19.04.2007, 00:00
Maria Chulets – kõige ihaldatum vene pruut Eestis
Seltskonnategelane, ärimees Aleksei Tšuletsi tütar, hobusetalli omanik, seadis endale eesmärgiks esindada Eestit 2008. aasta olümpiamängudel ratsaspordis.
“Tule, ma näitan sulle meie uhkust.” Kohe,
kui Eesti ilm hakkas avaldama esimesi kevade märke, kolis Maria Saha-Loole
oma majja, mis on ehitatud hobusetalli külge. “Vaata, see on hobuste
solaarium!”
Justkui Maria jutust aru saades noogutab aedikus infrapunakiirte all seisev hobune nõusolevalt peaga.
“Kas hobustel on siis ka vaja päevitada?”
“Meie kliimas on lihtsalt vaja hobuste lihaseid soojendada,” vastab Maria. Mariale ja tema emale Ljudmilale kuuluvas tallis peetakse 18 hobust, kellest viis on päriselt nende omad.
Esimese hobuse kinkis isa
Läinud aasta lõpus avaldati Vene veebisaidil http://www.vlasti.net/ endise N Liidu alade kõige ihaldusväärsemate pruutide nimekiri. Kõige “varakamate, seksikamate ja ühtlasi ühiskonnas kaalu omavate” tütarlaste hulka oli arvatud ka Maria Chulets (24).
Fotod Mariast tema hobuse Markuse (või Markuš, nagu Maria teda kutsub) seljas kaunistavad üht Vene ajakirja Tsvetõ viimastest numbritest, Maria valgel hobusel Gabarit avas Eesti rõivadisaineri Oksana Tanditi viimase esitluse, aga pressis nimetatakse tema nime kõige sagedamini siis, kui on juttu ratsaspordist. Maria on Eesti mitmekordne meister koolisõidus.
Maria armus hobustesse 12aastaselt, kui jõukast perest pärit tüdruk oli iga kell valmis sõitma trollibussiga hipodroomile, et seal kas või hobuste järelt koristada.
Siis otsustas isa, et teeb Mariale kingituse – ostis talle kolmeaastase sälu Gabariti. Hallist sälust kasvas lumivalge ratsu, kellega Maria alustas võistlustel käimist. Hiljem tuli juba Markus, kellega tal on õnnestunud võita kõik oma peamised auhinnad. Kusjuures Markust ei võetud noore säluna, vaid juba koolitatud hobusena (et ta dikteeriks oma käitumisega noorele ratsanikule, kuidas on õige esineda).
Aegamisi sai hobist töö, tööst aga sai äri. Neli aastat tagasi ehitas perekond Chulets hobusetalli. Tõsi, nagu kinnitab Maria, on praegu veel vara selle äri kasumlikkusest rääkida.
“Kõik, mida me teenime võõraste hobuste pidamisega, investeerime kohe enda omadesse.” Nii loobus Maria ka nüüd sõidust soojale maale, eelistades selle raha eest osta Markusele uue sadula.
Mariat peetakse seltskonnategelaseks. Ja ta kõnnib isegi tallis, kõrged kontsad all. Kuid seejuures on ta kursis oma äri kõikide pisiasjadega.
“Minu äri – see on minu asi. Sellepärast ei pea ma häbiasjaks ka sõnnikut rookida,” räägib Maria. “Kui sa tahad, et sinu äri õitseks, pead olema valmis kõike tegema!”
Hiljuti täitis Maria Euroopa meistrivõistluste esimese normatiivi (pärast teise täitmist on lubatud osaleda Euroopa meistrivõistlustel). Nüüd on tal uus eesmärk: Maria tahab esindada Eestit 2008. aasta olümpiamängudel.
“Armastan võita!” tunnistab noor naine. “Ma pean tunnetama progressi, perspektiivi! Kusjuures kõiges... Alates hobustest ja lõpetades meestega.”
Hamburger ravib masendust
Saha-Loo asub Tallinnast kõigest mõne kilomeetri kaugusel, kuid Maria juures külas olles tundub, et Eesti pealinn on siit hästi kaugel. Maria kahekorruselise maja aknast avaneb vaade Pirita jõele, kalameestele, kes üritavad särgesid kätte saada, ja saarele. Täpselt nii – teispool vett on seesama saar, mille ostis Peterbur i linnapea Valentina Matvijenko poeg. Nüüd on Matvijenkod ja Tšuletsid naabrid: üks saare kümnest hektarist kuulub endiselt Maria perekonnale.
Akna taga linnud, hobused, jõgi. Aga toas diivanil – terve lasu läikivakaanelisi ajakirju. Just siit ammutab venelaste pidude esimene persoon oma garderoobi jaoks ideid.
