Kummardusena Ray Bradburyle (pildil) räägime edaspidi Marsist vaid kroonika vormis. 

5,4,3,2,1.....

1898. Invasion literature'i nime saanud populaarse kirjandusvoolu laineharjal avaldab Herbert George Wells legendaarse romaani "Maailmade sõda" (War of the Worlds), mis viitab esimesena sellele, et vaenulik kokkupõrge maavälise tsivilisatsiooniga on üks võimalikke tulevikustsenaariume. Kurjakuulutavad on juba raamatu osade pealkirjad: "Marslaste tulek" ja "Maa marslaste all". Marss on saanud endale paha poisi imidži. Ees ootab 20. sajand. 

1910. Georges Méliès'i "Reisist kuule" (1902) pea kümme aastat hiljem avab oma ulmefilmikonto ka USA, riik, millest saab hiljem kosmiliste paranoiade orkestri põrunud peadirigent. Thomas Edisoni kompanii tehtud "Reis Marsile" on Méliès'i filmi hale kloon. Siin pääseb teadlane kosmosesse, kuna leiutab tagurpidi gravitatsiooni. Pärast kohtumist hiiglaste üldkogu ja külma õhku puhuva trolliga pääseb teadlane maale tagasi jalgu siputades. 

1924. Propaganda jõuab kosmosesse. Nõukogude Liidu esimese ulmeka keskmes on Marss. Filmis "Aelita: Marsi kuninganna" lendavad insener Los ja punasõdur Gusev pärast segase signaali saamist Marsile. Aga nagu Nikolai Nossovi lasteraamatus "Totu Kuul", nii on ka siin Marss sattunud imperialistide küüsi ja nüüd ei aita muu kui töörahva revolutsioon. Jokkeriks pakis on diktaatori tütar Aelita, kes mängib mitut mängu. Marss sümboliseerib siin NEPi-aegset Nõukogude Liitu aastal 1921.

1938. Wells vs. Welles. H.G. Wellsi "Maailmade sõda" tuleb ettekandmisele Halloweeni-kuuldemänguna. Natuke enne eetrit tuleb näitlejal ja hilisemal filmirežissööril Orson Wellesil idee kanda kuuldemäng ette libauudiste formaadis. Samm-sammult marslaste rünnakut edastavad erakorralised teadaanded ajavad Ameerika elanikkonna hüsteeria äärele. The New York Timesi esikaane pealkiri 31. oktoobrist 1938: "Raadiokuulajad paanikas. Sõjadraamat võetakse tõe pähe". Hoolimata skandaalist (või pigem tänu sellele) saab Welles üleöö tuntuks. Umbes-täpselt kolm aastat hiljem tuleb ta välja maailma täielikku paremikku kuuluva filmiga "Kodanik Kane" (Citizen Kane, 1941). 

1950. Ilmub Ray Bradbury raamat "Marsi kroonikad", mis vastupidiselt levinud praktikale otsib marslaste ja maalaste vahel sarnasusi, mitte erinevusi. Kahe paralleelselt hukule määratud tsivilisatsiooni elanikud on sarnased oma nõrkustes, ihades ja kuritegudes. Segunevad ulme ja reaalsus. Postmodernistliku struktuuriga romaan (või lühijutukogumik?) pole endale tänaseni leidnud seda üht ja õiget ekraniseeringut. Samanimelise neljatunnise minisarja (1979) peaosas mängis küll Rock Hudson, aga sari oli Bradbury sõnul "lihtsalt igav". Oma versiooni tegid ka armeenlased, kelle filmis "Kolmeteistkümnes apostel" (1988) astuvad üles Mikk Mikiver (nime all Mick McIver!!) ja Elle Kull. 

1952. Külma sõja süvenedes saab niigi ähvardav Marsi hüüdnimi "Punane planeet" veel ühe ohtliku lisatähenduse. Filmis "Punane planeet Marss" (Red Planet Mars, 1952) hakkab kogu maailm ühel päeval saama sõnumeid, et Jumal elab tegelikult Marsil ja tsiteerib sealt lihtsurelikele piiblit. Hiljem selgub, et tegemist on kommunistide vandenõuga. Nüüdsest tuleb hakata arvestama sellega, et Marss on kosmosesõjas oluline strateegiline objekt. Äraspidise tähenduse omandab igaveseks sõna "julgeolek", mida kuuldes läheb igal vähegi mõtleval kodanikul olemine ebajulgeks. 

