SEE EI OLE IGOR MANG: See on “kapitalismi hauakaevaja” Karl Marx. Ka tema tegeles ennustamisega.
Legendaarne Briti peaminister ­Winston Churchill on poliitiku töö kohta öelnud järgmist: “Poliitiku ülesanne on rääkida sellest, milline on tulevik, ning hiljem seletada arusaadavalt, miks seda kõike ei juhtunud.”


Eestis kõlava poliitilise retoorika suhtes võib öelda, et meie peaminister pole ülesande teise poolega veel tegelema asunud.


Võib-olla oleks mõningast abi vanast heast marksistlikust teooriast. Seda pole vaja häbeneda, sest praeguse majanduskriisi lainel on ka kuulsates Lääne ülikoolides alustatud arutlusi, mil määral ja millistes küsimustes oli õigus kommunistliku partei manifesti ja “Kapitali” autoril Karl Marxil.


Üks tuntud marksistlikke majandusteadlasi on New Yorgi ülikools tegutsev David Harvey (loeng, mille ta pidas hiljuti London Scool of Economicsis, on võrgus kuulatav).


Harvey alustab Darwini meenutusega: ellu ei jää mitte kõige tugevam ega ka mitte kõige nutikam, vaid see, kes suudab kõige paremini kohaneda. Marxile polevat see ütlus eriti meeldinud. Võib-olla on asi selles, et kapitalism, mille hukku Marx ennustas, osutus vägagi kohanemisvõimeliseks. Globaliseerumine ehk kapitali voolamine geograafiliselt uutesse kohtadesse (Ida- ja Lõuna-Aasia) on näide sellisest kohanemisvõimest.


Suurepärast kohanemisvõimet näitab ka töölisklassi tõmbamine börsil toimuvatesse spekulatsioonidesse. Teine tuntud marksistlik majandusteadlane Leo Panitch (Toronto Yorki ülikool) väidab, et kuigi tööliste reaalsed palgad pole läinud sajandi 70. aastatest nimetamisväärselt tõusnud, on nende elatustase seda ometigi teinud. Tänu sellele, et töölised on integreeritud finantssfääridesse. Neile antakse kergelt krediiti üha kahtlasemate hüpoteekide vastu (tuntud mõiste – kinnisvaramull), nad rahustatakse maha jutuga, et pensionifondidesse kogutud säästude investeerimine pankade poolt muudab nad vanaduse lähenedes aina rikkamaks. Tööline muutub investoriks. Süsteem töötas hetkeni, kus investoriteks muutusid ka USA mustanahalised, kes on traditsiooniliselt olnud Ameerika unelma “Achilleuse kand” ja kelle kinnisvaral pole seda väärtust, mida krediiti jagavad pangad sellele omistasid (Ekspress kirjutas hiljuti verandal lesivast Alabama töötust neegrist, kes kogu praeguse jama kokku keeras. Aga seda ei teinud muidugi anonüümne neeger, seda tegid USA pangad).


Kapitalistliku majanduse ­dünaamika põhineb kapitali akumuleerimisel selleks, et seda taas ringlusse paisates teenida aina suuremat kasumit. Kogu süsteem peab aina kasvama – aasta lõpus peab raha ­olema rohkem kui aasta alguses. Kapitalistlik majandus on nagu kaherattaline mootorratas, mis peab edasi kihutama. Liikumise aeglustudes võib masin külili kukkuda.


Harvey väidab, et see, mis praegu maailmas toimub, mängiti märksa madalamal tasemel läbi juba 1975. aastal New Yorgis, kui sealsed pangad surusid linnavõimule peale oma mängureeglid. Ja nimelt – neo­libe­raalane käsitus igaühe isiklikust ­vastutusest ja riigi sekkumatusest kehtib pankade puhul täpselt nii kaua, kuni ­pankadel läheb hästi. Hakkab neil halvasti minema, ­saabub aeg tegutseda sotsialistlikult. Siis on vaja pumbata riigi vahendid panganduse vereringesse.


Ümberlülitus tootvalt kapitalismilt finantskapitalismile toimunud läinud sajan­di 70. aastate keskel, kui tootmist ­hakati tõrjuma USAst Aasiasse. (Teatud määral on tootmisvõimsusi säilinud ka Lääne-­ Euroopas, tugevaimad on siin Saksamaa ­masinaehitus ja metallitöötlemine.) Mis puudutab USAd, siis see riik pole enam ammu juhtivate tööstusriikide hulgas, ent ookeani­tagused bossid ei näinud selles probleemi nii kaua, kui USA hoiab rahanduslikus mõttes juhtohjasid.


Ja muidugi on ta sõjaliselt üliriik, sest sõjatööstus nagu ka sõjalise otstarbega uurin­gute baas on USAs säilitatud. Ligi 50 protsenti leiutistest tehakse endistviisi Ühendriikides ja seda kõike sõjaliste uuringute kiiluvees. Kuid väidetavasti üha vähem nendest leiutistest leiab rakendust USAs endas. Need lähevad Aasiasse ja Euroopasse, tuues Ameerikale kasu vaid patenditasude kujul.


