See kukkus aga läbi.

Järgmisena panid eestlased näpud külge Ukraina "oranži" revolutsiooni ja presidendivalimiste ajal 2005. Viktor Juštšenko sai võimule siiski mitte Eesti vaatlejate tõttu, vaid stagneerunud Leonid Kutšma järel toimus pööre ukrainlaste endi jõuga.

Gruusia läänestamise projekt alates 2005. aastast oli eestlastele kaasalöömiseks hoopis jõukohasem. President Mikheil Saakašvili ümber kogunenud reformijad pakkusid väljundi neile Eesti poliitikutele ja ametnikele, kel sugenes ambitsioon midagi Eestist kaugemal korda saata.

Seda võib pidada nii poliitiliste punktide hankimiseks, rahateenimise võimaluste otsimiseks kui ka seiklusturismiks, kuid suur osa Gruusia-suunalisest tegevusest on siiski ette võetud puhtast entusiasmist ja solidaarsusest väikeriigiga, kellele Venemaa külje all ellu jäämine toob sarnaseid jamasid nagu Eestile.

Laari kunagise parema käe Jaanus Reisneri sõnul on eestlastel tänaseks Gruusias enneolematult kõrge maine. Traditsioonilise veinijoomise juurde kuuluvad sellised toostid nagu: "Võpim za prezidentu!" ja "Võpim za Mart Laaru!"

Laari salamissioon

Mart Laar naasis selle nädala algul Lääne-Euroopast. Kus ta õieti käis ja kellega kohtus, sellest vana rebane täpselt ei räägi.

"Ma ei ole viimastel aegadel nii paljude välisministritega kohtunud kui neil päevil," lausub Laar.

Üks tema vestluskaaslane oli Rootsi välisminister Carl Bildt, vana sõber 1990. aastate algusest.

Kas keegi veel imestab, et just Bildt lääneriikide tuntud poliitikutest on teinud ühe teravaima sõnarünnaku Moskvale Gruusia asjus ja võrrelnud peaminister Vladimir Putini tegevust Hitleri omaga?

Laari ringisüstimine annab aimu, mis Gruusia kriisi ajal tegelikult kulisside taga toimus. Avalikult nähtav on sellest diplomaatiast vaid väike osa.

"Olümpiasõja" või Daily Telegraphi määratluse järgi "Viiepäevase sõja" esimestest paukudest peale käivad pingsad arutlused, kellega Gruusia asjus kõnelda, mida rääkida, milliseid Moskva survestamise võtteid kasutada ja mida hoida varuks.

Laar ei tee saladust, et Kremli suunas on üht-teist mitteavalikult öelnud ka mitmed riigid, kel on Venemaaga üldiselt märgatavalt sõbralikumad suhted kui Eestil.

Kuidas mõjutada Venemaad Gruusia-vastast sõda lõpetama?

"Neid hoobasid on juba kasutatud, et saada sõna võtma inimesed, kelle sõnal on maailmas kaalu."

Tundmatuseni muutunud maa

Esimest korda käis Mart Laar Gruusias 1982. aastal. See oli tema pulmareis abikaasa Katriniga, kaasas veel kursusekaaslane Lauri Vahtre. Poisid olid oma piletid võitnud üliõpilaste mälumängus.

Reisimuljed olid ülivõrretes.

Uuesti sattus Laar Gruusiasse alles 2005. aastal ja nähtu oli šokeeriv.
Bathumis jalutasid keset linna kitsed ja lehmad. Kunagised suured Inturisti hotellid seisid tühjalt nagu tondilossid. Khuthaisi linn paistis Laari meelest välja, nagu oleks seal hiljuti plahvatanud neutronpomm.

Esimese teleintervjuu andis Laar stuudios, kus oli nii külm, et usutlust oodates tuli kasukat seljas hoida. Elekter käis sisse-välja nagu ise tahtis, ehkki oli rahuaeg.

"Ma olen näinud igasugust viletsust ja vaesust, aga see oli absoluutselt kohutav."

Nüüd on Gruusia oma riiki üles ehitanud neli aastat. Selle aja jooksul on tänavapilt muutunud.

Saakašvili vahetas välja politseinikud.

