Maskuliinselt feminiinne
Mis on esimene pilt, mis teile seoses naistega meesteriietes meenub? Marlene Dietrich filmidest "Sinine ingel" ja "Seitse patust"? Või ülikonda riietunud kirjanik Georges Sand ajast, mil naistel ei sobinud kanda isegi eestnööbitavat jakki? Või hoopis Helmut Newtoni ikoonilised fotod modellidest täiuslikes Yves Saint Laurent'i kostüümides sigaretipitsi ning elegantselt hooletu hoiakuga?
Naine ranges raamis
Meheriietes naises on alati olnud mingi ebatavaliselt lummav alatoon - see on justkui mäng imeõhukesel punasel joonel, mis lahutab elu surmast, meest naisest, imetlust hirmust ... Paradoksaalsel kombel võib meheks riietunud naine mõjuda naiselikumalt ja seksikamalt kui tema kokteilikleidis suguõde. Temas on kõva doos eneseteadlikkust - ta ei vaja rüüse ja volange oma naiselikkuse tõestuseks. Naises, kes riietub meheks ning suudab samas säilitada oma feminiinse jõu, on tihti midagi salapärast ning isegi ohtlikku. Neist õhkub hulljulgust, enesekindlust ning eksperimenteerimishimulisust.
Mehe kostüüm on kui rangelõikeline raam, mis toob esile olemusliku naiselikkuse. Meeste riided ei ole paljastavad ning naiste kehavormid on neis vaevu tajutavad ja teatavasti intrigeerib alati rohkem see, mis jääb kardinate varju. Kui veel korralikku rätsepakostüümi täiendada täiusliku meigi ning stiilsete aksessuaaridega, on igasugune soorolliline ebakindlus on välistatud.
Rätsepakunsti kroon
Kuigi tänapäeval ei vaja naised enam pükskostüüme, et ennast ametipostil tõestada, ei raatsita maskuliinsetest riietest siiski loobuda. Meesteriietel on kleitide-seelikute ees palju eeliseid. Juba õmbluskunstiliselt on üks täiuslikult õmmeldud meestepintsak rätsepatöö krooniks, sisaldades kokku üle saja detaili! Ning see pole ka ime kui arvestada, et meeste klassikaline kostüüm leiutati juba üle kahesaja aasta tagasi Londoni kuulsate rätsepate poolt Savile Row'l (mis on tänase päevani olulisim rätsepatöökodade keskus) ning sellest ajast peale on seda pidevalt täiustatud. Naistemoe olemuseks on aga tuulelipuna teha pidevalt läbi ka kõige radikaalsemaid muutusi.
Maailma esimesed nais-yuppie'd
Naised on meeste garderoobiga flirtinud juba kolmveerandsada aastat. Kui Coco Chanel selle julgelt ja konkreetselt kahekümnendatel naistegarderoobi integreeris, hingas pahviks löödud publik samal ajal ka kergendatult. Tänaseks nii iseenesestmõistetav vabadus kanda mugavaid riideid tundus selleaegsetele naistele midagi enneolematult uut. Viigipüksid muutis moehulluseks aga Yves Saint Laurent alles 70ndatel ning 80ndateks aastateks oli kohal tõeline yuppie-buum, mil karjääriredelil turnivad naised leidsid, et vaid kappõlgadega rätsepakostüüm on neile ainuõige lahendus, löömaks läbi maskuliinsete reeglitega tööturul. See oli Calvin Kleini, Giorgio Armani ning Ralph Laureni kõrgaeg.
Meesteriided on sellest ajast peale olnud üks powerdressing'u oluline osa, kuid kõrgmood pole selle vastu huvi tundnud juba pea kümme aastat. Peale seda on moeloojad ikka aeg-ajalt kleidikestest tüdinenud ja inspiratsiooni ammutamiseks taas meeste garderoobi poole piilunud.
Power-naise ellujäämisõpetus
Kui esmapilgul ei paku kaubanduskeskuse meesteosakond moefanatile eksperimenteerimis eks suurt midagi, on lähivaates valik üllatavalt suur. Värske tulemuse võid saada, kui miksid meesteklassikat ürgnaiselikkusega - proovi näiteks rammusate satsidega pluusi sigaretipükstega või kombineeri naiste aksessuaare stilettosid ja hiigelehteid rangelõikelise pintsakuga. Inspiratsiooniks piilu moelavadele, kus Dsquared2 miksib ranget maskuliinsust militaarelementidega, Kenzo korraliku koolilapse univormiga, Nicole Farhi glamuuriklassikaga ning Stella MacCartney hoiab elegantselt lohakat joont. Võid proovida ka viikareid retrohõnguliste converse'ide ning šotiruudulise kootud vestiga britiliku kitši saavutamiseks. Ja ära piirdu vaid klassikalise rätsepakostüümiga - ka meeste trendikad vabaajariided parkadest sviitrite ja tennisesärkideni sobivad meie garderoobi kui valatult.
Ära unusta veste-kaabusid-lipse ning meeste ehteid lipsunõelast mansetinööpideni. Aga kõige lahedamad on muidugi meeste kingad. Kuigi kohalikul turul võite sattuda mure otsa, kust leida endale nr 37 meestekingi, siis moemetropolides suunduge otsejoones Paul Smithi poodi. Geniaalne briti disainer on loonud lausa spetskollektsiooni Men Only, mis sisaldab klassikalise meestegarderoobi hitte, sealhulgas ka meestekingi, ja kõike seda naiste suurustes! Kuid kõige aluseks on õige hoiak - silmad särama ja selg sirgu!
Pükste lühilugu
Esimesed püksid jõudsid Euroopasse keskajal idamaadest, kus neid oli kantud juba sajandeid. Laiemalt hakati pükse kandma 15. sajandil, siiski jäi see veel mitmesajaks aastaks meeste privileegiks.
Üks kuulsamaid püksikandmise ohvreid oli raudrüüs Orleans'i neitsi Jeanne D'Arc (1412-1431), kes tuleriidal maani ürbis nõia pähe maha põletati, et ühelgi teisel naisel ei tuleks kunagi tahtmist enam meheriietesse pugeda.
Naistele hakati esmakordselt pakkuma pükse 19. sajandi teisel poolel, kui tulid avarad maani pitsilised püksid (bloomer'id), mida sai kanda põlveni seeliku all. Kui argipäevaselt ei leidnud need kohe tulist poolehoidu, siis ratsutamisel ja rattasõidul muutusid nad asendamatuks. 20. sajandi alguses hakati vargsi meeste garderoobist näppama detaile: taskuid, silmatorkavaid nööpe, revaarkraesid ning kaelasidemeid. 20ndatel jõudsid haaremipüksid geniaalse moelooja Poiret' orientaalsetesse kollektsioonidesse ja sealtkaudu ka julgemate boheemlasnaiste riidekappidesse.
Kui nüüd lennata otse kõige värskemate laenatud püksteni naiste garderoobis, siis vaatavad vastu hip-hopparitelt üle võetud miljoni taskuga kottpüksid ning pungilikult ribadeks käristatud teksad.
