OHTLIK KODULOOM: Loomaarstide ühingu presidendi Paul Mõtsküla sõnul on koduloomadest marutaudi vastu vaktsineeritud alla poole. Ingmar Muusikus

Ainuüksi selle aasta viie kuuga diagnoositi marutaudi üle kahe korra rohkem kui tervel 2001. aastal. Üliohtlik tõbi on Eestis saavutamas haripunkti. Sellega seoses on tunduvalt kasvanud ka oht inimeste nakatumisele. Viimati suri inimene marutõppe 17 aasta tagasi.

"Marutaud käib perioodiliste lainetena," selgitab tänavust jahmatavat statistikat Eesti Loomaarstide Ühingu president Paul Mõtsküla. Praeguse tõusulaine üheks põhjuseks nimetab ta möödunud käredat talve. "Külm talv tähendab, et toitu on vähem, loomad kaklevad metsas rohkem ja seega taud ka levib rohkem." 

Kaitstud pole aga ka linna- ja koduloomad. Sel aastal on marutaud avastatud juba 25-l koeral-kassil. Isegi kuuel veisel. Tervisekaitse inspektsiooni pressiesindaja Agnes Jürgensi sõnul on see statistika aga ainult jäämäe veepealne osa.

Marutaud levib ainult sülje sattumisel haava. Kuid selleks pole alati vaja, et mõni loom sind ilmtingimata hammustaks. "Piisab vaid, kui sul on käe peal väike haavake ning sa silitad oma kassi või koera, kelle kasukas on marutõbise looma süljega koos," ütleb Jürgens. "Jumal on meid siiani selliste juhtumite eest kaitsnud."

Enamasti on tõve levitajaks siiski hammustaja loom. Hammustuse ja haigestumise vahele jääb tavaliselt üks kuni kolm kuud, vahel koguni pool aastat. Kui haigus juba kord välja lööb, on surm vältimatu. Enamasti saab haigestumist siiski ära hoida, kui end vähimagi kahtluse korral viivitamatult vaktsineerida lasta. Tänapäeval tehakse selleks viis süsti lihasesse - see on pisut kergem kui omaaegsed kuulsad 30 kõhuõõne süsti, mis tekitasid mõnele sellist piina, et ei lasknud korralikult kõndidagi.

Viimane kord, mil marutõbi inimese Eestist hauda viis oli 1986. aasta märtsis, kui suri 10aastane tüdruk, kes sai nakkuse haigelt metskitselt, keda ta metsas vaatamas käis.

Marutõbise surm ei ole kerge: nõrkus, peavalu, söögiisu langus, ülitundlikkus valgusele-mürale, hirm, masendus. Lõpuks tekib kõrri lihaste spasm, mis takistab hingamist, tekivad krambihood. Surm tuleb äkki.

Enamikel juhtudel ei ole see metsloom, kes inimest on hammustanud ja nakkust edasi andnud - maailma statistika näitab, et 99 protsendil juhtudest on nakatajaks koer. Paul Mõtsküla soovitab marutaudis kahtlustada iga looma, kes juba hammustama tikub. Kuigi Eestis kehtiva seaduse kohaselt on marutaudisüst kord aastas kohustuslik igale kassile-koerale (ka tubasele), on asi tegelikult hoopis teine: süstitud on vaid alla poolte koertest, kassidest ilmselt veelgi vähem. "Kui su loom on vaktsineerimata, siis oled sa tegelikult kurjategija," ütleb Paul Mõtsküla.

Eelmisel aastal sai marutõvesüsti 1300 inimest. Selle aasta kohta on arve raske saada, sest marutõve vaktsineerimisega tegeleva antiraabilise kabineti töötajal on käed nii tööd täis, et pole võimalik paberitest järgi vaadata. "Meil on siin niisugune vastuvõtt, et ainult inimesed, inimesed, inimesed..." sõnab kabineti õde kiiruga telefoni.

Marutaudi ehmatavad arvud

 Loom

 2001

 2002

 2003
 
(esimesed
5 kuud)

 Rebane

 75

 153

 182

 Kährik

 60

 192

 157

 Koer

 6

 24

 15

 Kass

 12

 23

 10

 Veis

 11

 20

 6

 Kokku marutaudi

 168

 422

 376

Allikas: Veterinaar- ja Toidulabortaoorium