vangla euro­remondist. Maandusin kambris, kus umbes 20 ruutmeetril oli 6 inimest. Siin valitses kinni­pidamisasutusele omane niiskuse, vanglalobi lõhn. Kahekordsete mõlkis naridega päevinäinud kamber. Polnud valve­kaameraid ja õhku oli veelgi vähem kui aresti­majas. Plekkseintega ja vana ­Balti jaama tüüpi, auguga käimla seinad olid porno­pilte täis kleebitud. Akna all laual seisis suur ventilaator, ühe kõvema olija transistor­raadiost undas vene disko.

Parajasti valmis kange särin, mida juua pakuti. Rüüpasin mõne kõva lonksu, kolm venekeelset kambrikaaslast tagusid kaarte, teistega ajasin pisut juttu ning püüdsin viltu­vajunud nari teisel korrusel pisut uinuda, uskumata, kuhu sattusin. Juba järgmisel päeval lõid ühed kinnipeetavad mitmel kambril aknad sassi.

Õhupuudus ja närvesööv olustik ajas neid hulluks. Öösel krõbistasid akna vahel hiired, keda miki-hiirteks kutsuti, päeval konutasid trellidel tuvid. Vanglatuvid olid erilised. Ühele säärasele oli keegi kokakoola­pudeli korgist kiivri pähe sidunud. Teisele oli aga üks “loomaarmastaja” niidist sokikesed jalga “kudunud”.

Vanglas kustutati laevalgus 22 ja lülitati kell 6 sisse. Söök oli aga tunduvalt rammusam kui arestimajas, lõuna oli isegi kahe­käiguline. Kuid tee oli ikka sama “andekas”, pruunikas ja arusaamatu maitsega lörr nagu arestikambris. Muuseas sõin vanglas ka kotlette, seljanka-sarnast suppi, kalapraadi, värsket salatit, hernesuppi, borši, koguni jogurtit.

Reedeti oli dušipäev ja voodiriiete vahetamine. Aga siiski olid põhitegevused tegevusetus ja lõputu ootamine.

Painavad mõtted
Mõtted ongi vanglas need, mis kogu aeg painavad. Milleks? Miks? Kui kaua? Siin räägib igaüks oma loo. Kui õige või vale see on, jääb igaühe enda teada.

“Sa oled võitnud, su vastased plaanisid küll teisiti, aga nad kaotasid,” ütles Juhani Tamminen, kui talle 29. augustil kambriluugi taha toodud telefonist turbokaardiga helistasin.

Ma ei teadnud siis Mihkel Kärmase loost 30. augusti Ekspressis ja suurest melust ajakirjanduses suurt midagi. Advokaat rääkis sellest ja püüdis mind rahustada.

Kui see lugu ilmus, oli paljude kinnipeetavate reaktsioon täiesti arusaadavalt negatiivne. Sest suurem osa neist teab vaid artiklite pealkirju, kui sedagi. Keegi oli kusagilt kellegi käest juba kuulnud, et ma olevat lausa inimesi söönud. “Kas sa oled monstrum?” päris üks “lomka” käes vaevlev narkomaan. “Jah, ma sõin viis last,” püüdsin rahulikuks jääda, sest rahulikuks jäämine on vangla edu pant. Selle jutu peale ehmus isegi kambris viibinud neljakümnendates eluaastates ja üle poole elust trellide taga veetnud tüüp.

Kogenud ja superheaks inimestetundjaks osutunud operatiivtöötaja otsustas mind aga igaks juhuks rahulikumasse kambrisse paigutada.

Täiesti mõistetav, sest isiksuse mandumine on vanglas suurim hirm.

Tänan südamest ka kontaktisikut, vangla kap­lanit ja Birgitta kloostri õdesid, kes mind külastamas käisid ning suutsid sisendada eneseusku. Tõesti tekkis olukordi, kus polnud muid mõtteid, kui et nüüd poon end üles. Hirm ja vahelduv meeleolu on vanglas valdavad.
 
Mida vanglas pole ja mis seal on?
Kui oled eeluurimisalune, ei tohi sul olla telekat. Raadio saab lasta tellida vangla­poest – või veekeetja, kui selleks avalduse kirjutad ja direktorilt loa saad.

