Massiivne töö ja hõõguv armastus

Ande Arula ja Alvar Tannebaum on suutnud luua oma väikese maailma, mis püüab paremaks muuta ka ümbritsevat suurt.

On üks oktoobrikuu viimaseid ilusaid päevi ning daaliad Ranna rantšo väraval lõõmavad lõpu­eelse hooga õitseda. Meretäis sügislilli, kuldsed lehed, põld- ja kadakamarjade hõng... Kass tuleb väravale vastu, ise kohev nagu udusuleke, ning ronib mõnuga sülle. Mjäu... Perenaine tuleb kohe.

Vaikelu lillede ja kassiga on petlik: tegelikult keeb elu Ande Arula ja Alvar Tannebaumi peres enamasti täistuuridel.

Viis last. Kristof-Ardo (23) ja Aario (20) jagavad end kodutalu ja Soomes tööl käimise vahel. Kreedera (18) õpib Luua metsanduskoolis haljastamist ja Tredvard (13) Virtsu koolis. Sander (3) käib kohalikus laste­aias. Viis last on tohutu töö ja tohutu rikkus, ent Ande ja Alvari ellu mahub veel väga-väga palju elusat ja ilusat.

Kakssada kolmkümmend looma-lindu. Ei, siiski kakssada nelikümmend, meenub Andele. „Esiteks on tibud ja teiseks toodi meile eile põrsas Elisabeth.” Elisabethi saatus on ühe pisikese sea kohta üsna kentsakas. Nimelt võitis üks noormees kihlveoga põrsa ega osanud ootamatu saagiga midagi muud peale hakata, kui hotellipeol toimunud üleandmistseremoonia videosse võtta ning siis nii video kui ka põrsas Andele tuua.

„Üks loom ees või taga ei muuda siin enam midagi,” muigab perenaine ja lubab roosa röhkija elu peale jätta ning tulevikus võib-olla metsseaga paaritada. Metssiga ja minisiga on ta ristanud, tulemuseks seltskond pisemat kasvu tumedaid sigudikke.

Lugu Elisabethiga on iseenesest väike juhtum, aga Andele kuidagi väga iseloomulik. „Kogu aeg sünnib kedagi juurde, loomade arv pole kunagi kaua aega üks ja seesama.”

Osa loomi on Ande juurde sattunud näiteks sellepärast, et mujal pole nendega hakkama saadud. Muu hulgas seegi „udusuleke”, kes tulijaid väraval tervitas – tulles olnud tegu nii kurja kassiga, et kippus lausa näkku hüppama. Pärast kahenädalast eksi­rännakut aga naasis kass rantšosse, ise kõhn nagu Gori karikatuur, ning otsustas hakata heaks ja sõbralikuks.

Headus ja sõbralikkus tunduvad olevat samuti Ande maailma ühed märksõnad. Olgu siis teemaks hobuste harimine või lastelaagri korraldamine.

Ettemääratud tee?

„Kas ma just viiest lapsest oskasingi unistada...” mõtiskleb Ande tüdrukupõlve tagasi vaadates. „Aga lapsed ja loomad on mulle küll alati meeldinud ja mõlemaid olen ka endale soovinud. Kogu see looma­aed – üks rantšo tegevusala on koduloomade park – pole ju mõeldud mitte ainult minu lastele, vaid kõigile, kes tahavad saada ja hoida vahetut kontakti looduse ja loomadega. Selliseid paiku on vaja, need kuuluvad lapsepõlve juurde.”

Ande on õppinud veterinaariat, kuid oma lemmiktegevusega, hobuste kasvatamisega, alustas ta tasapisi kaheksakümnendate aastate lõpul, ent praeguse kodu ja elujärjeni on ta jõudnud alles paar aastat tagasi. Andele ja tema perekonnale kuuluv Ranna rantšo asub Läänemaal, veidi maad merest eemal, kadakaid täis karjamaade keskel.

