15.08.2008, 00:00
Mart Laari võrgustiku salajane missioon Gruusias
Sõda Kaukaasias andis valusa löögi Eesti ajaloo suurimate ambitsioonidega välisprojektile aidata Gruusiast teha Venemaast rippumatu, Eesti-sarnane, lääneliku eluga riik.
Aastal 2000. üritas Mart Laari juhitud isamaalaste punt aidata Valgevene
opositsioonil jagu saada Aleksandr Lukašenka režiimist.
Õnnestumine oleks tähendanud Valgevene väljatoomist Venemaa
mõjupiirkonnast ja Moskvale suurt strateegilist kaotust.
See
kukkus aga läbi.
Järgmisena panid eestlased näpud
külge Ukraina “oranži” revolutsiooni ja presidendivalimiste
ajal 2005. Viktor Juštšenko sai võimule siiski mitte Eesti
vaatlejate tõttu, vaid stagneerunud Leonid Kutšma järel
toimus pööre ukrainlaste endi jõuga.
Gruusia
läänestamise projekt alates 2005. aastast oli eestlastele
kaasalöömiseks hoopis jõukohasem. President Mikheil
Saakašvili ümber kogunenud reformijad pakkusid väljundi
neile Eesti poliitikutele ja ametnikele, kel sugenes ambitsioon midagi Eestist
kaugemal korda saata.
Seda võib pidada nii poliitiliste
punktide hankimiseks, rahateenimise võimaluste otsimiseks kui
ka seiklusturismiks, kuid suur osa Gruusia-suunalisest tegevusest on
siiski ette võetud puhtast entusiasmist ja solidaarsusest
väikeriigiga, kellele Venemaa külje all ellu
jäämine toob sarnaseid jamasid nagu Eestile.
Laari
kunagise parema käe Jaanus Reisneri sõnul on eestlastel
tänaseks Gruusias enneolematult kõrge maine. Traditsioonilise
veinijoomise juurde kuuluvad sellised toostid nagu: “Võpim za
prezidentu!” ja “Võpim za Mart Laaru!”
Laari salamissioon
Mart Laar naasis
selle nädala algul Lääne-Euroopast. Kus ta õieti
käis ja kellega kohtus, sellest vana rebane täpselt ei
räägi.
“Ma ei ole viimastel aegadel nii paljude
välisministritega kohtunud kui neil päevil,” lausub Laar.
Üks tema vestluskaaslane oli Rootsi välisminister Carl Bildt,
vana sõber 1990. aastate algusest.
Kas keegi veel
imestab, et just Bildt lääneriikide tuntud poliitikutest on teinud
ühe teravaima sõnarünnaku Moskvale Gruusia asjus ja
võrrelnud peaminister Vladimir Putini tegevust Hitleri omaga?
Laari ringisüstimine annab aimu, mis Gruusia kriisi ajal tegelikult
kulisside taga toimus. Avalikult nähtav on sellest diplomaatiast vaid
väike osa.
“Olümpiasõja” või
Daily Telegraphi määratluse järgi “Viiepäevase
sõja” esimestest paukudest peale käivad pingsad
arutlused, kellega Gruusia asjus kõnelda, mida rääkida,
milliseid Moskva survestamise võtteid kasutada ja mida hoida varuks.
Laar ei tee saladust, et Kremli suunas on üht-teist mitteavalikult
öelnud ka mitmed riigid, kel on Venemaaga üldiselt märgatavalt
sõbralikumad suhted kui Eestil.
Kuidas mõjutada
Venemaad Gruusia-vastast sõda lõpetama?
“Neid
hoobasid on juba kasutatud, et saada sõna võtma inimesed, kelle
sõnal on maailmas kaalu.”
Tundmatuseni
muutunud maa
Esimest korda käis Mart Laar
Gruusias 1982. aastal. See oli tema pulmareis abikaasa Katriniga, kaasas veel
kursusekaaslane Lauri Vahtre. Poisid olid oma piletid võitnud
üliõpilaste mälumängus.
Reisimuljed olid
ülivõrretes.
Uuesti sattus Laar Gruusiasse alles 2005.
aastal ja nähtu oli šokeeriv.
