Räägi palun videode “Vekovka” ja “Dedication” (“Pühendus”) tagapõhjast.



“Vekovka” valmis Rootsi kuraatori Anders Krügeri projekti raames, mis puudutas Venemaa-siseseid soome-ugri “autonoomiaid”. Võtsime selleks otstarbeks ette umbes kahenädalase reisi nimetatud piirkondadesse. Kõnealune video on filmitud rongis, teel Moskvast Udmurtia pealinna Iževskisse, kui peatusime pikemalt ühes lugematutest väikeasulatest teel, linnakeses Vekovka. Kuna põhiosa aktiivsest sõiduajast sai veedetud restoranvagunis, kus tutvusime ka ühe videodialoogi osalisega, vanemas keskeas vene härraga, siis märkasin sealsest heegel-lillelisest kardinast läbi vaadates mööduvat meeskodanikku, õlal toika otsa kinnitatud metsisetopis. Nii tundus ülim aeg liikuda tamburisse segamatult kõike võimalikku ja võimatut müütavat perroonirahvast jäädvustama. Olude tahtel sisenesid samasse ka mainitud härra koos minu reisikaaslase Juku-Kalle Raidiga, et teha üks suits või kolm. Nendevahelisest vestlusest sai vene väikelinna karakteritele ja elustandardile sekundeeriv saatetekst, kust saame muuhulgas teada eesti ja vene keele iseärasustest, mõnda rahvussuhetest, Eesti kõrgest esteetilisest kultuurist ja vene poeesia ülimast ilust.


“Pühendus” on portreevideo minu vanematest kuulamas Erkki-Sven Tüüri kammerpala “Pühendus”, mille lõppedes saame osa nendepoolsest reaktsioonist teosele.



Avad peagi näituse ka Napolis. Mida seal välja paned, kes on kuraator?



Fondazione Morra Greco näitus avatakse 10. oktoobril, tegu on kaksikpersonaaliga koos saksa kunstniku Sven Johnega, kuraatoriks Luigi Fassi. Tööde lõplik kooslus vajab täpsustamist, kuid rõhk on kindlasti viimase aasta-pooleteise jooksul valminutel, kus minu enda isik kaadrist väljas.



Stažeerisid varasügisel Kreekas Thessalonikis. Kas tegid ka seal mõne filmi või uue fotoseeria?

Thessaloniki residentuuris Action Field Kodra valmis senistest filmispetsiifilisem töö “1:1:1”. Napilt üle kahe nädala väldanud periood päädis ka näituse (õigemini lisaks kuue residendi väljapanekule veel mitmete temaatiliste alanäitustega) ja pikema samanimelise festivaliga endise Kodra militaarterritooriumi valdustes Kalamaria linnaosas.


Oma töös püüan portreteerida üht tavatu mõtte- ja eluviisiga vana kreeklast Lazarost, kes elas vahetult meie staabi ja selle kõrval asuva väikese NATO väeüksuse naabruses. Tema isik köitis mind päev-päevalt distantsilt vaadates oma ülima meelerahu ja kooskõlaga keset tavamõistes veidravõitu vormistatud eluaset (endistes laohoonetes ja nende esisel platsil laiuvad linnupuurid ja vanadest ehitusmaterjalidest läbikomponeeritud tervik). Veetsime koos minu sünnipäeva, tõlgi vahendusel, kaamera jäädvustusel. Filmis ütleb ta ise: “Sa pead olema treenitud, et mind kuulata .


Kui sa seda pole, ei saa ma ka kõnelda.” Ja nii oligi.