„Otsisin meile kodu,” alustab Ande lugu. Libisedes üsna õhkõrnalt üle kõigist neist raskustest, mis ta selleni viisid, näiteks endise, renditud rantšo ümbruskonna hullumeelsuseni kiusakatest naabritest, kelle eelistatud võtteks oli lõhkuda Ande hobuste aedikud ning seejärel kutsuda politsei, sest suured loomad hulguvad vabalt ringi. Ande maksis trahve ja parandas aedu, parandas aedu ja maksis trahve. Nuttis natuke ja jätkas tegevust. Ja ütleb nüüd, et on kurikaeltele omamoodi lausa tänulik: poleks see terror nii järje­kindel olnud, poleks tal ehk senimaani omaenda talu, pealegi sootuks kaunimas keskkonnas ja avaramate maadega kui eelmine oli.

„Pidin tegelikult minema siinkandis üht teist kohta vaatama, aga juba siiasõidu tee meeldis mulle väga. Ja kui seda kohta nägin, teadsin kohe: just see hakkab olema meie kodu. Kodu! Selle soovi elluviimiseks oli meil tagataskus null krooni, aga otsus oli tehtud.”

Kokkukukkumine ja võitlus võlgadega

Ande sai raha kokku. Sissemaksuraha laenas „peaaegu võõralt, kes mind aga üllatavalt hästi mõistis”, veidi jäi müüjale võlgu, suurema osa laenas pangalt. Eneseteades seljataguseks tagatiseks maja ise, loomad ja kandev äriplaan ning tulevikus laekuvad PRIA toetused.

PRIA muutis reegleid. Ande sai traktoriroolis insuldi. Kindlast surmast päästis naise tõik, et traktor põrutas puudesse ja jäi seal pidama. Ande lamas haiglas, lisaks arstidele tervenemistoeks usk iseendasse. (Ja veidi hiljem ka teadmine, et kui tema kaob, ei jää ka tema loodud väike maailm püsima.) Tervis taastus, aga vahepeal tekkinud võlakoorem oli suurem, kui Ande oma jõuga lahendada suutnuks. Arsti soovitusel pöördus naine telesaatesse „Võlast vabaks”, ise küll üsna skeptilisena – mida oskavad võõrad, olgugi et targad finantsnõustajad, tema majapidamise korda saamiseks teha või soovitada? Ilmnes, et oskasid omajagu.

„Tänu neile sain aru, kui palju tegelikult teenin ning et võlgade vähendamine ja neist lõpuks vabanemine on täiesti reaalne eesmärk, mille nimel tuleb lihtsalt väga palju töötada. Sain teada, kui palju minusse usutakse – ja kogu töösse, mida siin teen. Üllatasin ka oma naabreid: nemad oli arvanud, et olen püstirikas, sest mul on nii suur majapidamine. Suhtumine minusse ei halvenenud, pigem muutus soojemaks ja mõistvamaks. Sain korda oma raamatupidamise ja arvemajanduse. Mis, tõsi küll, kipub vahel jälle korrast ära minema.”

Viimase põhjus on lihtne: Ande tööpäevad algavad hommikuti kell seitse ja kestavad keskmiselt öösel poole kaheni. Meie kohtumise-eelsel ööl oli Ande istunud arvuti taga poole kolmeni: talutöö tähendab muu hulgas üsna suurt kogust tabeleid loom- ja söödaühikute, maastikutüüpide ja palju muuga, millest esimesel kuulmisel isegi mitte kõik sõnad meelde ei jää. Lisaks kursisolek kõigi uute seaduste-määruste-korraldustega. Brr! Ja tuletagem meelde – kogu talutöö ja loomalausumise vahepeal.

„Elan päev korraga,” tunnistab Ande võlgadest rääkides. „Ja tean, et isegi kui mul midagi käest võetakse, saan hakkama. Näiteks siis, kui insuldist toibusin, võeti meil traktor võla katteks ära. Sellesuvise heina tegin heade naabrite abiga, aga kakssada kümme tonni on varutud. Uusi investeeringuid praegu teha ei saa: olen saate finantsnõustajatele antud lubadusega seotud. Enne kui võlgu tuntaval määral vähendanud pole, ma tegevust ei laienda.”

Ideid – neid aga Andel jagub. Näiteks Ranna rantšo võiks pakkuda ka toitlustuse ja majutuse teenust, praegu suunab Ande need kliendid naabrusesse.