Bathumis jalutasid keset linna
kitsed ja lehmad. Kunagised suured Inturisti hotellid seisid tühjalt nagu
tondilossid. Khuthaisi linn paistis Laari meelest välja, nagu oleks seal
hiljuti plahvatanud neutronpomm.
Esimese teleintervjuu andis
Laar stuudios, kus oli nii külm, et usutlust oodates tuli kasukat seljas
hoida. Elekter käis sisse-välja nagu ise tahtis, ehkki oli
rahuaeg.
“Ma olen näinud igasugust viletsust ja vaesust,
aga see oli absoluutselt kohutav.”
Nüüd on Gruusia
oma riiki üles ehitanud neli aastat. Selle aja jooksul on tänavapilt
muutunud.
Saakašvili vahetas välja politseinikud.
Kõrgkoolidesse, kuhu varem sai sisse altkäemaksu eest,
tuleb nüüd teha ausalt sisseastumiseksameid, mille tulemusi
kontrollitakse Londonis.
Neli aastat tagasi põlesid Thbilisis
vähesed laternad, maanteedel võis sattuda röövlitele,
tänavakatted olid naljanumber. Nüüd on linnas tänavad
asfalteeritud ja ühekorraga käib viie tärni hotelli ehitus.
Sama laokil seis oli Gruusias riigiasutustega. Neli aastat tagasi
polnud sealses parlamendis isegi päevakorda ega protokolli.
Muidugi ei saa kõike uut ja head panna Eesti või muude
nõustajate arvele. Eestlased töötavad tihedalt koos USAga,
nõustajaid on ka Leedust, Poolast, Lätist – teistest nn
Vene puhverriikidest.
Liiklusmiilits lasti täiega
lahti
Gruusias on ka endine õiguskantsler Allar
Jõks, Jaanus Pikani jt tuntud eestlasi, mitmed ametnikud võivad
seda maad lugeda juba peaaegu teiseks koduks.
Eestlanna Piret
Palusoo oli viimati seal OSCE missiooni politsei abiprogrammi eksperdina,
aga kolme aasta jooksul oli see tal juba juba neljas Gruusia-projekt.
“2004 toimus Gruusias lisaks muudele muudatustele tollase
liiklusmiilitsa likvideerimine,” räägib Piret. “Selle
asemele loodi täiesti uus struktuur: patrullpolitsei.”
Politseisse värvati hoolikalt uusi ja vanu häid
töötajaid, osteti parim varustus ja õigel ajal suunatud
kampaaniatega loodi elanike poolehoid. Patrullpolitsei on ka 2008. aasta
augustis Gruusia kõige usaldusväärsem riigiasutus.
“Elanikud ei teata hädasündmustest kiirabisse,
vaid helistavad pigem kohe patrullpolitseisse, sest number 022 on
hästi teada ja nad reageerivad. Patrullpolitseile meeldib oma elitaarsust
rõhutada ja olgem ausad, ka nende vorm on väliselt kõige
meeldivam.”
Massilise kohalolekuga Thbilisi tänavatel ja
suurematel teedel hoiab patrullpolitsei ära paljude õnnetuste ja
väärtegude toimumise. Liikluskaamerate
ilmumisega möödunud aasta keskel vähenesid
kiiruseületamised ja muud räiged liikluseeskirjade rikkumised
Thbilisis ligi kaks korda.
Sõda katkestas Piret Palusool
projekti, mis pidi lähiajal aitama politseil korraldada Gruusia
kolmes suures linnas liiklusohustusalaseid üritusi väiksematele
koolilastele ja liiklusturvalisuse kampaaniaid täiskasvanud liiklejatele.
“Nüüd on kõik plaanid teadmata ajaks edasi
lükatud, sest olulisem on praegu saavutada rahu.”
“Mu süda kisub valust kokku, kui oma Gruusia sõprade peale
mõtlen. Kuhu on neil oma kodust taganeda? Millal taastub neis
lootus paremale tulevikule avatud maailmas?” küsib naine.
Palusoo toodi ära koju koos teiste eestlastega
välisministeeriumi abilennukiga Jerevanist.
Vana kamp
koguneb
Paljud Gruusias tegutsejad on Eesti
riigistruktuurides karjääri teinud Mart Laari kahel peaministriajal.
Osa neist iseloomustab, et viimastel aastatel on nad kas omal soovil
või ka sunnitult jäänud Eesti tipp-poliitikast kõrvale.
