AFP

Iga korraliku võidusõidu võitjat ootab ees põhjalik šampanjadušš. Pildil on "ohvriks" Markko Märtin, keda tema esimese MM-etapi võitmise puhul sel suvel Kreekas õnnitleb konkurent Petter Solberg. Ent kust see komme pärit?

šampanjapritsimine "leiutati" 1967. aastal, kui Le Mans’i 24 tunni sõidu võitja Dan Gurney hakkas autasustamisel talle ulatatud magnum-pudelit ülekeevas rõõmus raputama. Vein selles lõi vahutama ning Gurney pritsis õilsa joogiga üle lähedalviibinud inimesed, sealhulgas Fordi kontserni juhi Henry Ford II.

Profisarjades on šampanjapudelid autasustamisel tähtsad rekvisiidid ja veinivalmistajad võitlevad õiguse eest olla pjedestaalil oma toodanguga esindatud. Pikki aastaid kastsid vormel-1 sõitude võitjad üksteist Moët & Chandoniga, 2000. aastal vahetas selle välja Mumm, täpsemalt Mumm Cordon Rouge. Saksa DTM-sarjas aga pärineb vahuveingi kodumaiselt tootjalt Henkellilt.

Kuna šampanjat loetakse siiski alkohoolseks joogiks, on ette tulnud ka kurioosseid olukordi. Kui 1970. aastate lõpul leidis Williamsi tiim omale suursponsorid Saudi Araabiast, keelati pilootidel avalik šampanjapritsimine ja -joomine. See võivat moslemeid solvata. Tuleval aastal peetakse esimene Grand Prix Bahreinis ning sealsete islamitavade tõttu tuleb vormelimeestel ilmselt läbi ajada alkoholivaba joogiga. Muide, F1-poodiumile asetatakse alati avatud, ilma korgita šampanjad, et sõitjad saaks kohe "asja kallale" asuda ega peaks pudeli lahtikorkimisega vaeva nägema.

Võidusõidust levis šampanjapritsimise komme ka mujale. 1985. aasta MMil teatesõidu võitnud saksa kahevõistlejad lõid kohe pärast finišit samuti šampusepudelil korgi pealt ja lasid veinil voolata (ka kõrist alla). Hiljem süüdistati neid nii ebasportlikus käitumises kui ka katses dopingupruukimist alkoholiga varjata. Mullusel Tour de France’il anti üldvõitjale Lance Armstrongile šampanjaklaas otse rattasadulasse juba enne finišit ja keegi ei hädaldanud.

Pildil kujutatud rõõmupeo tagamaadest aga niipalju, et Markko Märtin on täiskarsklane.