“Võtan Vogue’i, valin mingi kleidi välja ja lähen sellega modelleerija juurde. Nii ma riideid hangingi,” räägib Maria oma šoppamise eripärast. Aga samal ajal “õitseb” tema kampsunivarrukal joovastavate omadustega taim. “No miks kohe kanep? Võib-olla on see hoopis mingi muu lill?” naerab Maria.
Veel mõne aasta eest oli Maria sage külaline klubides ja pidudel. “Aga nüüd ma ei näe sellel mingit mõtet! Noh, pidutsed ühe päeva, kaks, kolm – aga mis edasi? Pealegi ei ole mul praegu selleks aegagi. Kogu aja neelavad hobused.”
Hobuste pärast loobus Maria ka mõttest minna õppima Venemaale ja astus Eesti-Ameerika Ärikolledžisse. Tõsi, nüüd tundub talle, et on erialaga mööda pannud – oleks pidanud hoopis psühholoogiasse minema.
“Sa ütlesid, et armastad lugeda. Milliseid raamatuid siis?”
“Marinina krimkasid loen (naerab). Tobe muidugi, aga viib mõtted äriasjadelt eemale. Lugesin ka Moskvas praegu moes olevat Oksana Robskit. Nõme raamat. Samas muidugi on huvitav lugeda, kuidas rikkad elavad...”
Selle lausega välistab Maria justkui enda võrdlemise Moskva glamuursete tütarlaste Oksana Robski ja Ksjuša Sobtšakiga, kes jagavad oma viimases raamatus noortele neidudele nõuandeid, kuidas saada miljonärile mehele. “???? ????” aga ei armasta Robskit. Tema armastab Tabakovi teatrit.
“Mis sind veel tõmbab?”
“Makaronid! Ma olen tõeline makaronihing. Kusjuures sedavõrd, et võin süüa makarone ka ainult või ja ketšupiga. Väga maitsev.”
“Kuidas nii? Aga glamuursete tütarlaste dieedid?”
“Tead, mul on üks saladus. McDonald’si hamburgerid ravivad suurepäraselt depressiooni!”
“Kui mees ei ole 35. eluaastaks abiellunud, on ta ebanormaalne!”
“Maša, naerata,” käsutab fotograaf.
Samal hetkel kostab alumiselt korruselt majja sisenenud Maria ema hääl.
“Maša, kelle jaoks sind pildistatakse?” tunneb ema huvi.
“Playboyle,” reageerib Maria kiiresti. “Pärast lõigatakse pea välja ja pannakse selle külge teine pepu ja rinnad.”
Alumiselt korruselt ei järgne mingit reaktsiooni. Ema on tütre naljadega harjunud.
“Me oleme emaga nagu sõbratarid,” tunnistab Maria. “Mul on nii isa kui ka emaga head suhted. Võib-olla nende eeskuju (isa on alati olnud raha kojutooja, ema aga kodukolde hoidja) on põhjus, miks mul on oma tulevase mehe suhtes kujunenud väga selged nõudmised. Seni ei ole minu elus olnud meest, kes oleks mind üleval pidanud. Oskan ise teenida. Kuid poleks sugugi paha, kui mees oleks toitja. Kuigi see ei ole peamine. Põhiline, et ta arvestaks minu huvidega. Minu hobustega.”
Valge hobune on küll olemas, aga vaat printsi valgel hobusel ei ole Maria ellu veel tulnud. Kahekümneselt tahtis ta õudselt mehele minna.
“Kas sa tahtsid kellegi konkreetsega abielluda?”
“Ei, tahtsin lihtsalt mehele minna. Kujutasin ennast ette valges kleidis. Aga kui saatus seda sulle ei võimalda, siis täh endab, ei olnud s ee õige...”
Maria on sõprade valikul ettevaatlik. Ta on ettevaatlik ka meeste osas. Eesti kõige ihaldusväärsem vene pruut tunnistab, et üksinduse maitse ei ole talle sugugi võõras.
“Ma arvan, et normaalse mehe tunnus on see, et ta on valinud endale 35. eluaastaks abikaasa, teekaaslase. Aga kui 35aastane mees ei ole ikka veel abiellunud – siis ta on ebanormaalne. Temas on miski viltu. Mulle tundub, et praegu on üldse palju mehi, kes on oma missiooni unustanud. Ma hakkasin hiljuti mõtlema, et võib-olla nii peabki olema, et mehed vahetavad naisi, eelistavad vabaabielu, aga naised töötavad meestega võrdselt ja kindlustavad endale ise äraelamise... Aga siis ma otsustasin ikkagi jääda truuks oma ettekujutusele. Sest ilmselt on siiski veel olemas mehi, kes leiavad oma naise ja elavad temaga kogu elu.”