Vahel tuuakse mõned raamatud kambrisse lugemiseks. Lehti pole. Korra kahe kuu jooksul võid saada kümne­kilose paki, mille sisu kontrollitakse. Mu vana ja haigete jalgadega ema ei teadnud seda ja tõi mulle algul hügieeni­tarbed ning mõned paarid sokke ja T-särgi.

Siis tuli mu sõber Juhani Tamminen, kes oli pakkinud lehti, nahkjope, spordikingad, teksad, sokid. Seisis saba ära ja saadeti sama targalt tagasi. Ma olin juba oma noosi, ühe paki emalt saanud!

Seega olin vanglas ilma paksemate riieteta. Üks kaasvang laenas püksid, vangla kontaktisik aga tõi ­pluusi, džempri ja tuulejope, et saaksin jää­karude puuri meenutavas betoonaedi­kus jalutamas käia.

Vanglas ei ole peeglit, selle asemel vaatad oma näoilmet teraskausi või -kruusi põhjast.

Vanglas on lõputult aega. Aega on nii palju, et see ei mahu kusagile. Et mitte päris lollakaks minna, kirjutasin vemmalvärsse. Algul püüdsin ka tõsisemaid ja hingelisemaid asju kirjutada, kuid need viisid tuju nulli ja mitmel korral tulid pisarad silma.

Vanglas on pood. Kui vanglasisesele arvele raha kantakse, saab sealt suitsu, kohvi, maiustusi, veekeetja, tsoonis tohib osta koguni 37 cm diagonaaliga teleri. Kellele aga raha ei laeku, need peavad osavalt rikkamatele pugema ja teevadki seda eriti profilt.

Ka vanglas virutatakse. Ühes kambris pistsid narkarid kinni mu šokolaadi ja kommid.

Küsimusele, et kuhu need jäid, vastasid süstlastaarid labaselt: “Sinna, kuhu sa nad panid.”
Vanglas ei võeta enam kohe vereproove nagu mõne aasta eest. Ise tead, kas oled haige või mitte. Ja see on tegelikult õige, oleme ju teel kodanikuühiskonna poole, kus igaüks enda eest vastutab. Kui kusagilt valutab, siis on ravimiks ibuprofeen, mida medõel on õhtuti peoga kaasas.

Kui on muresid, siis pead kirjutama arstile avalduse, peaaegu iga asja jaoks on tarvis avaldust. Vangid ise räägivad, et ligi pooltel kinnipeetavatest naistest ja 40 protsendil meestest on HI-viirus.

Hommikuti käib kambri ukse taga kontaktisik ja korjab kokku kirjad ning avaldused, õhtupoole toob kirjad. Kell kaheksa hommikul ja õhtul on kambrite kontroll ja siis peavad kinnipeetavad nagu pliiatsid valvurite ees püsti seisma.

Ah muidugi, hommikul pannakse jalutusbokside kohal üürgama ruuporid, kust vahel lastakse Vene raadiot ja mõnikord Eesti jaamu. Ühel õhtul keeras keegi huviline translatsioonitöötaja Radiomania peale. Tragikoomiline oli kuulata just siin oma vanu rokilemmikuid...

Kuidas käepärastest asjadest teekeetjat ja nuga teha
Vangla on nagu ellujäämiskursus maapealses allveelaevas. Veekeetja ehk traktor valmistatakse juhtmejupist ja kahest žiletiterast või siis teraskruusi sangast. Sang murtakse küljest, tehakse pooleks, tikud ja niit isolaatoreiks vahele, traktor plasttopsi valatud vette, juhe stepslisse ja paari minuti pärast võibki kohalikku rõõmu, kanget teed ehk “särinat” juua.
Kruusi sangast saab valmistada ka primitiivse noa. Liimimiseks kõlbab hambapasta, nööri saab aga teha kilekotist. Mängukaarte ei tohi vanglas olla, need tuleb ise valmistada ja salaja hoida nagu traktoritki.

Väga unikaalne asi on leib. Lausa kunstiteos! Kuivanud leivast saab täringuid, ehteid, mida iganes. Vanglas tehakse ka ise ümbrikke, üks meie kambri tüüp vorpis sinna peale pealuude joonistusi ja lisas lause: “Kui sa pole muret näinud, siis armasta mind!”