Oma kogemuste rahvusvaheliseks kapitaliks konverteerimine ei ole selles sei
sus halb variant. Mehed on erinevate elukäikudega, kuid neid liidab tahe
seista vastu Kremli poliitikale.
Gruusia suunal on palju ära
teinud ka Eesti valitsus ja välisministeerium. Hiljutine saatkonna avamine
on end kriisiajal kuhjaga ära tasunud. Kuid suuresti on see ka Eesti
kodanikuühiskonna projekt, palju toimub väljaspool
riigiameteid.
Endine välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand
sattus Thbilisisse 2006 aasta teisel poolel, kui “Vana-Mardil” oli
hädasti tagalateenistust vaja. Laar sattus ajanappusse – üks
põhjus oli see, et tal oli parajasti maailmas ringisõitmise
ja autasude vastuvõtmise tipphooaeg.
Tarand korraldas
mõned seminarid ja kirjutas suurema kärata ülevaate Hispaania
konstitutsioonist, et kas sealseid väikerahvaste autonoomiavariante saaks
Abhaasias kasutada.
Õhku kerkis isegi võimalus, et
Indrek Tarandist saab Laari järglane Saakašvili
majandusnõuniku kohal. Kui Laar oleks pärast 2007. aasta valimisi
välisministriks saanud, nagu tal kavas oli, ei oleks tal enam kuidagi
olnud võimalik teise riigi presidendi nõunik olla.
Endine kaitseministeeriumi kantsler Priit Heinsalu
töötab 2007. aasta novembrist Gruusia presidendi kantseleis,
nõustades erinevaid valitsusasutusi. Enne seda oli ta Afganistani
missioonil teabeohvitser. Praegustel kuumadel päevadel on ta Tallinnas
Eesti vabatahtlike “erahumanitaarmissiooni” lähetamise
peakoordinaator ja avalik nägu.
Eesti reservohvitseride kogu
kontoris Tallinnas pole temaga võimalik kaht järjestikust lauset
vahetada. Mees hõikab vabatahtlikele telefonitorusse kümneid kordi
üht ja sama juttu: olge valmis minema, aga mitte veel täna!
Esmaspäevane väljalennu plaan realiseerub kolmapäeva
õhtul. Estonian Air leidis kiiresti lennuki, kuid meeskonna
komplekteerimine võttis aega. Selle nimel, et lendurid leitaks,
töötasid kaksteist lennufirmat, üks abivalmim kui teine.
Tarand ja Heinsalu käisid ühes koolis, nõukogude ajal
külastasid nad koos Julius Kuperjanovi hauda Tartus ja
kohtusid hiljem Raadi kalmistu taga KGB bussis.
Seiklejad ja romantikud
Kodanikuühiskonna
tegevusnäide on ka nn erahumanitaarmissiooni algatus.
Selle
taga on teiste hulgas mitmed Gruusiaga seotud tuntud eestlased, kellest
osa hoiab ennast kiivalt varju. Neil on kogemusi nii julgeolekuprobleemide
lahendamisel kui ka globaalsetes
konfliktipiirkondades tegutsemisest.
Oma muu tegevuse
kõrvalt Gruusias on nad nii patriootlikust ideest kui ka
sõpruskondlikest suhetest kannustatuna ennast tihedalt sidunud
humanitaarmissiooni ettevalmistamisega. See topeltkoormus ja unetus on
nende närvid pingule tõmmanud.
Indrek Tarandi
sõnul on grusiinidele praegu kohutavalt vajalik, et lisaks
toetusavaldustele tuleks keegi neile ka füüsiliselt appi.
Alla saja laigulistes pükstes eestlase ei muuda sündmuste
käiku kusagil, aga nad võivad olla moraalseks toetuseks. Mis siis,
et nad ei esinda riiki, vaid iseendid, neil pole tulejõudu, vaid
ilmselt hoopis labidad, kangid ja kirkad rusude koristamiseks näiteks
Thbilisi lennuväljalt.
“Minu jaoks kujunes see meie
valmisoleku revideerimise võimaluseks – kas saame hakkama?”
räägib Tarand. “Näeme, kuidas me ise
töötame organisatsioonis, kuidas töötab
kommunikatsioon.”