Pere kui meeskond

Ande üks viimase aja suurim enesetäiendus oli osalemine Mentiina EASi mentorikoolitusel, ja üks suurim teadasaamine ei puudutanud teps mitte ärijuhtimist ega finantsmajandust, vaid hoopis pereelu. Nimelt soovitas mentor Andele väga veendunult pöörata rohkem tähelepanu meeskonnatööle, sest muidu pole nii suurel ette­võtmisel kuigi pikka tulevikku.

„Mõtlesin sellele... Ja sain aru, et paremat meeskonda kui oma pere pole minu jaoks olemas. Ilmselt olin end neist oma taluloomises ehk liialt distantseerinud. See on teema, millega praegu mõtetes päris palju tegelen.”

Ande esimene abielu lõppes krahhiga: mees muutus vägivaldseks ning enese ja laste turvalisuse huvides pidi Ande rajama uue kodu. Teine kaasa ja noorema poja isa Alvar on Andele paljus toeks, kuid tegelikult mitte loomakasvataja tüüpi. Kuldsete kätega mees eelistab pigem palkmaju ehitada või ahjusid ja pliite laduda.

„Sundida ei oska mina kedagi,” märgib Ande. „Ei meest, ei lapsi. Tänulik oskan küll olla, kui mulle appi tullakse. Ja eks nad natuke nii suhtuvad, et see siin on minu hobi ja vastutusala.”

Küll tunnustab Ande nii lapsi kui ka kaasat selle eest, et talgupäevil on pere koos. Ja mitte ainult pere, vaid ka sõpruskond. „Oktoobri lõpul teeme kadakate katkumise talgud. Ideaalne teraapia kõik halvad emotsioonid endast välja elada,” muigab naine. Võõraste palgaliste võtmist on Ande küll korduvalt kaalunud, kuid maal sobivaid töötajaid leida pole kuigi kerge. „Mul on latt kõrgel ka. Kes tööle tahab tulla, peab suutma minu ja Viivega samas tempos töötada. Meil kulub talli puhastamiseks poolteist tundi, aga mehed, kes on käinud kohta kaemas, peavad seda päevatööks.”

„Pole olemas paremat ema!”

Sõpradest ja perest räägib Ande lausa hõõguva soojusega, rõhutades, et vähemalt nende poolest on ta väga rikas naine. „On lausa ime, kui väga on mul lastega vedanud. Tean, et osa noori häbeneb oma vanemaid. Minu omad käivad pidudel mind uhkusega sõpradele näitamas – et näe, siin on mu ema. Olen õnnelik, et saame üksteist usaldada.”

Veel üks väike näide Ande ja tema pere suhtlusest, mis vahepeal – ilmselgelt mõne pereliikme kaugemal tööl käimise tõttu – reaalelust virtuaalsesse kandub. Ande reidilehelt võib lugeda kommentaare stiilis, et pole olemas töökamat ja toekamat inimest ega paremat ema. „Ema, oleme alati käeulatuses,” kirjutab Aario. „Kõige kallim inimene, minu kallis emmekene,” kirjutab Kristof-Ardo. „Ilusad kallad mul,” kirjutab kaasa Alvar pildi alla, kus Ande hobust kallistab.

Noorem poeg Sander käib napist east hoolimata võimalikult palju ema sabas ning üllatab nii pereliikmeid kui ka külalisi laialdaste teadmistega taluelust. „Rääkima hakkas poiss kaheselt,” meenutab ema. „Ja sealtmaalt oskab seletada enamikku, mis talu ja loomi puudutab.”

Kogu selle tohutu töö juures, mis talus ja taluäris on vaja ära teha, suudab Ande säilitada teatava boheemluse, sisemise vabaduse, mida ta ka teistele õpetab ja seeläbi elu kaunimaks muudab. „Lastelaagris tegin sellise korra, et mingit korda meil ei olnudki. Igaüks võis magada nii kaua, kui tahtis, ja tegeleda just sellega, millega tahtis. Kes loomade, kes lindude, kes käsitööga. Nii on kerge lastes huvisid välja tuua, sest kõik tahavad millegagi tegeleda,” jutustab Ande.