Kõrgkoolidesse, kuhu varem sai sisse altkäemaksu eest, tuleb nüüd teha ausalt sisseastumiseksameid, mille tulemusi kontrollitakse Londonis.

Neli aastat tagasi põlesid Thbilisis vähesed laternad, maanteedel võis sattuda röövlitele, tänavakatted olid naljanumber. Nüüd on linnas tänavad asfalteeritud ja ühekorraga käib viie tärni hotelli ehitus.

Sama laokil seis oli Gruusias riigiasutustega. Neli aastat tagasi polnud sealses parlamendis isegi päevakorda ega protokolli.

Muidugi ei saa kõike uut ja head panna Eesti või muude nõustajate arvele. Eestlased töötavad tihedalt koos USAga, nõustajaid on ka Leedust, Poolast, Lätist - teistest nn Vene puhverriikidest.

Liiklusmiilits lasti täiega lahti

Gruusias on ka endine õiguskantsler Allar­ Jõks, Jaanus Pikani jt tuntud eestlasi, mitmed ametnikud võivad seda maad lugeda juba peaaegu teiseks koduks.

Eestlanna Piret Palusoo oli viimati seal OSCE missiooni politsei abiprogrammi eksperdina, aga kolme aasta jooksul oli see tal juba juba neljas Gruusia-projekt.

"2004 toimus Gruusias lisaks muudele muudatustele tollase liiklusmiilitsa likvideerimine," räägib Piret. "Selle asemele loodi täiesti uus struktuur: patrullpolitsei."

Politseisse värvati hoolikalt uusi ja vanu häid töötajaid, osteti parim varustus ja õigel ajal suunatud kampaaniatega loodi elanike poolehoid. Patrullpolitsei on ka 2008. aasta augustis Gruusia kõige usaldusväärsem riigiasutus.

"Elanikud ei teata hädasündmustest kiirabisse, vaid helistavad pigem kohe patrullpolitseisse, sest number 022 on hästi teada ja nad reageerivad. Patrullpolitseile meeldib oma elitaarsust rõhutada ja olgem ausad, ka nende vorm on väliselt kõige meeldivam."

Massilise kohalolekuga Thbilisi tänavatel ja suurematel teedel hoiab patrullpolitsei ära paljude õnnetuste ja väärtegude toimumise. Liikluskaamerate ilmumisega möödunud aasta keskel vähenesid kiiruseületamised ja muud räiged liikluseeskirjade rikkumised Thbilisis ligi kaks korda.

Sõda katkestas Piret Palusool projekti, mis pidi lähiajal aitama politseil korraldada Gruusia kolmes suures linnas liiklusohustusalaseid üritusi väiksematele koolilastele ja liiklusturvalisuse kampaaniaid täiskasvanud liiklejatele. "Nüüd on kõik plaanid teadmata ajaks edasi lükatud, sest olulisem on praegu saavutada rahu."

"Mu süda kisub valust kokku, kui oma Gruusia sõprade peale mõtlen. Kuhu on neil oma kodust taganeda? Millal taastub neis lootus paremale tulevikule avatud maailmas?" küsib naine.

Palusoo toodi ära koju koos teiste eestlastega välisministeeriumi abilennukiga Jerevanist.

Vana kamp koguneb

Paljud Gruusias tegutsejad on Eesti riigistruktuurides karjääri teinud Mart Laari kahel peaministriajal. Osa neist iseloomustab, et viimastel aastatel on nad kas omal soovil või ka sunnitult jäänud Eesti tipp-poliitikast kõrvale. Oma kogemuste rahvusvaheliseks kapitaliks konverteerimine ei ole selles sei sus halb variant. Mehed on erinevate elukäikudega, kuid neid liidab tahe seista vastu Kremli poliitikale.

Gruusia suunal on palju ära teinud ka Eesti valitsus ja välisministeerium. Hiljutine saatkonna avamine on end kriisiajal kuhjaga ära tasunud. Kuid suuresti on see ka Eesti kodanikuühiskonna projekt, palju toimub väljaspool riigiameteid.