Üleskutse vabatahtlike leidmiseks
saadeti reservohvitseride kogu meililisti, aga levis sealt ise laiali,
jõudis isegi kirjanike liidu listi. Mõne minutiga kogunes
sõiduks vajalik
arv mehi kokku.
Gruusiasse tahtjate hulgas on koolipoisse, kes
kirjutavad, mida nad kõike teha oskavad.
Eesti riigile
võib vabatahtlike minek tekitada pigem peavalu. Kes tagab nende
julgeoleku kuumas piirkonnas? Kas nende sealolekut ei tõlgendata
sekkumisena sõjaolukorda, eriti kui tegu on laigulises riides
reservohvitseridega? Vene meedia pealkirju selle kohta võib ette
kujutada.
Kui vabatahtliku eestlasega midagi Gruusias juhtub, siis
on häda korral abi andja ikkagi riik ja välisministeerium. Ehk nagu
ütleb üks ametnik: “Kui midagi tõsist juhtub, peab
kirstud ära tooma ikkagi konsulaarosakond.”
Need
küsimused pingestasid dialoogi nn erahumanitaarmissiooni
kokkupanijate ja välisministeeriumi juhtkonna vahel, keda minister Urmas
Paeti äraolekul Iraagis juhatas Harri Tiido.
Välisministeerium ei soovinud Jerevani põgenikke ära tooma
saadetud lennukil näha Gruusiasse suunduvate vabatahtlike kirjut
seltskonda. Üks argumente oli, et tšarterlennuki eest maksab ju
vabariigi valitsus. Tulemus on, et erahumanitaarmissiooniks tellitud lennuk
makstakse kinni väljastpoolt Eestit.
Loomulikult pole Eesti
valitsusel nii erilist lootust säärase missiooni pealt punkte
koguda. Tõenäoliselt kiidavad grusiinid hoopis Mart Laari, kes aga
missiooni kokkupanekuga ise tegelnud polegi...
Lennuki
üürimine kohalesaamiseks oligi suurim peavalu. “Lennukid ei
seisa taksopeatuses sabas,” tõdes üks korraldajatest. Samuti
tuli Gruusias asuvatel eestlastel ette valmistada kogu logistika, mis
vabatahtlikud Jerevanist Gruusiasse toimetab.
Ka selle keerulise
töö tegija ei taha ennast afišeerida, et mitte tekitada
kahtlusi oma neutraalsuses.
Ettevõtja kipub
lennukile
Umbes 120 soovijast enamiku moodustavad
kaitseliidu või kaitseväelise taustaga inimesed. Tuntumatest on end
üles andnud sõuärimees Ivar Vigla ja seksikirjanik Toomas
“Vändagängster” Verrev.
End vabatahtlikuna
kirja pannud Hiiumaa ettevõtja Ain Tähiste (48) räägib
Ekspressile: “Ma olen valmis tegema kõike alates
labidatööst kuni selleni, et võin autojuht olla.”
Ees ootavat kirjeldab Tähiste nii: “Elame välitingimustes, on
kuum, on niiske. Baarilette ei ole, ooperikülastust niisamuti.”
“Seltskonnas on igasuguseid inimesi – on neid, kellel
on kaitseliidu taust ja on ka lihtsalt matkainimesi,” räägib
Tähiste. “Peamine on see, et igaüks peab olema võimeline
abi andma, mitte osutuma ise abivajajaks. Nad peavad teadma, mis on
distsipliin.”
Ta on kindel, et vabatahtlikud on Gruusias väga
oodatud.
Kaasa kavatsevad eestlased võtta tualettpaberit,
ühekordseid nõusid ja muud hädavajalikku. Toitu ja majutust
oodatakse vastuvõtjate poolelt.
Sõja
alguseni kohal
Saakašvili nõunik Laar
käis Gruusias viimati just eelmisel nädalal enne sõjategevuse
algust. Ta jõudis tagasi alles reede varahommikul Riia lennujaama kaudu.
Vene tankid olid siis just Gruusia piiri ületamiseks mootorid sooja
pannud.
Kahekordne peaminister Laar on õpetanud grusiinidele
peamiselt liberaalse majanduse põhitõdesid. Laar on mahitanud ka
ettevõtjad Gruusiasse investeerima – Andres Sarri, Toomas Tool,
Urmas Sõõrumaa, Marcel Vichmann jt. Ka president Toomas Hendrik
Ilvese visiidi ajal Gruusiasse oli temaga punt ettevõtjaid kaasas.
