Martin Helme õpib rahapesijate karistamist Usbeki printsessi juhtumist

Gulnara Karimovale makstud pististega olid seotud kõigi Eesti naaberriikide – Venemaa, Soome, Rootsi ja Läti ettevõtted. Kopsakad trahvid kasseerisid sisse aga USA ja Madalmaad.

Augeiase tallid olid antiikmütoloogias eriti roojane koht. Keegi ei suutnud neid puhastada. Kuni asja võttis ette peajumal Zeusi poeg Herakles, kes juhtis tallidest läbi kaks jõge.

EKRE Zeus, siseminister Mart Helme võrdleski hiljuti oma rahandusministrist poega Heraklesega. Seda seoses Eesti panku läbinud räpase raha voogudega. Danske puhul räägitakse 200 miljardist eurost ja Swedbanki puhul 135 miljardist. Keegi pole neid summasid tõestanud, kuid legend überrahapesust on uuristanud end sügavale rahva alateadvusse.

Martin Helme kavatseb nuhelda panku eriti karmilt. Eesti seadused seda ei luba, küll aga Ameerika omad. Helme loodab, et pankurid maksavad karistusest pääsemiseks erakordselt kopsakaid hüvitusi ning jänkid jagavad neid Eestiga. Jutt käib sadadest miljonitest või isegi miljarditest dollaritest-eurodest. Läinud nädalal korraldatud pressikonverentsil tõi Helme mitu näidet, kus jänkid jagasid suurettevõtetelt saadud hüvitisi teiste maadega. Neist kaks puudutasid ühe loo eri harusid – Gulnara Karimovale makstud pistiseid.

Proua Karimova sündis hõbelusikas suus. Tema isa Islam Karimov (1938–2016) tõusis 1989. aastal Usbeki NSV juhiks. Ta hoidis seda Kesk-Aasia riiki diktaatorina oma raudses rusikas 27 aastat, kuni surmani.

Tema vanimast tütrest Gulnarast sai erakordselt jõukas naine. Karimovat tunti avalikkuses heategevustegelase, moekunstniku ja poplauljana (lavanimega Googoo­sha). Ta laulis sisse isegi dueti ­Gérard Depardieuga. Proua tegi ilma ka riigisüsteemis: temast sai asevälisminister, saadik ÜROs ja Hispaanias.

Karimova tõus algas 1991. aastal, kui ta kohtus oma 19. sünnipäeva peol Mansur Maqsudiga, Afgani­stanis sündinud usbekiga, kelle pere oli emigreerunud Ameerikasse, kui poiss oli 12 aastat vana. Noorpaar kolis New Jerseysse ja hakkas äri tegema. Aga mitte USAs, vaid Usbekistanis. Lääne ärimehed vajasid seal kohapealset partnerit, kes ajas neile välja load ja tagas tegevusvabaduse. Seda võis vaadata räkitina, kuid alternatiiv oli äri mitte teha ja vaadata pealt, kuidas kasumit lõikavad konkurendid.

Coca-Cola valis partneriks president Karimovi tütre ja väimehe. See oli parim poliitiline katus.