Endine välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand sattus Thbilisisse 2006 aasta teisel poolel, kui "Vana-Mardil" oli hädasti tagalateenistust vaja. Laar sattus ajanappusse - üks põhjus oli see, et tal oli parajasti maailmas ringisõitmise ja autasude vastuvõtmise tipphooaeg.
Tarand korraldas mõned seminarid ja kirjutas suurema kärata ülevaate Hispaania konstitutsioonist, et kas sealseid väikerahvaste autonoomiavariante saaks Abhaasias kasutada.

Õhku kerkis isegi võimalus, et Indrek Tarandist saab Laari järglane Saakaš­vili majandusnõuniku kohal. Kui Laar oleks pärast 2007. aasta valimisi välisministriks saanud, nagu tal kavas oli, ei oleks tal enam kuidagi olnud võimalik teise riigi presidendi nõunik olla.

Endine kaitseministeeriumi kantsler Priit Heinsalu töötab 2007. aasta novembrist Gruusia presidendi kantseleis, nõustades erinevaid valitsusasutusi. Enne seda oli ta Afganistani missioonil teabeohvitser. Praegustel kuumadel päevadel on ta Tallinnas Eesti vabatahtlike "erahumanitaarmissiooni" lähetamise peakoordinaator ja avalik nägu.

Eesti reservohvitseride kogu kontoris Tallinnas pole temaga võimalik kaht järjestikust lauset vahetada. Mees hõikab vabatahtlikele telefonitorusse kümneid kordi üht ja sama juttu: olge valmis minema, aga mitte veel täna! Esmaspäevane väljalennu plaan realiseerub kolmapäeva õhtul. Estonian Air leidis kiiresti lennuki, kuid meeskonna komplekteerimine võttis aega. Selle nimel, et lendurid leitaks, töötasid kaksteist lennufirmat, üks abivalmim kui teine.

Tarand ja Heinsalu käisid ühes koolis, nõukogude ajal külastasid nad koos Julius Kuperjanovi hauda Tartus ja kohtusid hiljem Raadi kalmistu taga KGB bussis.

Seiklejad ja romantikud

Kodanikuühiskonna tegevusnäide on ka nn erahumanitaarmissiooni algatus.

Selle taga on teiste hulgas mitmed Gruusiaga seotud tuntud eestlased, kellest osa hoiab ennast kiivalt varju. Neil on kogemusi nii julgeolekuprobleemide lahendamisel kui ka globaalsetes konfliktipiirkondades tegutsemisest.

Oma muu tegevuse kõrvalt Gruusias on nad nii patriootlikust ideest kui ka sõpruskondlikest suhetest kannustatuna ennast tihedalt sidunud humanitaarmissiooni ettevalmistamisega. See topeltkoormus ja unetus on nende närvid pingule tõmmanud.

Indrek Tarandi sõnul on grusiinidele praegu kohutavalt vajalik, et lisaks toetusavaldustele tuleks keegi neile ka füüsiliselt appi.

Alla saja laigulistes pükstes eestlase ei muuda sündmuste käiku kusagil, aga nad võivad olla moraalseks toetuseks. Mis siis, et nad ei esinda riiki, vaid iseendid, neil pole tulejõudu, vaid ilmselt hoopis labidad, kangid ja kirkad rusude koristamiseks näiteks Thbilisi lennuväljalt.
"Minu jaoks kujunes see meie valmisoleku revideerimise võimaluseks - kas saame hakkama?" räägib Tarand. "Näeme, kuidas me ise töötame organisatsioonis, kuidas töötab kommunikatsioon."

Üleskutse vabatahtlike leidmiseks saadeti reservohvitseride kogu meililisti, aga levis sealt ise laiali, jõudis isegi kirjanike liidu listi. Mõne minutiga kogunes sõiduks vajalik arv mehi kokku.
Gruusiasse tahtjate hulgas on kooli­poisse, kes kirjutavad, mida nad kõike teha oskavad.
Eesti riigile võib vabatahtlike minek tekitada pigem peavalu. Kes tagab nende julgeoleku kuumas piirkonnas? Kas nende sealolekut ei tõlgendata sekkumisena sõjaolukorda, eriti kui tegu on laigulises riides reservohvitseridega? Vene meedia pealkirju selle kohta võib ette kujutada.

