Birgitta Jónsdóttir AP Photo / Scanpix

Olen Birgitta Jónsdóttiriga vestelnud interneti teel, kuid kohtuda pole õnnestunud, ehkki ta on Eestis varemgi käinud ja mul on temaga ühiseid tuttavaid. Detsembri keskel esines ta Tallinnas Indrek Tarandi konverentsil.

Energiline ja elurõõmus Birgitta rääkis konverentsi vaheajal, et intervjuu saab teha küll, aga teda on raske hiljem kohtumise täpsustamiseks kätte saada – nimelt kukkus tal Eestisse lennates mobiiltelefon lennukis tualetipotti. Intervjuuks kohtusime Palace’i hotelli lobiruumis, kus teda juba tunni pärast hakkasid piirama järgmised huvilised, Artur Talviku meeskond, kes teeb filmi kodanikuühiskonnast, kohalikud internetiaktivistid jt.

Sõna- ja infovabaduse eest võitlemise esirinnas, on Birgitta Bradley Manningut kaitstes sattunud USA luure jälgimise alla. Ta on asutanud Islandi Piraadipartei, üritanud päästa Islandi loodust energiahiidude käest, nõudnud vabadust Tiibetile ja Palestiinale.

Kuidas sa Julian Assange’iga tutvusid?

Kohtusime Assange’iga 2009. aasta 1. detsembril, et arutada ideed muuta Island läbipaistvuse ja infovabaduse paradiisiks. Sellest kasvas projekt Icelandic Modern Media Initiative, mida praegugi vean.

Minu taust on internet. Olin esimene naissoost veebiarendaja Islandil. 1996. aastal korraldasin Islandil esimese videoülekande üle veebi. Armusin internetti, sest see võimaldab piiramatut ühendust. Ja saareriigi elaniku jaoks on ühendatud olemine elutähtis.

Saime Assange’iga sõpradeks ja veetsime koos palju aega. Parim osa sellest oli ajurünnakud, visioonide jagamine. Mingil hetkel näitas ta mulle videot, milles USA sõjaväelased ründasid helikopteriga Iraagi tsiviilisikuid, sealhulgas Reutersi fotograafi. Mulle avaldas see sügavat muljet, ja kuigi mulle ei meeldinud tema pakutud nimi – Collateral Murder –, aitasin kaasa selle produtseerimisele. See aeg, kui temaga koos olin, oli tagantjärele mõeldes Wikileaksi kõrghetk.

Üks asi, mis mind siis üllatas, oli see, et Wikileaks ei olnudki massiivne võimas võrgustik, vaid pigem meenutas mulle “Võlur Ozi”. Muidugi oli palju neid, kes tahtsid vabatahtlikena kaasa lüüa, eriti pärast video avalikustamist, aga siis me ei teadnud veel, kuidas neid rakendada, sest struktuur polnud paigas. Meid oli väga vähe.

Miks teie teed lahku viisid?

Wikileaks pole ammu enam see, mis ta oli, sel kujul teda ei eksisteeri. Siis oli palju erinevaid “lekkeid”, praegu on ta fokuseeritud n-ö väga suurtele “leketele”. Paljud annavad infot, aga Wikileaks ei avalda seda. Seepärast on ka Anonymous pöördunud Wikileaksi vastu.

Pöördepunktiks oli see, kui Wikileaks tahtis panna paywall’i (maksuliseks) annetuste kogumiseks, et maksta Assange’i advokaadile. Paljud lõpetasid Twitteris ja Facebookis Wikileaksi jälgimise, sest seal oli info ainult tema kohta. Ning mulle ei meeldinud, et ta Afganistani dokumentide puhul nimed avaldas. 20 000 nime oli liig. Ja see, kuidas ta suhtles Amnestyga – justkui oleksid nad osa temavastasest vandenõust. Vandenõuteooria kuubis.

Wikileaksi puhul on suurim takistus, et sa ei saa lubada suvalistel inimestel infot töödelda. Ja iga lekitatud info puhul on vaja 100% veenduda, et sind ära ei kasutata – et see on ehtne.

Mis saab Wikileaksist ja Assange’ist edasi? (Äsja teatas Assange, et avalikustab järgmisel aastal miljon saladokumenti – toim.)