Seekordse visiidi käigus kohtus Laar peaaegu kogu Gruusia
poliitilise juhtkonnaga. Grusiinid pühendasid Laar
i oma plaanidesse, mida nad polnud laiemalt avalikustanud. Kava puudutas mitte
Lõuna-Osseetiat, vaid Abhaasiat. Nad polnud valmis andma abhaaslastele
täielikku iseseisvust, kuid pakkumine oli väidetavalt siiski nii hea,
et kui Venemaa poleks sekkunud, oli šanss Abhaasia esimest korda
reaalselt läbirääkimistelaua taha saada.
“Neil
olid väga head plaanid,” ütleb Laar. “Oli tunne, et asi
hakkab lahenema.” Abhaasia kõrval tuli jutuks ka Osseetia, kuid
ebaolulisena. Mingist sõjast ei olnud juttu.
Grusiinid tegutsesid mõtlematult
Teade
Gruusia vägede poolt osseetide pihta avatud tulest tuli siiski
ebameeldiva üllatusena. Laar: “Otsustused toimusid ülepeakaela
ja ilma suurema ettevalmistuseta.”
Ta ei usu, et grusiinid
oleksid selles osas mõnelt välismaalaselt nõu
küsinud.
Kui aga oleks küsitud, siis mida oleks Laar
soovitanud teha?
“Ma oleksin soovitanud tugevalt sisse ja
välja hingata... Kas see on ikka ainus lahendus?”
Ja kui
nad oleksid ikka arvanud, et see on ainus lahendus?
“Siis ma
oleksin soovitanud see operatsioon hästi ette valmistada.”
Sellega annab Laar karmi hinnangu, mida ta otse välja ei ütle.
Saakašvili läks liiga suurele riskile.
Tõsi,
eestlaste ja grusiinide vahel oli võimalikust sõjast ükskord
varem juttu olnud. Ühe vestluse käigus küsis Laar
Saakašvililt otse, mis on tema jaoks viimane piir.
“Ta
ütles, kui hakatakse inimesi tapma, tegema etnilist puhastust. Seda ei saa
ta presidendina pealt vaadata.”
Laar usub, et tegemist
oli lõksuga. Eelnevalt olid Vene rahuvalvajad grusiinidele
aeg-ajalt teatanud, et nad ei suuda enam osseete kontrolli all hoida.
Laar: “Ma olen kindel, et Gruusia vägedele oli antud käsk
Vene vägesid mitte tulistada.”
Miks tegid
grusiinid vea?
Laari jutust koorub välja kaks
seletust. Lääne poliitikud ei tahtnud grusiinidele otse välja
öelda, et neid ei taheta (julgeta) NATO liikmeks võtta.
Selmet rääkisid nad sellest, et Gruusia peaks enne lahendama
Abhaasia ja Osseetia küsimuse.
Grusiinid said sellest niimoodi
aru, et pärast Abhaasia ja Osseetia allutamist keskvõimule on NATO
uks nende ees avatud.
Laar hoiatas tuttavaid Lääne
poliitikuid, et nii võib suur segadus tekkida. Bukarestis toimunud NATO
tippkohtumisel pidas Laar kõne. Muuhulgas tsiteeris ta Briti peaministri
Winston Churchilli kommentaari 1938. aasta Müncheni kokkuleppe kohta:
“Läänel on valida häbi või sõda.”
Nüüd ütleb Laar, et “Lääs valis häbi ja sai
sõja.”
Kuidas grusiinid Putinit
vihastasid?
Sellest on tõepoolest küllaga
näiteid. 2006. aasta sügisel võtsid grusiinid kinni neli Vene
ohvitseri, keda süüdistati spionaažis. Venelased olid jahmunud, kuid
nende viha suurenes veelgi, kui Gruusia korraldas vangide
üleandmisest OSCE missioonile rahvusvahelise telesõu. Vene
ohvitsere konvoeeriti Thbilisis telekaamerate ees mööda
peatänavat Rustaveli prospekti. Vladimir Putin sai seda võtta
ainult isikliku solvanguna.