Kui vanglas pole tikke, saab tuld kontaktist. Juhtmed taha, juhtmete otsa veega ja seebiga mäkerdatud vatitükk ja peagi tõusebki sädemest leek. Nii süüdatakse vaesel ajal suitsu.
Kui olnuks kas või üks diood, oleksin vanglas ise ehk ka detektorvastuvõtja valmistanud, sest raadioga vend lahkus me kambrist.

Muidugi nägin ka läbi tuvisitase kambriakna vangla tuunitud traktorit. Vana tõstuk, millele oli antitiib kinnitatud, põristas vanglaterritooriumil iga päev lustlikult ringi.

Kuna Tallinna vanglas on kohutavalt narkomaane ja HIV-positiivseid, anti seal hiljuti välja brošüür “Fjodori nõuandeid”, kus õpetatakse nakatunule vanglaelu. Müstika tundjana vaatasin aga paljude vangide käsi ja tõdesin, et suurel osal olid nii-öelda “tühjad pihud”. Neil oli erakordselt vähe käejooni.

Sidepidamine naisvangidega
Vanglakaaslased on tegelikult kõik samas olukorras kui sa isegi ja jagavad samu tingimusi. Selleks, et suuremaid jamasid ei tekiks, pannakse kambrisse kokku enam-­vähem sarnane seltskond.

Kokku olin lühikese aja jooksul koos 17 kambrikaaslasega kolmes eri kongis. Nende seas olid mõned roolijoodikud, pisivargad, üks tapja, mõni narkar, aidsi nakatunu, kelle jalad koledal kombel mädanesid, ning valge särgiga ja lihaseline hiinlane Pekingist.

Oli ka mees, kes oli ametlikult surnuks tunnistatud, kuid elas. Surnud oli tema nimekaim, kes oli kambrikaaslasega väga sarnane. Imelik oli elavat surnut vaadata.

Hiinlast kutsusime “valgeks hiinlaseks”, sest ta kandis valget särki. Temale ei jäänud Tallinn meelde kena suveniiride ja ööklubide paigana, vaid kui pisike küla, kus on karm, hiinlase seedimisele koledalt mõjuv vangla. “Kujuta aga ette, kui satud Hiinas vanglasse! Raisk, seal on üks suur auk, kus õhtusöögi asemel antakse kolme­kümnele tüübile kakskümmend kepi­hoopi,” naljatas Volodja-nimeline kinnipeetav, kes kutsus hiinlase reisi “ekskursiooniks mööda Euroopa vanglaid”. Puhkepäeviti ja jalutuskäikude ajal kukkus hiinlane omas keeles heietama: “Ai pia ee, si se loo, a ka sikiwa, aiii... papung oom tajom...” Kui anti riisi, naljatasid valvurid, et hiinlasel on rahvuspüha.

Arvatavasti jäi hiinlane vahele valedokumentidega, kui tahtis läbi Eesti sõita mõnesse viisavabasse riiki.

Hiinlasel oli kaasas ka naisterahvas, keda ta kambri aknast pidevalt huikas ja kes oli kusagil naiste sektsioonis.

Vanglas on eriline traadita vanglatelefon ja nööritransport. Hõigatakse mingi kambri number ja keeratakse tuutu sisse kas teed, kohvi, suitsu või sahhariini. Nöör taha ja aknast välja.

Käepärastest vahenditest valmistatud konksuga tiritakse aga tuutu vajalikku kambrisse.

Hommikuti heidetakse jalutuskäikude ajal ühest jalutusaedikust teise infot ja nänni sisaldavaid paberitükke, neljameetriste betoonseintega aedikud kumisevad vangide hõigetest.

Pole suuremat huikamist kui õhtuti kambriakendel, kui mees- ja naiskinnipeetavad omavahel suhtlevad. Oh seda igavest armastust, mida vanglas vannutakse! “Mehed, ma ootan seeni,” huikas üks eriti aktiivne naiskinnipeetav.

Kes on süüdi?
Et umbes tuhandet Tallinna vangla kinni­peetavat teenindada, on tarvis ka hulka personali. Muuseas töötab personal sama­suguse planeeringuga ruumides, kui on kinnipeetavate kambrid. Miks on nii, nagu on?