Võimatu on öelda, mis Assange täpselt teeb. Aga minu andmetel kavatseb ta Wikileaksi partei teha ja kandideerida Austraalia Senatisse. Ma ei saa aru, miks ta Piraadipartei alt ei taha kandideerida, ideed on ju samad! Ilmselt ei pea ta siis teistega koostööd tegema. Senaatorina oleks tal diplomaatiline puutumatus ja ta saaks Ecuadori saatkonnast lahkuda.

Minu meelest oleks ainus mõistlik lahendus see, et Rootsi garanteeriks, et nad teda USA-le välja ei anna. Assange on lubanud ju end sel tingimusel rootslastele kätte anda.

Miks esitasite Wikileaksile saladokumente lekitanud USA sõduri Bradley Manningu Nobeli rahupreemia kandidaadiks? Mõned peavad teda reeturiks…

Bradley Manningul sai äsja täis 1000 päeva vanglat. Pidevalt lükatakse tema kohtuasja edasi. Aasta jagu peeti teda piinavates tingimustes, nagu ka Euroopa Komisjoni raportöör on tõdenud. Manning on tegelik Wikileaksi kangelane, mitte Assange. Kangelane on see, kes julgeb teda ohtu paneva, aga avalikkusele olulise infoga välja tulla, mitte see, kes seda vahendab. Wikileaks ei ole mingi häkkerite kollektiiv, vaid saaja ja vahendaja rollis.

Obamal oli enne valimisi üks sponsorite lõuna, mis seda asja hästi ilmestab. Kuus inimest maksid 1000 dollarit, et sinna minna. Nad küsisid, kas võivad ühe laulu laulda. See algas ilusasti, aga siis muutus Bradley Manningu toetuslauluks ja pintsakute alt tulid välja teda toetavad T-särgid.

Manning on Iraagi video ja veel mõne asja lekitamist tunnistanud. Kuid teda pole süüdi mõistetud. Aga Obama ütles seal lõunal, et miks te teda toetate, ta on ju süüdi. Seda enne kohtu eelistungit!

Miks te Islandil Piraadipartei asutasite? Olete ju teises parteis, riigi kriisi tüürinud valitsuse vastu loodud nn Liikumises?

Vana partei oli nn hit-and-run projekt. Sellel olid kindlad eesmärgid: valitsus kukutada, luua uus konstitutsioon. Kui see on tehtud, on enamik meie eesmärkidest täidetud. Kui uut konstitutsiooni ei saa – see selgub kolme kuu pärast –, siis meie põhikirjas on, et peame ka siis laiali minema. Ma ei olnud enne Islandi kriisi poliitik. I am not a politcian, but a poetician (olen pigem poeetiline kui poliitiline – toim.).

Olen uue konstitutsiooni üle väga uhke, sest see pole pelgalt juriidiline dokument, vaid sotsiaalne kokkulepe. Inimesed saavad sellest aru, see pole juriidiline segapudru (loe lähemalt Eesti Ekspressist 29.11.2012 “Demokraatia 2.0. Islandi õppetunnid” – toim).

Algul tundus mulle, et Rootsist alguse saanud, aga nüüd mitmel pool Euroopas pead tõstev Piraadipartei on autoriõigustele keskenduv ühe-teema-partei. Aga siis nad hakkasid oma platvormi laiendama ja nüüd on seal palju rohkem teemasid, mis on mulle olulised: infovabadus, vaba ligipääs riigi ja valitsuse infole, otsedemokraatia.

Räägitakse föderaliseeruvast Euroopast, Euroopa Ühendriikidest. Kuidas tunneksid end seal Island, Eesti, teised väikeriigid?

Island ei ühine ELiga. Enam pole piisavalt toetust poliitiliselt ega rahva seas. Samas arvan, et Eesti oli keerulises situatsioonis. Kui oli valida, kas ida või lääs, tahtsite lääne poole. Mulle tundub, et pole palju rahvaid, keda on nii palju okupeeritud (naerab). Te olete ELis hirmu pärast, et ajalugu võib korduda.

Meie oleme teises situatsioonis. Oleme NATO asutajaliige, ja alati Euroopas olnud. Kui keegi ütleb meile, et me ei taha ühineda ELiga, siis kamoon, oleme 870. aastast Euroopa pere liikmed, isegi 90% meie seadustest on ELiga vastavuses. Aga me ei taha kaotada kontrolli oma kalavarude üle. Ja kas me tahame ELi, kus Parlament on fassaad, kus asjad liiguvad üliaeglaselt. ELi ametnikud pole kunagi tegelenud Islandi kriisile eelnenud korruptsiooniga, kuigi palusin neil seda teha, tuginedes 2000-leheküljelisele raportile, kui Island esitas ELi liikmetaotluse.

