Mart Laari salaprotokoll

Arhiividokumendid paljastavad: pärast kaotust 1995. aasta valimistel plaanis Isamaa võtta kaitsepolitsei abiga revanši. Selleks tuli tõestada, et riigikogu liige Juhan Aare varjas koostööd KGBga ja rikkus süümevannet.

6. märtsil 1995 kell 16.50 kogunesid Tallinnas Pirita teel Lillepaviljonis viisteist Isamaa ja ERSP siseringi liiget.
“Ei tea, mis saab Rüütlist?” uuris valimisstaabi peanõunik Tiit Pruuli.
“Keskerakonna esimees. Ha-ha-haa!” vastas ERSP esimees Tunne Kelam.
Tegelikult oli olukord isamaalaste jaoks naljast kaugel. Arnold Rüütel oli püstitanud eelmisel päeval uue Eesti rekordi, koorides üle 17 000 hääle. Tema ja Tiit Vähi juhitud Koonderakonna ja Maarahva Ühendus (KMÜ) sai uues riigikogus 41 kohta. Kuid see ei tähendanud absoluutset enamust.
Seetõttu pidas Pruuli võimalikuks, et kõik teised parteid lepivad kokku ja teevad koondmeestele kambaka. Sel juhul loeksid ka Isamaa kaheksa häält ja nad pääseksid valitsusse.
“Üksi opositsioonis olla oleks meile nii majanduslikult kui psühholoogiliselt väga raske,” kartis Pruuli.
Valimiskampaaniat meenutades taipasid kõik, et Pruuli kõneles tõtt. Eesti soost suurärimehi esindav Maksumaksjate Klubi oleks Isamaa äärepealt maha kandnud.
Rüütli ja Vähi jalgealune vajas kiiret õõnestamist. Kuidas seda teha?
“KMÜs on inimesi, keda saab “ära ­tõmmata”,” arvas Isamaa esimees Mart Laar. “Neile tuleb läheneda individuaalselt ja südamlikult,” õpetas ta kuulajaid.
Üheks äratõmmatavaks oli Kadri Ottis, 25aastane tudengineiust KMÜ asendusliige. Tüdruk oli lõpetanud Tallinna 24. keskkooli, kus Laar kunagi tunde andis.

Kelam: räägime kapoga!
Aga Mart Laaril oli varuks veel üks plaan. “Kui kaitsepolitseisse saabuvad andmed Rootsi kaitsepolitseilt, lahkub Juhan Aare riigikogust. Ta on vahele jäänud agendi värbamisega.”
Need sõnad olid tõeline uudispomm. Iga saadikukandidaat oli andnud kirjaliku vande, et ta pole töötanud Nõukogude salateenistuste huvides.
Aare usaldusväärsust hindas rahvas 1995. aasta valimistel rohkem kui 8000 häälega. See oli paremuselt kaheksas tulemus kogu Eestis ja tõstis ta poliitikute kõrgklassi, kes jõudis Toompeale isikumandaadiga.
Mitte ükski isamaalane ei ulatunud Aarele ligilähedalegi. Pool aastat varem peaministri ametist lahkunud Laari valis kõigest paar tuhat inimest.
Aare kuulus KMÜ hard-core allorganisatsiooni Maaliit, mida juhtis veidrate vaadetega põllumajanduslobist Arvo Sirendi. Ta pidas muusikaakadeemia ehitust ebanormaalseks, sest maja ülalpidamine pidi käima eesti rahval üle jõu. Maaliidu suur unistus oli Vene turu kätte saamine, milleks tuli Moskvaga suhted korda ajada.
Tollal 47aastane Aare ei olnud tüüpiline maaliitlane. Tartu ülikooli majandusdiplomiga mees oli kirjutanud ajakirjanikuna päevalehes Noorte Hääl, esinenud raadios ja televisioonis.
Teati sedagi, et 1979. aastal viibis Aare kuu aega Rootsis. Pärast kojutulekut astus ta kohe kommunistlikku parteisse.
Aare kuulsuse tund saabus 1987, kui ta avalikustas Eesti televisioonis NSV Liidu väetiseministeeriumi plaanid asuda Eestis fosforiiti kaevandama.
Virumaal sai Aarest kangelane. Sealtpeale võidutses ta kõigil valimistel, kus võttis vaevaks end üles seada.
Sellise tähe kõrbemine oleks KMÜ-le olnud väga alandav. “Tuleks kaitsepolitseiga rääkida,” soovitas Tunne Kelam.