Nii Eesti kui ka teiste Lääne
poliitikute poolt anti Saakašvilile mõista, et Vene spioonide
püüdmine on muidugi omal kohal, aga kas ikka oli neid tingimata vaja
paraadkorras televisiooni vedada? Järgnevatel päevadel hakati
grusiine Venemaalt välja saatma.
Isegi
sõjategevuse kõige kuumematel
päevadel ei lakanud Thbilisis üpris tavalise sarnane elu.
Mobiililevi toimis, kuigi katkestustega. Aeg-ajalt helises ka Laari
mobiiltelefon ja ta kuulis Gruusia sõpradelt viimaseid sõnumeid.
Enne relvarahu oli grusiinide meeleolu Laari sõnul
“kohutav”. Täna on nad juba lootusrikkamad.
Võitlus Moskvaga jätkub
Laari vanal
kaasvõitlejal, Jaanus Reisneril, oli kavas Gruusiasse äriasju
edendama sõita tänavu augustis, kuid see lükkus edasi.
Nüüd lubab Reisner sõita esimesel võimalusel:
“Eesti peaks just nüüd hakkama mõtlema, mida reaalset
saaks seal teha. Kui on infrat puruks pommitatud, siis kuidas seda
taastada?”
Moskva impeeriumi vastase võitluse veteranid
on valmis jälle sadulasse hüppama.
2000: Eestlaste ebaõnnestunud missioon Minskis
Gruusia pole esimene maa, kus Mart Laar ja tema sõbrad on läänelikku elukorraldust jalule aidata üritanud. 2000. aastal õpetasid eestlased Valgevenet opositsiooniparteid looma. Raha selleks tuli USA vabariiklastelt.
Isamaaliidu Lääne partnerites äratas see kõigepealt imestust ning seejärel lugupidamist.
Lääne inimesed eelistasid pidada valgevenelastele demokraatia-alaseid loenguid ohutus Leedus inglise keeles. Eestlased julgesid kohale minna ja rääkida vene keeles.
2001. aastal korraldasid isamaalased isegi presidendikandidaat Peeter Tulviste väljasõidu Valgevenesse. Paraku kaotas Tulviste valimistel Arnold Rüütlile ja tema toetatud opositsioon Lukašenkale. Tänaseks on “batjuška” võim Minskis nii tugev, et Isamaaliidu Valgevene-projekt on praktiliselt seiskunud.
Gruusia pole esimene maa, kus Mart Laar ja tema sõbrad on läänelikku elukorraldust jalule aidata üritanud. 2000. aastal õpetasid eestlased Valgevenet opositsiooniparteid looma. Raha selleks tuli USA vabariiklastelt.
Isamaaliidu Lääne partnerites äratas see kõigepealt imestust ning seejärel lugupidamist.
Lääne inimesed eelistasid pidada valgevenelastele demokraatia-alaseid loenguid ohutus Leedus inglise keeles. Eestlased julgesid kohale minna ja rääkida vene keeles.
2001. aastal korraldasid isamaalased isegi presidendikandidaat Peeter Tulviste väljasõidu Valgevenesse. Paraku kaotas Tulviste valimistel Arnold Rüütlile ja tema toetatud opositsioon Lukašenkale. Tänaseks on “batjuška” võim Minskis nii tugev, et Isamaaliidu Valgevene-projekt on praktiliselt seiskunud.
1993: Eesti suutis Ida-Virumaal Osseetia sündroomi vältida
Ka Eestil oleks täna oma Osseetia-taoline kriisikolle, kui Moskval oleks õnnestunud saavutada 1990. aastate alguses Narvas nn Kirde-Eesti autonoomia väljakuulutamine.
Kuna Eestis viibis tollal veel Vene sõjavägi, oli veriste kokkupõrgete puhkemise oht reaalne.
Ka Narvas oli kohalike meeste käes ohtlikul määral relvi. Näiteks saatis Eesti valitsus elektrijaamade kaitseks Narvasse eriüksuse Tallinnast.
Ida-Viru kriis oli aastatel 1990-1993 nii Edgar Savisaare, Tiit Vähi kui ka Mart Laari valitsuste jaoks raske pähkel. Selle katkihammustamisel mängisid olulist, seni avalikustamata osa Jaan Tootsi eriteenistus ja Jüri Pihli kaitsepolitsei. Kokkuvõttes tõi eestlastele edu külmaverelisus ja enesevalitsemise säilitamine.
