Riigiarhiivis asuva loo jutustaja ­Antonina Kess (pildil), samuti õed Vera ja Tamara Rajevskaja olid pärit Komarovka külast. Enne sõda töötas Kess Narva Kreenholmis ja Balti Manufaktuuris Tallinnas. Sõja ajal elas ta kodukülas, kus koos Rajevskajatega aitas Nõukogude sõjavangidel põgeneda. Toona neljakümnene Kess oli eestvedaja, temast nooremad õed Rajevskajad aga abilised. Vahelejäämisel oodanuks vähemalt Kessi ilmselt surmanuhtlus. Pärast sõda kulges Kessi ja Rajevskajate elu mõneti sarnaselt: kõigi kolme karjäär oli seotud kommunistliku parteiga.

Praegu Tallinnas elava 90aastase Vera Rajevskaja tütar Marina ­Kaljurand üritab tänavu saada Eesti presidendiks.

Suure Isamaasõja algul sõitsin Tallinnast oma vanemate juurde Komarovkasse (praegu Leningradi oblast, tollal ENSV). Saksa vägede lähenedes Narvale evakueerusime Komarovkast koos Rajevskite perekonnaga (partisani pere), aga Leningradi juures lõikasid sakslased meil tee läbi ja me olime sunnitud Komarovka külla tagasi pöörduma, kus elasin vanemate juures kogu Saksa okupatsiooni aja. Passi omamata ei saanud ma sealt lahkuda ja tööle minna.

Sakslaste poolt külaelanike seast nimetatud külavanema käsul töötasime koos Tamara ja Vera Rajevskajaga teetöödel ühes Nõukogude sõjavangidega. Teetööde ajal tutvusin sõjavangist leitnanti Leonid ­Matvejeviga. Tema kaudu abistasin sõjavange, hankisin neile toitu ja muud hädavajalikku, ka riideid, detailseid kohalikke kaarte, trükitud vene keeles. Maakaardid leidsin ma küünist heina alt (terve hunniku), kuidas need sinna sattusid, ei tea.

Vera Rajevskaja muretses sõjavangidele kompassid.