“Kui palju on Eestis politseiautosid, relvi, kui paigast ära on palgajaotus! Ülemus saab mitukümmend tuhat, valvur kuus tonni. Kogu linna peale on politseis tööl üks ülekoormatud arvutispetsialist. Ressursside jaotus pole õige. Koolitust on vähe, inimestel on meeletu stress.

Eesti ühiskond on nuhkide ja koputajate oma, tihti jäävad suuremad kuriteod, nagu maksupettused, täiesti uurimata,” on mu partner Juhani Tamminen mures.

Vangid ise narrisid kokka, mõnd valvurit, velskrit, arsti, uurijaid, prokuröre. Muidugi ma mõistan, et poest seitse krooni maksva taskunoa varastaja oli pahane, et ta peab vangis olema ja samas irvitab 40 miljonit riisunud tüüp riigile näkku.

Vabaduses mõtleme, et alati on seal parem, kus meid pole. Aga Tallinna vanglas “hoiul” olles tikub vägisi pähe lohutav tera, et kusagil on siiski ehk veel karmimaid vanglaid.

Ma ei süüdista kedagi ega midagi. Vigu saab edaspidi vältida ja selleks on mullegi antud minevik ning mälu.

Kas mu nüüdne juhtum aga vääris seda, et olla vanglas üle kolme nädala?

Ma olen Eestis esimene ajakirjanik, kes on vangis olnud lasteporno omamise tõttu, mida ma pole ise pildistanud, filminud, lapsi kuritarvitanud, materjale müünud ega kellegagi vahetanud. Mind pole keegi pedofiiliks tunnistanud.

Veel kord väidan, et teen oma tööd edasi ning jätkan uuriva ajakirjandusega. Tänan ka neid, kes mõistsid mu olukorda ja appi tulid, ei kanna nende peale viha, kes asjast ei tea ja kirjutavad kurje ning asjatundmatuid kommentaare. Kellel on vanglas hea? Võibolla mõnel aastaid kinni olnud tüübil, kes enam tavaelus ise hakkama ei saa.

Aga siiski näeksin karistustena rohkem trahve ja ühiskondlikku tööd, sest liiga palju on müüride vahel kodanikke, keda maksumaksjad üleval peavad.

7. septembril, kui ootasin just vangla poelehte ja kavatsesin endale 1000 krooni eest suitsu ja süüa ning muud nänni tellida, kutsuti mind välja. Ma värisesin õnnest ja nutsin kui maailmarekordi püstitanud sportlane, sest uurija teatas, et olen allkirja vastu esialgu kuni kohtuni vaba.

Vaino vanglaluule

aknast välja piidleb Anton

srok on peagi ära kantud

lunastanud on mees kirve

ja ka mahalöödud Virve

....

vangla õuel taoti kasti

seitse tuntud pederasti

nende juures löödi risti

kümme lesbiaktivisti

...

Vasja, üsna jommis peaga

oli suguühtes seaga

nüüd on mehel kindel diil

toimikus on sees zoofiil

....

Valdo, vana tuntud vang

kelle kätte sattus kang

mõtlema ei hakand pikalt

lops-ja Kallel polnud kukalt

...

Endel tundis räiget painet

aga ikka pani ainet

taskud tuimalt amfi täis

lõpuks vahele ta jäi

...

Jaan ja Edgar, vanad sõbrad

tapsid vanamoori nõdra

lootes kulda lõualuust

kaasa said vaid jala puust

....

kambris kinni istub Tarmo

sest et tappis ühe parmu

väntas ilgelt toore jõuga

umbes kümme korda lõuga

....

valvur Petja pani kannalt

naiste kambris narkar Annat

isaks saamis- asemel

HIV see tuli tasemel

Vangla­släng
  • musora - tsoonivalvurid, mendid
  • karmoška – luuk kambri ukses, mille kaudu antakse süüa
  • laiali viskamine – tülika kamb­ri tühjendamine
  • sisse viskamine – uute asukate või asuka juurdetoomine
  • nagi seljas – noa selgalöömine
  • snõr – sokipesi­ja, alama klassi kambriasukas
  • suuskadele panemine – ebameeldiva kambri­kaaslase minema­kupatamine