1953. Kurikuulsate McCarthy kohtuprotsesside keskmes muutus populaarseks veel üks ulmefilmide formaat: doppelgänger-filmid, milles tulnukad salaja inimesed teisikute vastu välja vahetavad. Tuntuimaks kindlasti Don Siegeli korduvalt taaslinastatud "Invasion of the Body Snatchers" (1956), Marsiga otseselt seotud aga "Sissetungijad Marsilt" (Invaders from Mars, 1953), kus 12aastane David taipab, et inimesed tema ümber hakkavad ühekaupa imelikuks muutuma. Allegooria nendes filmides on kaksipidine. Kui "Sissetungijad Marsilt" üritab ilmselt hoiatada kommunismiohu eest (ka sina võid nakatuda punatõppe), siis Siegeli "Invasion of the Body Snatchers" oli McCarthy-kriitika (ole ettevaatlik, igaüks võib olla nuhk). Võtmesõnaks on paranoia. 

1953. "Maailmade sõda". Juba kolmandat korda mainime seda teost, sest sellest Marsi-filmide emalaevast ei saa üle ega ümber. Tulnukad annavad halastamatult tuld, aga lootusetus olukorras tuleb appi viirus, mis elukad jalust niidab. Idee, mille laenas Bradbury ka oma "Marsi kroonikatesse". Külma Sõja seost pole taas raske leida: asendage lihtsalt tulnukad venelastega. Aga kellega pidanuks tulnukad asendama Steven Spielbergi remake'is aastast 2005? Neli aastat varem oli New Yorgis paar tornmaja puruks sõidetud. 

1961. "Ott kosmoses". Huligaan Ott satub kogemata raketti ja saadetakse orbiidile umbes samal ajal, kui seal kuskil peaks ringi lendama Juri Gagarin. Seikluste käigus saab taas kinnitust tõsiasi, et meessoo sümbol Marss on puujala, relva ja gaasimaskiga rahuldamata agressiivne värdjas. Ott naaseb õppetunniga, et õppimine on tervisele kasulik. Film võidab rea auhindu, mida Elbert Tuganovile Moskvast kätte ei taheta anda. 

1964. "Robinson Crusoe Marsil". Marsist on saanud universumi populaarseim kuurort, kus on juba puhkamas käinud Popeye (Rocket to Mars, 1946), Bugs Bunny (Hare Way to the Stars, 1958), Woody Woodpecker (Woodpecker from Mars, 1956) ja teised tüütused. Nüüd siis nende järel ka Robinson Crusoe, kes loo järgi peaks justkui olema hüljatud üksikul planeedil, aga turistide arvu vaadates pole eriti lootust rahu saada. Marsist oli saanud midagi igapäevast. Film on muuseas päris hea. 

1964. Kosmoselaev Mariner 4 pildistab möödudes Marssi ja toob koju tagasi esimesed Marsi fotod. 

1968. "511 parimat fotot Marsist". Andres Söödi lühidokil pole Marsiga pealtnäha midagi pistmist. Astronoomiakirjanduse kontekstis aga hakkame tahes-tahtmata kohvikus istuvaid inimesi nägema kui mõnd maavälist liiki. Väike samm maailma Marsi kroonikates, aga suur hüpe Eesti dokumentalistikas. 

1990. "Täielik mäluvahetus". Jälle midagi Philip K. Dicki mõõtmatust kirjanduspärandist. Arnold Schwarzenegger viiakse Dickile iseloomulikku düstoopiasse Marsile, kus võimutseb valitseva kliki poolt ellu kutsutud korporatiivne ahnus ja valetamine. Total déjà vu

1996. Post-Tarantino järgses post-everything filmikunstis pole enam ükski hirm püha. 60ndate aastate kogumiskaartide sari "Mars Attacks!" keelati seksi ja vägivalla kujutamise tõttu ära. Tim Burtoni 90ndate ekraniseeringus pole enam ühtki pidurit. Tema marslased on nii arutult kurjad ja naljakad, et vabastava naeru keskel tuleb üksnes tunnistada Marsi-hirmu kustumist. 

2000. Hollywoodis tulevad asjad viimastel aegadel ikka kahekaupa, nii ka Marsi-filmid. Kahest läbikukkumisest märkimisväärsem oli "Punane planeet", mille puhul NASA keeldus osalemast filmi juures tehnilise nõustajana, kuna nn. bullshit science oli nende jaoks ületamatu. "Missiooni Marsile" ei suutnud režissöörina päästa isegi Brian de Palma. Kulud vastavalt 80 miljonit ja 100 miljonit USA dollarit. Tundus, et Marssi ei karda enam keegi. 

2012. Õhtumaa tsivilisatsiooni hukk. Edgar Rice Burroughsi mahuka Barsoomi-seeria põhjal tehtud "John Carter" saab kinodes 250 miljoni dollari suurused kõrbematused. Kas keegi seda vaatamas käis ka?

3000. "Futurama". Aastaks 3000 on Marss inimestele täielikult elamiskõlblikuks muudetud. Marslased on kupatatud elama reservaatidesse.