Ka Eestil oleks täna oma Osseetia-taoline kriisikolle, kui Moskval oleks õnnestunud saavutada 1990. aastate alguses Narvas nn Kirde-Eesti autonoomia väljakuulutamine.
Kuna Eestis viibis tollal veel Vene sõjavägi, oli veriste kokkupõrgete puhkemise oht reaalne.
Ka Narvas oli kohalike meeste käes ohtlikul määral relvi. Näiteks saatis Eesti valitsus elektrijaamade kaitseks Narvasse eriüksuse Tallinnast.
Ida-Viru kriis oli aastatel 1990-1993 nii Edgar Savisaare, Tiit Vähi kui ka Mart Laari valitsuste jaoks raske pähkel. Selle katkihammustamisel mängisid olulist, seni avalikustamata osa Jaan Tootsi eriteenistus ja Jüri Pihli kaitsepolitsei. Kokkuvõttes tõi eestlastele edu külmaverelisus ja enesevalitsemise säilitamine.
2008: Eesti ei saatnud Gruusiasse doonorverd
12. augustil tšarterdas Eesti välisministeerium Estonian Airilt lennufirma kõige suurema lennumasina Boeing 737-300, mille ülesanne oli toimetada Jerevanist ära sõja eest põgenevad Eesti kodanikud ning ühtlasi toimetada Gruusiasse humanitaarabi.
Õhusõidukisse laaditi kaupa 5,5 tonni – nii palju, kui Estonian Airi lennuki pagasiruum mahutas. Osa varustusest oli isegi lennuki salongis.
Eesti saatis Gruusiale esmaabitarbeid, sidemeid, infusioonilahust, tekke, termolinu ja kergvoodeid, samuti kolme kiirabiauto sisustuse ning spetsiaalvarustuse inimeste varingute alt otsimiseks/päästmiseks.
Saata ei õnnestunud esialgselt nimekirjas olnud desinfitseerimisvahendeid, kuna tegu on ohtliku veosega, mida reisilennukiga transportida ei tohi.
Gruusia palus ka doonorverd, kuid kuna Eesti varud on hetkel väga väikesed ja veretoodete transporditingimuste reeglid on väga ranged, Eesti verd ei saatnud.
Eesti abi vastuvõtja Gruusias on Gruusia päästeamet, kes suunab abi ise edasi sinna, kus seda vajatakse.
Lennuk sõitis Jerevani üle Valgevene, Ukraina, Musta mere ja Türgi. Gruusia õhuruumi välditi.
Välisministeeriumi andmeil läks tšarterreisi tellimine maksma 645 000 krooni.
12. augustil tšarterdas Eesti välisministeerium Estonian Airilt lennufirma kõige suurema lennumasina Boeing 737-300, mille ülesanne oli toimetada Jerevanist ära sõja eest põgenevad Eesti kodanikud ning ühtlasi toimetada Gruusiasse humanitaarabi.
Õhusõidukisse laaditi kaupa 5,5 tonni – nii palju, kui Estonian Airi lennuki pagasiruum mahutas. Osa varustusest oli isegi lennuki salongis.
Eesti saatis Gruusiale esmaabitarbeid, sidemeid, infusioonilahust, tekke, termolinu ja kergvoodeid, samuti kolme kiirabiauto sisustuse ning spetsiaalvarustuse inimeste varingute alt otsimiseks/päästmiseks.
Saata ei õnnestunud esialgselt nimekirjas olnud desinfitseerimisvahendeid, kuna tegu on ohtliku veosega, mida reisilennukiga transportida ei tohi.
Gruusia palus ka doonorverd, kuid kuna Eesti varud on hetkel väga väikesed ja veretoodete transporditingimuste reeglid on väga ranged, Eesti verd ei saatnud.
Eesti abi vastuvõtja Gruusias on Gruusia päästeamet, kes suunab abi ise edasi sinna, kus seda vajatakse.
Lennuk sõitis Jerevani üle Valgevene, Ukraina, Musta mere ja Türgi. Gruusia õhuruumi välditi.
Välisministeeriumi andmeil läks tšarterreisi tellimine maksma 645 000 krooni.