Miljonäri tütar, kaanetüdruk, seltskonnategelane purustab külalisi hobusetallist välja saates ühe lausega võimalikud samastused glamuurse noore daami stereotüübiga: “Vaata, ma ei ole ju süüdi, et mul on lapsest saadik olnud raha.”
Justkui Maria jutust aru saades noogutab aedikus infrapunakiirte all seisev hobune nõusolevalt peaga.
“Kas hobustel on siis ka vaja päevitada?”
“Meie kliimas on lihtsalt vaja hobuste lihaseid soojendada,” vastab Maria. Mariale ja tema emale Ljudmilale kuuluvas tallis peetakse 18 hobust, kellest viis on päriselt nende omad.
Esimese hobuse kinkis isa
Läinud aasta lõpus avaldati Vene veebisaidil http://www.vlasti.net/ endise N Liidu alade kõige ihaldusväärsemate pruutide nimekiri. Kõige “varakamate, seksikamate ja ühtlasi ühiskonnas kaalu omavate” tütarlaste hulka oli arvatud ka Maria Chulets (24).
Fotod Mariast tema hobuse Markuse (või Markuš, nagu Maria teda kutsub) seljas kaunistavad üht Vene ajakirja Tsvetõ viimastest numbritest, Maria valgel hobusel Gabarit avas Eesti rõivadisaineri Oksana Tanditi viimase esitluse, aga pressis nimetatakse tema nime kõige sagedamini siis, kui on juttu ratsaspordist. Maria on Eesti mitmekordne meister koolisõidus.
Maria armus hobustesse 12aastaselt, kui jõukast perest pärit tüdruk oli iga kell valmis sõitma trollibussiga hipodroomile, et seal kas või hobuste järelt koristada.
Siis otsustas isa, et teeb Mariale kingituse – ostis talle kolmeaastase sälu Gabariti. Hallist sälust kasvas lumivalge ratsu, kellega Maria alustas võistlustel käimist. Hiljem tuli juba Markus, kellega tal on õnnestunud võita kõik oma peamised auhinnad. Kusjuures Markust ei võetud noore säluna, vaid juba koolitatud hobusena (et ta dikteeriks oma käitumisega noorele ratsanikule, kuidas on õige esineda).
Aegamisi sai hobist töö, tööst aga sai äri. Neli aastat tagasi ehitas perekond Chulets hobusetalli. Tõsi, nagu kinnitab Maria, on praegu veel vara selle äri kasumlikkusest rääkida.
“Kõik, mida me teenime võõraste hobuste pidamisega, investeerime kohe enda omadesse.” Nii loobus Maria ka nüüd sõidust soojale maale, eelistades selle raha eest osta Markusele uue sadula.
Mariat peetakse seltskonnategelaseks. Ja ta kõnnib isegi tallis, kõrged kontsad all. Kuid seejuures on ta kursis oma äri kõikide pisiasjadega.
“Minu äri – see on minu asi. Sellepärast ei pea ma häbiasjaks ka sõnnikut rookida,” räägib Maria. “Kui sa tahad, et sinu äri õitseks, pead olema valmis kõike tegema!”
Hiljuti täitis Maria Euroopa meistrivõistluste esimese normatiivi (pärast teise täitmist on lubatud osaleda Euroopa meistrivõistlustel). Nüüd on tal uus eesmärk: Maria tahab esindada Eestit 2008. aasta olümpiamängudel.
“Armastan võita!” tunnistab noor naine. “Ma pean tunnetama progressi, perspektiivi! Kusjuures kõiges... Alates hobustest ja lõpetades meestega.”
Hamburger ravib masendust
Saha-Loo asub Tallinnast kõigest mõne kilomeetri kaugusel, kuid Maria juures külas olles tundub, et Eesti pealinn on siit hästi kaugel. Maria kahekorruselise maja aknast avaneb vaade Pirita jõele, kalameestele, kes üritavad särgesid kätte saada, ja saarele. Täpselt nii – teispool vett on seesama saar, mille ostis Peterbur i linnapea Valentina Matvijenko poeg. Nüüd on Matvijenkod ja Tšuletsid naabrid: üks saare kümnest hektarist kuulub endiselt Maria perekonnale.
Akna taga linnud, hobused, jõgi. Aga toas diivanil – terve lasu läikivakaanelisi ajakirju. Just siit ammutab venelaste pidude esimene persoon oma garderoobi jaoks ideid.
“Võtan Vogue’i, valin mingi kleidi välja ja lähen sellega modelleerija juurde. Nii ma riideid hangingi,” räägib Maria oma šoppamise eripärast. Aga samal ajal “õitseb” tema kampsunivarrukal joovastavate omadustega taim. “No miks kohe kanep? Võib-olla on see hoopis mingi muu lill?” naerab Maria.
