26.09.2008, 00:00
Mark Raidperel näitused Pariisis ja Naapolis
Fotograafil ja videokunstnikul Mark Raidperel (fotol) on 6. kuni 27.
septembrini uus näitus Pariisi mainekas Michel Reini galeriis, galeristi
juures, kes 2005. aasta Veneetsia biennaalil avastas Raidpere loomingu ja on
sellest alates tema töid sageli esitlenud. Näitusel on väljas
kolm videotööd, neist kaks on valminud tänavu ning Eestis
korraks, peaaegu ilma reklaami ja hilisema vastukajata ka näidatud:
“Pühendust” ühel õhtul kinos Sõprus,
“Vekovkat” korraks Pärnus ja Kumus. Kolmas töö on
“Majestoso Mystico” aastast 2007.
Räägi palun videode “Vekovka” ja
“Dedication” (“Pühendus”) tagapõhjast.
“Vekovka” valmis Rootsi kuraatori Anders
Krügeri projekti raames, mis puudutas Venemaa-siseseid soome-ugri
“autonoomiaid”. Võtsime selleks otstarbeks ette umbes
kahenädalase reisi nimetatud piirkondadesse. Kõnealune video on
filmitud rongis, teel Moskvast Udmurtia pealinna Iževskisse, kui peatusime
pikemalt ühes lugematutest väikeasulatest teel, linnakeses Vekovka.
Kuna põhiosa aktiivsest sõiduajast sai veedetud restoranvagunis,
kus tutvusime ka ühe videodialoogi osalisega, vanemas keskeas vene
härraga, siis märkasin sealsest heegel-lillelisest kardinast
läbi vaadates mööduvat meeskodanikku, õlal toika otsa
kinnitatud metsisetopis. Nii tundus ülim aeg liikuda tamburisse segamatult
kõike võimalikku ja võimatut müütavat
perroonirahvast jäädvustama. Olude tahtel sisenesid samasse ka
mainitud härra koos minu reisikaaslase Juku-Kalle Raidiga, et teha
üks suits või kolm. Nendevahelisest vestlusest sai vene
väikelinna karakteritele ja elustandardile sekundeeriv saatetekst, kust
saame muuhulgas teada eesti ja vene keele iseärasustest, mõnda
rahvussuhetest, Eesti kõrgest esteetilisest kultuurist ja vene poeesia
ülimast ilust.
“Pühendus” on portreevideo minu
vanematest kuulamas Erkki-Sven Tüüri kammerpala
“Pühendus”, mille lõppedes saame osa nendepoolsest
reaktsioonist teosele.
Avad peagi näituse ka Napolis.
Mida seal välja paned, kes on kuraator?
Fondazione
Morra Greco näitus avatakse 10. oktoobril, tegu on kaksikpersonaaliga koos
saksa kunstniku Sven Johnega, kuraatoriks Luigi Fassi. Tööde
lõplik kooslus vajab täpsustamist, kuid rõhk on kindlasti
viimase aasta-pooleteise jooksul valminutel, kus minu enda isik kaadrist
väljas.
Stažeerisid varasügisel Kreekas
Thessalonikis. Kas tegid ka seal mõne filmi või uue
fotoseeria?
Thessaloniki residentuuris Action Field Kodra
valmis senistest filmispetsiifilisem töö “1:1:1”. Napilt
üle kahe nädala väldanud periood päädis ka
näituse (õigemini lisaks kuue residendi väljapanekule veel
mitmete temaatiliste alanäitustega) ja pikema samanimelise festivaliga
endise Kodra militaarterritooriumi valdustes Kalamaria linnaosas.
Oma töös püüan portreteerida üht tavatu
mõtte- ja eluviisiga vana kreeklast Lazarost, kes elas vahetult meie
staabi ja selle kõrval asuva väikese NATO väeüksuse
naabruses. Tema isik köitis mind päev-päevalt distantsilt
vaadates oma ülima meelerahu ja kooskõlaga keset tavamõistes
veidravõitu vormistatud eluaset (endistes laohoonetes ja nende esisel
platsil laiuvad linnupuurid ja vanadest ehitusmaterjalidest
läbikomponeeritud tervik). Veetsime koos minu sünnipäeva,
tõlgi vahendusel, kaamera jäädvustusel. Filmis ütleb ta
ise: “Sa pead olema treenitud, et mind kuulata
.
Kui sa seda pole, ei saa ma ka kõnelda.” Ja nii
oligi.