Moskvat on välisministeeriumis alati tuntud paigana, kuhu keegi eriti lähetusse minna ei taha. Tööd on palju, hinnad kõrged, keskkond ebasõbralik ja pea kohal alati mõni uus jama. Ei, palju toredam oleks esindada Eestit mõnes meeldivama õhustikuga linnas. “Väino Reinart nuttis nagu käsn, et ainult Moskvasse ei saadetaks,” meenutab ekskantsler Indrek Tarand draamasid, mis Eesti Venemaa suursaadiku posti täitmisega seoses Islandi väljakul ette tulnud. “Mina oleksin ta muidugi sinna pannud – kui Ilves poleks halastanud, sest Ilvesele läksid nutvad mehed hinge –, aga Marina võttis täitsa vabatahtlikult selle töö.”

Marina tähendab Marina ­Kaljuranda (44), välisministeeriumi üht staažikaimat ametnikku, kes olnud Eesti välishuvide kaitsmisega seotud alates 1991. aastast. Esimesed viis aastat ei teinud ta muud kui luges lepinguid. Rahvusvaheliste lepingute büroo direktorina pidi Tartu ülikooli juuraosakonna 1986 cum laude lõpetanud Kaljurand selgeks tegema, millised Eesti Vabariigi enne sõda sõlmitud kokkulepped kehtivad veel täies mahus, milliseid tuleks püüda taastada ja milliseid mitte. “See oli tohutu töö, mida keegi enne teinud polnud,” kirjeldab Tarand. Eriti kolossaal­ne – ja eriti huvitav ja muidugi vastutusrikas – oli tööpõld Venemaa suunal, sest selle riigiga sõlmiti lepinguid sageli idanaabri küsitavate motiividega algatusel.

Jõuline tuhkhalli soenguga Kaljurand otsis nagu sapöör lausesügavustesse peidetud lõkse, kasvades kõigis Venemaaga seotud teemades lõpuks välisministeeriumi üheks arvestatuimaks spetsialistiks. End 90. aastate esimesel poolel Eesti Diplomaatide Koolis ja ­Tuftsi ülikoolis (Fletcher School of Law and Diplomacy) täiendanud naise otsustav “Hei, see on nii!” sai kümnetel kordadel diskussiooni lõpetajaks.

Kaljurannal on põhjust keskmise Eesti diplomaadiga võrreldes Venemaa eluolu paremini tunda. Asi pole mitte ainult selles, et see emaliku olekuga daam (keda mõnedki peavad välisministeeriumi järgmiseks kantsleriks) valdab vene keelt soravamalt kui enamik eestlasi – Rajevskajana sündinud Marina on osalt ka vene päritolu. Suursaadiku emapoolne suguvõsa on pärit kodanlikul ajal Eesti Vabariigi alla kuulunud Komorovka külast ning omaste haudasid käib perekond idapiiri taga külastamas igal aastal. Isaliini kohta on teada vähe: peamiselt seda, et juured hargnevad laiali Lätimaale.

Selline rikkalik geenipagas (mis omaaegse ERSPga liitumisel tingimata just kasuks poleks tulnud) on sünnitanud värvika isiksuse: särtsaka, mitmes mõttes andeka ja sooja. Diplomaatiaande kõrval – varem on suursaadik Eestit kehastanud Iisraeli riigi juures – on “kaalutleva mängustiili” poolest tuntud Marina Kaljurand jõudnud kuuluda Nõukogude Liidu 30 parima naissulgpalluri hulka. Ka oma abikaasa, kirjastuse Koolibri direktori Kalle Kaljurannaga (paar on tänaseks olnud koos 24 aastat) kohtus 1991. aastal Eesti meistriks tulnud naine just mänguväljakul. Veel ­teatakse Marina Kaljuranda hellitavat keskmisest soojemaid tundeid aianduse, ­hiina köögi, šoti terjerite (Nõmme kodus ­ootab perenaist musta traatvorsti meenutav Cassandra), “Meistri ja ­Margarita” dramatiseeringute ja purjetamise vastu. “Ta ei põlga ühtki laevatööd ära; ei ütle, et tal on kaks kõrgharidust ja ootame nüüd mõnda kaheksaklassilise haridusega inimest,” kirjeldab suursaadikuga mõnelgi korral avamerel käinud Indrek Tarand.