Veel mõne aasta eest oli Maria sage külaline klubides ja pidudel. “Aga nüüd ma ei näe sellel mingit mõtet! Noh, pidutsed ühe päeva, kaks, kolm – aga mis edasi? Pealegi ei ole mul praegu selleks aegagi. Kogu aja neelavad hobused.”
Hobuste pärast loobus Maria ka mõttest minna õppima Venemaale ja astus Eesti-Ameerika Ärikolledžisse. Tõsi, nüüd tundub talle, et on erialaga mööda pannud – oleks pidanud hoopis psühholoogiasse minema.
“Sa ütlesid, et armastad lugeda. Milliseid raamatuid siis?”
“Marinina krimkasid loen (naerab). Tobe muidugi, aga viib mõtted äriasjadelt eemale. Lugesin ka Moskvas praegu moes olevat Oksana Robskit. Nõme raamat. Samas muidugi on huvitav lugeda, kuidas rikkad elavad...”
Selle lausega välistab Maria justkui enda võrdlemise Moskva glamuursete tütarlaste Oksana Robski ja Ksjuša Sobtšakiga, kes jagavad oma viimases raamatus noortele neidudele nõuandeid, kuidas saada miljonärile mehele. “???? ????” aga ei armasta Robskit. Tema armastab Tabakovi teatrit.
“Mis sind veel tõmbab?”
“Makaronid! Ma olen tõeline makaronihing. Kusjuures sedavõrd, et võin süüa makarone ka ainult või ja ketšupiga. Väga maitsev.”
“Kuidas nii? Aga glamuursete tütarlaste dieedid?”
“Tead, mul on üks saladus. McDonald’si hamburgerid ravivad suurepäraselt depressiooni!”
“Kui mees ei ole 35. eluaastaks abiellunud, on ta ebanormaalne!”
“Maša, naerata,” käsutab fotograaf.
Samal hetkel kostab alumiselt korruselt majja sisenenud Maria ema hääl.
“Maša, kelle jaoks sind pildistatakse?” tunneb ema huvi.
“Playboyle,” reageerib Maria kiiresti. “Pärast lõigatakse pea välja ja pannakse selle külge teine pepu ja rinnad.”
Alumiselt korruselt ei järgne mingit reaktsiooni. Ema on tütre naljadega harjunud.
“Me oleme emaga nagu sõbratarid,” tunnistab Maria. “Mul on nii isa kui ka emaga head suhted. Võib-olla nende eeskuju (isa on alati olnud raha kojutooja, ema aga kodukolde hoidja) on põhjus, miks mul on oma tulevase mehe suhtes kujunenud väga selged nõudmised. Seni ei ole minu elus olnud meest, kes oleks mind üleval pidanud. Oskan ise teenida. Kuid poleks sugugi paha, kui mees oleks toitja. Kuigi see ei ole peamine. Põhiline, et ta arvestaks minu huvidega. Minu hobustega.”
Valge hobune on küll olemas, aga vaat printsi valgel hobusel ei ole Maria ellu veel tulnud. Kahekümneselt tahtis ta õudselt mehele minna.
“Kas sa tahtsid kellegi konkreetsega abielluda?”
“Ei, tahtsin lihtsalt mehele minna. Kujutasin ennast ette valges kleidis. Aga kui saatus seda sulle ei võimalda, siis täh endab, ei olnud s ee õige...”
Maria on sõprade valikul ettevaatlik. Ta on ettevaatlik ka meeste osas. Eesti kõige ihaldusväärsem vene pruut tunnistab, et üksinduse maitse ei ole talle sugugi võõras.
“Ma arvan, et normaalse mehe tunnus on see, et ta on valinud endale 35. eluaastaks abikaasa, teekaaslase. Aga kui 35aastane mees ei ole ikka veel abiellunud – siis ta on ebanormaalne. Temas on miski viltu. Mulle tundub, et praegu on üldse palju mehi, kes on oma missiooni unustanud. Ma hakkasin hiljuti mõtlema, et võib-olla nii peabki olema, et mehed vahetavad naisi, eelistavad vabaabielu, aga naised töötavad meestega võrdselt ja kindlustavad endale ise äraelamise... Aga siis ma otsustasin ikkagi jääda truuks oma ettekujutusele. Sest ilmselt on siiski veel olemas mehi, kes leiavad oma naise ja elavad temaga kogu elu.”
Miljonäri tütar, kaanetüdruk, seltskonnategelane purustab külalisi hobusetallist välja saates ühe lausega võimalikud samastused glamuurse noore daami stereotüübiga: “Vaata, ma ei ole ju süüdi, et mul on lapsest saadik olnud raha.”