Laar: “Võimas algus!”
Nagu ikka oskas Tiit Pruuli anda täpsemat nõu: “Toivo Kamenikuga rääkida, las valmistab kaitsepolitseis pi nna ette. Et algatus tuleks kaitsepolitseist.”
Pruuli poolt mainitud ni me teadis Isamaa loojate põlvkond enam kui hästi. Kamenik oli üks neist kümnekonnast noorest, kes 1984. aastal tähistasid Otepääl salamisi sinimustvalge lipu sajandat sünnipäeva. See seltskond andis Eestile kaks tuntud poliitikut, Mart Laari ja Tõnis Lukase.
1992 kandideeris Kamenik Isamaa valimisnimekirjas. Riigikokku ta ei saanud ja jätkas Palamusel Oskar Lutsu koolimuuseumi juhatajana. Isamaalastele tundus see võimeka inimese raiskamisena.
Peagi kutsuti Kamenik pealinna, appi Jüri Pihlile kaitsepolitsei töö analüütilisel ülesehitamisel. Ajaloolase suunamisel läks lahti ajujaht küüditajate ja metsavendade tapjate kohtu alla andmiseks. Pooleteise aastaga edutas Pihl ta keskosakonna politseidirektoriks.
Pruuli otsustas pühendada vandenõusse ka ­Urmas Arumäe. Endine justiitsminister pidi kasutama oma juriidilist nutti ja kirjutama kohtule taotluse Aare süümevande vaidlustamiseks.
“Andmed on Rootsis arhiivis olemas,” ütles Pruuli. “Aga neid antakse välja ainult seoses kohtuasjaga.”
Tol hetkel sai Lillepaviljonis viibijatele selgeks, et peaministri legendaarne nõunik Pruuli teab asjast vähemalt sama palju kui Laar.
“See on õnnestumise korral võimas algus,” rõõmustas Laar. Just nimelt algus, sest riigikogu liikme­te hulgas pidi olema “veel paar kahtlast süümevannet”.
Vandenõulaste nõupidamine lõppes kell 17.30. Plaani tutvustamine ja heakskiit koos valimisjärgse olukorra analüüsiga võttis kõigest 40 minutit.

Arumäe kirjutab salapaberi
Esitatud tsitaadid pärinevad sõna-sõnalt Isamaa ja ERSP valimisliidu juhatuse 6. märtsi 1995. aasta koosoleku protokollist. Kaheleheküljeline dokument kannab Mart Laari originaalallkirja.
Eesti Ekspress avastas Laari salaprotokolli riigiarhiivis asuvast Isamaa fondist. Seal hoitakse materjale, mis partei mõned aastad tagasi säilitamiseks ja avalikuks kasutamiseks üle andis.
Aarest räägiti uuesti 20. märtsil, kui Laar tutvustas KMÜ-vastast koalitsioonilepingut. Peagi läbi kukkunud salaplaan pidi tegema peaministriks Siim Kallase.
“Aarele hoobi andmine?” küsis Isamaa ja ERSP siseringi liige Kristjan Moora.
“Rääkisin Arumäega,” vastas majandusminister Toivo Jürgenson. “Alus on mul kirjalikult olemas.”
Järelikult oli vandenõu jõudnud vähemalt ühe dokumendi koostamiseni. Rohkem viiteid Aare paljastamisele Isamaa arhiivist Ekspress ei leidnud.

Vaikus 12 aastat hiljem
Miks vandenõu luhtus, sellest isamaalased vaikivad. Võib-olla polnud Mart Laari ja Tiit Pruuli poolt suure suuga välja käidud materjale Rootsis olemaski.  
Laari ülesandel Ekspressile vastanud Aimar ­Altosaare sõnul pole “mingeid arupärimisi” ­Juhan Aare asjas esitatud. Ka kaitsepolitsei ei tea ­midagi.
“Minu kui ajaloolase töö KGB agentide arvelevõtmisel ja avalikustamisel oli 1990ndatel üldteada,” selgitab Toivo Kamenik. “Sellest johtuvalt võis minu nimele viidata kes iganes, kaasa ­arvatud poliitikud.”
Vandenõu peale kehitab õlgu ka selles ­osalenud tänane Viimsi vallavanem Urmas Arumäe: “­Ausalt, ei mäleta.”
Ekspress saatis Laari protokolli e-meiliga tutvumiseks Aarele, kes ei saanud seda enda sõnul kätte. Protokolli telefoni teel ette lugemisest Aare keeldus: “Mul on hästi kiire.”
Ajaloo iroonia na otsis Aare hiljuti ise abi oma kunagistelt paljastajatelt. Nimelt ilm us 2005. aasta suvel SL Õhtulehes uudislugu “Juhan Aare tabati joobnult roolist”. Aarele ei meeldinud väide, et ta oli “silmnähtavalt purjus”.
Avaliku sõna nõukogu leidiski, et kerges joobes mehele tehti nende sõnadega liiga. Aare võidukas kaebus oli koostatud Urmas Arumäe advokaadibüroos.