Võib-olla peaksime hoopis ELi komisjonärid korruptsiooni eest vastutusele võtma: neid ei saa vallandada, nad maksavad vähem makse, nad on teinud enda jaoks omad seadused. Minu arvates on bürokraadid ELi demokraatia üle võtnud ja toodavad seadusi, millest keegi aru ei saa.

Kas islandlased maksavad brittidele ja hollandlastele oma pankade võlgu (Islandi pangad laienesid üle mõistuse suurelt välismaale ja pangakrahhi ajal ei olnud piisavalt tagatisi, et hoiustajatele maksta – toim.)?

Kas islandlased võtsid selle raha brittidelt ära? Kas meil on kuskil seadus, et kui pank teeb vea, saadetakse arve kogu rahvale? Arve tuleks saata neile kurjategijatele, kes juhtisid neid panku.

Samas, olukord on selline, et tänu varade – kinnisvara, aktsiad – müügile on pangad saanud raha taastada ja saavad ilmselt võlad makstud. Asi on ka kohtus. Ja nii nagu otsustatakse, peaks olema tulevikus igal pool Euroopas.

Üritad teha Islandist sõnavabaduse paradiisi. Mida see tähendab?

Olin IMMI – Icelandic Modern Media Initative (Islandi uue meedia algatus) – taga ja viisin selle parlamenti. Poole aasta eest pidime seda hääletama, kuid see ei õnnestunud. Nüüd uuesti. Muidugi olid meil allikakaitseseadused paigas juba varem ja ka vilepuhujaid kaitsev sedastus mingil määral seaduses sees. IMMI pole midagi päriselt revolutsioonilist, aga see on nagu kõikide riikide parimad seadused kokku pandud – ajakirjanduse, vilepuhumise, sisutootmise, õiguste ja sõnavabaduste kaitse kohta.

Või siis oluline moment, et sisu vahendajat, näiteks internetiteenuse pakkujat, ei tohi võtta vastutusele tekstide sisu eest. Või interneti ajaloo kaitse (online history protection).

Mida interneti ajaloo kaitse annaks?

Tänapäeval, kus suurem osa tekste ilmub internetis, on lihtne korraldada Aleksandria raamatukogu põletamine, võttes maha artikli, mida lingivad paljud. Kujutame ette, et see on raamat, ja kellelgi õnnestub põletada sama raamat kõigis maailma raamatukogudes.

Kui Wikileaks lekitas video Hollandi tankerist, mis reostas ookeani, siis BBC näitas seda algul, aga võttis siis video maha, sest neid ähvardati ja nad tegid kohtuvälise kokkuleppe.

Peame kaitsma oma ajaloolisi ürikuid. Jõudsime selleni koos Björkiga, kes võitleb Islandi looduse kaitse eest. Üks Kanada korporatsioon ostis ühe meie energiafirma, tehes varjatult riiulifirma Rootsis, muidu meie seadused seda ei võimalda. Björk tegi suure antikampaania. Kanada meedia tegi temaga videointervjuu ja see oli internetis, kuni energiafirma ähvardas kohtuga, kui nad seda maha ei võta. Muidugi võtsid nad selle maha, nad kardavad käia kohut kellegagi, kellel on rohkem raha. Õnneks keegi märkas ja jõudis enne teha sellest jäädvustuse.

Meil pole tegelikult õrna aimugi, kui palju ajaloo huvides tähtsat infot kaob internetist nii, et me seda ei märkagi.

Miks on info- ja sõnavabadus sulle nii tähtis?

Island võiks muutuda infovabaduse paradiisiks. Nagu maksuparadiis, aga positiivses võtmes.

Minu agenda on sõnavabadus ja infovabadus. Kui sul pole infovabadust, siis pole see päriselt demokraatia. See tuleb seadustesse kirjutada. Kõik dokumendid, ka töös olevad, tuleb teha digitaalselt kättesaadavaks ja otsinguga leitavaks. Valitsemine peab olema läbipaistev. Minu arvates peaks riiki juhitama koostöös: erakonnademokraatia pluss rohujuuretasand. Kas tõesti arvate, et saame ühiskonna, mida soovime, kui piirdume sellega, et käime kord nelja aasta tagant valimiskastide juures uitmõttega, et maagilisel moel muutub siis maailm paremaks?