Kui vabatahtliku eestlasega midagi Gruusias juhtub, siis on häda korral abi andja ikkagi riik ja välisministeerium. Ehk nagu ütleb üks ametnik: "Kui midagi tõsist juhtub, peab kirstud ära tooma ikkagi konsulaarosakond."

Need küsimused pingestasid dialoogi nn erahumanitaarmissiooni kokkupanijate ja välisministeeriumi juhtkonna vahel, keda minister Urmas Paeti äraolekul Iraagis juhatas Harri Tiido.

Välisministeerium ei soovinud Jerevani põgenikke ära tooma saadetud lennukil näha Gruusiasse suunduvate vabatahtlike kirjut seltskonda. Üks argumente oli, et tšarterlennuki eest maksab ju vabariigi valitsus. Tulemus on, et erahumanitaarmissiooniks tellitud lennuk makstakse kinni väljastpoolt Eestit.

Loomulikult pole Eesti valitsusel nii erilist lootust säärase missiooni pealt punkte koguda. Tõenäoliselt kiidavad grusiinid hoopis Mart Laari, kes aga missiooni kokkupanekuga ise tegelnud polegi...

Lennuki üürimine kohalesaamiseks oligi suurim peavalu. "Lennukid ei seisa taksopeatuses sabas," tõdes üks korraldajatest. Samuti tuli Gruusias asuvatel eestlastel ette valmistada kogu logistika, mis vabatahtlikud Jerevanist Gruusiasse toimetab.

Ka selle keerulise töö tegija ei taha ennast afišeerida, et mitte tekitada kahtlusi oma neutraalsuses.

Ettevõtja kipub lennukile

Umbes 120 soovijast enamiku moodustavad kaitseliidu või kaitseväelise taustaga inimesed. Tuntumatest on end üles andnud sõuärimees Ivar Vigla ja seksikirjanik Toomas "Vändagängster" Verrev.

End vabatahtlikuna kirja pannud Hiiumaa ettevõtja Ain Tähiste (48) räägib Ekspressile: "Ma olen valmis tegema kõike alates labidatööst kuni selleni, et võin autojuht olla."
Ees ootavat kirjeldab Tähiste nii: "Elame välitingimustes, on kuum, on niiske. Baarilette ei ole, ooperikülastust niisamuti."

"Seltskonnas on igasuguseid inimesi - on neid, kellel on kaitseliidu taust ja on ka lihtsalt matkainimesi," räägib Tähiste. "Peamine on see, et igaüks peab olema võimeline abi andma, mitte osutuma ise abivajajaks. Nad peavad teadma, mis on distsipliin."
Ta on kindel, et vabatahtlikud on Gruusias väga oodatud.

Kaasa kavatsevad eestlased võtta tualettpaberit, ühekordseid nõusid ja muud hädavajalikku. Toitu ja majutust oodatakse vastuvõtjate poolelt.

Sõja alguseni kohal

Saakašvili nõunik Laar käis Gruusias viimati just eelmisel nädalal enne sõjategevuse algust. Ta jõudis tagasi alles reede varahommikul Riia lennujaama kaudu. Vene tankid olid siis just Gruusia piiri ületamiseks mootorid sooja pannud.

Kahekordne peaminister Laar on õpetanud grusiinidele peamiselt liberaalse majanduse põhitõdesid. Laar on mahitanud ka ettevõtjad Gruusiasse investeerima - Andres Sarri, Toomas Tool, Urmas Sõõrumaa, Marcel Vichmann jt. Ka president Toomas Hendrik Ilvese visiidi ajal Gruusiasse oli temaga punt ettevõtjaid kaasas.

Seekordse visiidi käigus kohtus Laar peaaegu kogu Gruusia poliitilise juhtkonnaga. Grusiinid pühendasid Laar i oma plaanidesse, mida nad polnud laiemalt avalikustanud. Kava puudutas mitte Lõuna-Osseetiat, vaid Abhaasiat. Nad polnud valmis andma abhaaslastele täielikku iseseisvust, kuid pakkumine oli väidetavalt siiski nii hea, et kui Venemaa poleks sekkunud, oli šanss Abhaasia esimest korda reaalselt läbirääkimistelaua taha saada.