Mais 2007 l &aum l;heb Kaljurannal purjede rehvimise oskust hädasti vaja, sest kui Eesti Moskva saatkond on laev, on ta sattunud keset sajandi tormi. Moskvas elav Eesti Päevalehe korrespondent Jaanus Piirsalu räägib, kuidas Arbati lähedal asuva hoone sisse piiranud meeleavaldajad alustavad trumme ja ämbreid tagudes lärmamist juba kell kuus hommikul, lõpetades psühhoterrori alles öörahu saabudes kell 23.00. Ja see terror pole sugugi ainult psüühiline või hingeline (“Kaljurand saab venelastest paremini aru kui moskvalased temast,” arvab Piirsalu), sest majast väljumine – mida on võimalik minimeerida, sest erandlikul kombel ühendab Moskva suursaatkond nii esindust kui ka saatkonnatöötajate eluruume – toob kaasa ka füüsilise rünnaku ohu. Kui Kaljurand kolmapäeval sõitis Argumentõ I Faktõ toimetusse pressikonverentsi andma, ründasid märatsevad noorukid tema autot, rebides sellelt Eesti lipu.

Suursaadik murdis sissepiirajate hulgast läbi ka nädala algul, minnes väidetavalt kohtuma Saksa saadikuga, kuid siis õnnestus kallaletunge veel vältida. Niisiis ei ilmuta torm Moskvas mingit taltumise märki: tuul kasvab, baromeeter langeb.

Kas Marina Kaljurand saab hakkama? Ja mida sellises olukorras teha? Aastatel 1999–2001 Moskvas suursaadikuks olnud Tiit Matsulevitš lausub, et tuleb järeleandmatult esindada oma valitsuse seisukohti, olles pidevas kontaktis Vene välisministeeriumiga. Kui tehakse otsus saatkond evakueerida, lahkub suursaadik viimasena. Indrek Tarand usub, et varemgi raskete läbielamistega kokku puutunud Kaljurand – ta vaikib detailidest diskreetselt, nagu ka kõik teised suursaadiku tuttavad – talub stressi hästi. “See blokaad ei ärata temas muud kui üleoleva muige ning kerge mure oma kaastöötajate pärast,” on Tarand kindel. Abikaasa Kalle Kaljurand tundub siiski märksa rahutum ning Marina Kaljurannaga endaga Ekspressil vestelda ei õnnestu. Kolmapäeval kell 14.00 tühistas saatkonna pressitöötaja Franek Persidski ärevatele aegadele viidates varem kokku lepitud intervjuu.  

PS Sel nädalal plaanis kahe lapse ema Kaljurand Eestisse sõita – isegi piletid olid Tartu ülikoolis psühholoogiat õppiva tütre Kaisa sünnipäevale tulekuks juba ostetud. Nüüd pole see võimalik. Šeremetjevosse minek oleks allaandmise märk.

 

Marina Kaljuranna eluloolised faktid
  • Sündinud 6. septembril 1962 Tallinnas.
  • Enne Tartu ülikooli astumist õppis Tallinna 7. keskkoolis, jäädes kaasõpilastele meelde emaliku, rahumeelse ja matroonlikuna.
  • Traditsioonidele truuks jäädes on Inglise kolledži ­lõpetanud ka tütar Kaisa.
  • On lisaks välisministeeriumile töötanud õpetajana, olles aastatel 1986–1991 TTÜ Kõrgema Majandus­kooli õigusteaduse õppejõud.