Niisiis, Ühendriikide heaolu on rajatud põhiliselt rahanduslikule vägevusele. Marksistlikud majandusteadlased leiavad, et need ajad on nüüd möödas.


Majandusteadus on kõike muud kui täppisteadus (Hans H. Luik naeris ühes raadiosaates, et parima majandusharidusega ajakirjanikud, kes töötavad väljaandes Financial Times, ei suuda kuidagi seletada maailmas toimuva varingu põhjusi) ja seepärast on seal hinnas teooriad, mis on oma õigsust kuidagimoodigi tõestanud.


Huvitaval kombel on üks gurusid just Nõukogude Venemaal tegutsenud majandusteadlane. Nikolai Kondratjev sai hariduse küll Peterburi ülikoolis veel enne punaste võimuletulekut, ent teda peetakse sellegipoolest marksistlikuks teadlaseks (juba üliõpilasena osales ta sotsialistide-revolutsionääride ehk esseeride tegevuses).


Kondratjev asutas 1920. aastal Moskva Konjunktuuri Instituudi, ta oli NEPi (Lenini ajal alustatud nn uus majanduspoliitika) väljatöötaja. Stalini võimu tugevnedes langes ta üha suuremasse ebasoosingusse. Kondratjev arreteeriti 1930. aastal, kaheksa aastat hiljem ta hukati. Ta oli siis 46aastane. Noorusest hoolimata tuli ta 1924. aastal välja “pikkade lainete” teooriaga, mille sisu oli sedastus, et maailma majandus toimib 40–60aastaste tsüklite kaupa.


Mees analüüsis Lääne riikide majandust aastatel 1790–1920 (varasematest perioodidest puudub usaldusväärne statistika). Ta tõi välja erinevad faasid, kirjeldas eelnevaid tsükleid ning ennustas nende põhjal tulevikku. Kondratjevi enda eluajal käigus olnud kolmanda tsükli põhja 1929. aasta Suure Depressiooni kujul ennustas ta täpselt ette. Neljanda tsükli, 1973.–75. aasta majanduslanguse samuti. Sealt algas uus tõus, viienda ehk praeguse tsükli tipp pidi tulema 1990. aastate keskele, sealt algab tema järgi langus, mis viib 2010–2015 absoluutsesse madalseisu.


Hiilgav ennustaja on kirjeldanud ka tsüklite üksikuid faase. Tõusufaas algab kas sõja või mingi muu sündmusega, mis toob kaasa valitsuse väljaminekute järsu kasvu. Nõudlus ning tootmine suurenevad, krediiti pakutakse nõudlusest enam, inflatsioon kiireneb. Tootmine laieneb ekstensiivselt, haaratakse uusi turgusid, konkurentsi soositakse. Uusi leiutisi tehakse vähe.


Avaliku diskursuse keskmes on pikaajalise majandustõusu küsimused.


Teine faas ehk tipp – sõjalise aktiivsuse kasv, samas raskused selle rahastamisega. Hindade, eriti energiakandjate omade järsk tõus. Valitsuste finantspoliitika muutub konservatiivsemaks. Valuutade kõikumine üksteise suhtes. Monopolide teke. Moraali langus, liberalismi ja patsifismi tõus. Esitatakse rohkelt patente, kuid need on kõigest täiustused olemasolevatele lahendustele. Avalikkuse huvi on suunatud rahvusvahelistele probleemidele.


Kolmas ehk languse faas – selle esimese l poolel majanduse elavnemine sõjast ning suurest inflatsioonist toibumisel. Majanduse areng on intensiivne. Finantsturud lastakse üha vabamaks. Spekulatiivne kapital muutub aina elavamaks, portfelliinvesteeringud ületavad panustamise reaalsesse tootmisse. Avalikkuse tähelepanu keskmes on maksupoliitilised küsimused. Languse faasi teisel poolel hakkavad mullid lõhkema. Suur osa laenudest tunnistatakse hapuks. Ühiskond polariseerub. Majanduses suureneb protektsionism, ühiskondlikus elus natsionalismi kasv. Tollibarjääride sisseseadmine. Suureneb finantsturgude regulatsioon. Hindade langus. Avalikkuse huvi poliitika vastu väheneb majandusküsimuste kasuks.


Lõpuks depressioonifaas – madal inflat­sioon, intessimäärade langus peaaegu nullini, krediiti ei taha peaaegu keegi anda ega võtta, ületootmine vananenud majandusharudes. Tehakse tähtsaid leiutisi nii tehnika kui ka mänedžmendi valdkonnas (järgneva uue tõusu faasis lastakse need käiku). Rohkelt töötuid. Hariduselus tekib uus paradigma, võetakse kasutusele uued energiakandjad, uued transpordivahendid, uued tööstusharud.


Kus me asume Kondratjevi lainetel praegu? Võib-olla kusagil langusfaasi lõpus. Konkreetselt Eestis pole veel mingeid uusi paradigmasid välja mõeldud, nii nagu madalaimas punktis peaks juhtuma, kuid jutte vältimatutest reformidest ning uudsetest lahendustest võib kuulda küll. Mida Kondratjevi antud seletused ka ennustavad.