"Neil olid väga head plaanid," ütleb Laar. "Oli tunne, et asi hakkab lahenema." Abhaasia kõrval tuli jutuks ka Osseetia, kuid ebaolulisena. Mingist sõjast ei olnud juttu.

Grusiinid tegutsesid mõtlematult

Teade Gruusia vägede poolt osseetide pihta avatud tulest tuli siiski ebameeldiva üllatusena. Laar: "Otsustused toimusid ülepeakaela ja ilma suurema ettevalmistuseta."

Ta ei usu, et grusiinid oleksid selles osas mõnelt välismaalaselt nõu küsinud.

Kui aga oleks küsitud, siis mida oleks Laar soovitanud teha?

"Ma oleksin soovitanud tugevalt sisse ja välja hingata... Kas see on ikka ainus lahendus?"

Ja kui nad oleksid ikka arvanud, et see on ainus lahendus?

"Siis ma oleksin soovitanud see operatsioon hästi ette valmistada."

Sellega annab Laar karmi hinnangu, mida ta otse välja ei ütle. Saakašvili läks liiga suurele riskile.

Tõsi, eestlaste ja grusiinide vahel oli võimalikust sõjast ükskord varem juttu olnud. Ühe vestluse käigus küsis Laar Saakašvililt otse, mis on tema jaoks viimane piir.

"Ta ütles, kui hakatakse inimesi tapma, tegema etnilist puhastust. Seda ei saa ta presidendina pealt vaadata."

Laar usub, et tegemist oli lõksuga. Eelnevalt olid Vene rahuvalvajad grusiinidele aeg-ajalt teatanud, et nad ei suuda enam osseete kontrolli all hoida.

Laar: "Ma olen kindel, et Gruusia vägedele oli antud käsk Vene vägesid mitte tulistada."

Miks tegid grusiinid vea?

Laari jutust koorub välja kaks seletust. Lääne poliitikud ei tahtnud grusiinidele otse välja öelda, et neid ei taheta (julgeta) NATO liikmeks võtta.

Selmet rääkisid nad sellest, et Gruusia peaks enne lahendama Abhaasia ja Osseetia küsimuse.

Grusiinid said sellest niimoodi aru, et pärast Abhaasia ja Osseetia allutamist keskvõimule on NATO uks nende ees avatud.

Laar hoiatas tuttavaid Lääne poliitikuid, et nii võib suur segadus tekkida. Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel pidas Laar kõne. Muuhulgas tsiteeris ta Briti peaministri Winston Churchilli kommentaari 1938. aasta Müncheni kokkuleppe kohta: "Läänel on valida häbi või sõda." Nüüd ütleb Laar, et "Lääs valis häbi ja sai sõja."

Kuidas grusiinid Putinit vihastasid?

Sellest on tõepoolest küllaga näiteid. 2006. aasta sügisel võtsid grusiinid kinni neli Vene ohvitseri, keda süüdistati spionaažis. Venelased olid jahmunud, kuid nende viha suurenes veelgi, kui Gruusia korraldas vangide üleandmisest OSCE missioonile rahvusvahelise telesõu. Vene ohvitsere konvoeeriti Thbilisis telekaamerate ees mööda peatänavat Rustaveli prospekti. Vladimir Putin sai seda võtta ainult isikliku solvanguna.

Nii Eesti kui ka teiste Lääne poliitikute poolt anti Saakašvilile mõista, et Vene spioonide püüdmine on muidugi omal kohal, aga kas ikka oli neid tingimata vaja paraadkorras televisiooni vedada? Järgnevatel päevadel hakati grusiine Venemaalt välja saatma.

Isegi sõjategevuse kõige kuumematel päevadel ei lakanud Thbilisis üpris tavalise sarnane elu.

Mobiililevi toimis, kuigi katkestustega. Aeg-ajalt helises ka Laari mobiiltelefon ja ta kuulis Gruusia sõpradelt viimaseid sõnumeid. Enne relvarahu oli grusiinide meeleolu Laari sõnul "kohutav". Täna on nad juba lootusrikkamad.

Võitlus Moskvaga jätkub

Laari vanal kaasvõitlejal, Jaanus Reisneril, oli kavas Gruusiasse äriasju edendama sõita tänavu augustis, kuid see lükkus edasi.

Nüüd lubab Reisner sõita esimesel võimalusel: "Eesti peaks just nüüd hakkama mõtlema, mida reaalset saaks seal teha. Kui on infrat puruks pommitatud, siis kuidas seda taastada?"

Moskva impeeriumi vastase võitluse veteranid on valmis jälle sadulasse hüppama.

2000: Eestlaste ebaõnnestunud missioon Minskis

Gruusia pole esimene maa, kus Mart Laar ja tema sõbrad on läänelikku elukorraldust jalule aidata üritanud. 2000. aastal õpetasid eestlased Valgevenet opositsiooniparteid looma. Raha selleks tuli USA vabariiklastelt.

Isamaaliidu Lääne partnerites äratas see kõigepealt imestust ning seejärel lugupidamist.

Lääne inimesed eelistasid pidada valgevenelastele demokraatia-alaseid loenguid ohutus Leedus inglise keeles. Eestlased julgesid kohale minna ja rääkida vene keeles.

2001. aastal korraldasid isamaalased isegi presidendikandidaat Peeter Tulviste väljasõidu Valgevenesse. Paraku kaotas Tulviste valimistel Arnold Rüütlile ja tema toetatud opositsioon Lukašenkale. Tänaseks on "batjuška" võim Minskis nii tugev, et Isamaaliidu Valge­vene-projekt on praktiliselt seiskunud.

***

1993: Eesti suutis Ida-Virumaal Osseetia sündroomi vältida

Ka Eestil oleks täna oma Osseetia-taoline kriisikolle, kui Moskval oleks õnnestunud saavutada 1990. aastate alguses Narvas nn Kirde-Eesti autonoomia väljakuulutamine.

Kuna Eestis viibis tollal veel Vene sõjavägi, oli veriste kokkupõrgete puhkemise oht reaalne.

Ka Narvas oli kohalike meeste käes ohtlikul määral relvi. Näiteks saatis Eesti valitsus elektrijaamade kaitseks Narvasse eriüksuse Tallinnast.

Ida-Viru kriis oli aastatel 1990-1993 nii Edgar Savisaare, Tiit Vähi kui ka Mart Laari valitsuste jaoks raske pähkel. Selle katkihammustamisel mängisid olulist, seni avalikustamata osa Jaan Tootsi eriteenistus ja Jüri Pihli kaitsepolitsei. Kokkuvõttes tõi eestlastele edu külmaverelisus ja enesevalitsemise säilitamine.

***

2008: Eesti ei saatnud Gruusiasse doonorverd

12. augustil tšarterdas Eesti välisministeerium Estonian Airilt lennufirma kõige suurema lennumasina Boeing 737-300, mille ülesanne oli toimetada Jerevanist ära sõja eest põgenevad Eesti kodanikud ning ühtlasi toimetada Gruusiasse humanitaarabi.

Õhusõidukisse laaditi kaupa 5,5 tonni - nii palju, kui Estonian Airi lennuki pagasiruum mahutas. Osa varustusest oli isegi lennuki salongis.

Eesti saatis Gruusiale esmaabitarbeid, sidemeid, infusioonilahust, tekke, termolinu ja kergvoodeid, samuti kolme kiirabiauto sisustuse ning spetsiaalvarustuse inimeste varingute alt otsimiseks/päästmiseks.

Saata ei õnnestunud esialgselt nimekirjas olnud desinfitseerimisvahendeid, kuna tegu on ohtliku veosega, mida reisilennukiga transportida ei tohi.

Gruusia palus ka doonorverd, kuid kuna Eesti varud on hetkel väga väikesed ja veretoodete transporditingimuste reeglid on väga ranged, Eesti verd ei saatnud.

Eesti abi vastuvõtja Gruusias on Gruusia päästeamet, kes suunab abi ise edasi sinna, kus seda vajatakse.

Lennuk sõitis Jerevani üle Valgevene, Ukraina, Musta mere ja Türgi. Gruusia õhuruumi välditi.

Välisministeeriumi andmeil läks tšarterreisi tellimine maksma 645 000 krooni.