Me ei pea igaveseks Vene süsteemi jääma!

Eesti Energia juht Sandor Liive uurib riigi julgeolekule väga olulist Eesti eraldamist Vene elektrisüsteemist ning unistab firma börsile viimisest.

Millal tõuseb elektri hind?
1. märtsil 2008 algab uus hinnaregulatsiooni periood. Millised muutused tulevad, teame selle aasta lõpus.
 
Palju juurde taotlete?
Ma veel ei tea.
 
Tõsiselt?
Tõsiselt.
“Hind 2008” on meile oluline projekt, nagu ka “Jaotusvõrk korda!”, “Narva uued plokid aastaks 2012”, “Taastuvenergia aastaks 2010 viis protsenti!” või “Baltimaad aastaks 2012 UCTEsse”.
 
Mis on UCTE?
See on Kesk- ja Lääne-Euroopat hõlmav elektri sagedusala.
Praegu oleme Vene süsteemis. Küsimus on, kas me peame jääma igaveseks Vene süsteemi. Ei pea.
 
Energiajulgeoleku mõttes oleks tegemist Eestile ühe kõige olulisema otsusega. Pääseksime venelaste süsteemist. Kuid see eeldab läände viivate ühendusliinide juurdeehitamist.
Täna on teema laua peal. Räägime leedulastega, räägime poolakatega.
Kui paneme Leedu-Poola vahele vahelduvvooluühenduse – eriti kui teeksime veel kaks liini –, siis oleme juba suures ringis sees ja oleme samas taktis Kesk-Euroopaga.
Vahe on selles, et alalisvooluühendus on juhitav. Saad sisse lülitada ja välja lülitada. Aga Venemaaga on meil täna nagu üks vereringe.  

Teine oluline asi on Eesti Energia omand. Eelmine valitsus tõmbas börsileminekule kriipsu peale. Kas nüüd uue valitsusega katsetate uuesti?
Küsimus pole meie katsetamises. Eesti Energia omand on omanikule väga strateegiline otsus. Me oleme näinud viimase kümne aasta jooksul niivõrd erinevaid plaane. 1998 oli plaan teha Eesti Energia tükkideks ja oksjonil müüa, siis tuli strateegilise investori kaasamise kava Narva elektrijaamadesse, siis oli kava põhivõrk ära võtta, tükeldada.
Aga vaatame, mida on Euroopas teised riigid teinud oma firmadega. On tehtud kolm valikut.
Üks valik on olnud see, et firmad on tehtud tükkideks ja tükikaupa maha müüdud ning siis on teised firmad need tükid üles ostnud.
Teiseks on energiafirmad viidud börsile. Tavaliselt vähemusosalus. Näiteks Soome Fortum, Tšehhi CEZ, Hispaania Endesa, isegi Prantsuse EDF. Need firmad on heas mõttes rahvuslikud uhkused – inglise keeles national champion.
Ja kolmas valik: mina ütleksin, et seal on veel otsus vastu võtmata. Sinna lähevad meie naabrid lätlased, Rootsis Vattenfall, ka Eesti Energia.
        
Sa ei räägi riigile jätmisest. Ütled, et valik on tegemata.
Ka see võib olla valik, et riik on ettevõtte 100 protsendi omanik. Aga isegi EDF viidi börsile. Prantsusmaal oli ju EDF nagu riik riigis. Töötajate privileegid, ametiühing jms. Minu jaoks oli EDF viimane, mis börsile läheb.
Aga nüüd on nad väga rahul, sest said börsilt kapitali, mida läheb arenguks vaja, ning said ka palju töötajatega seotud küsimusi lahendatud. Töötajad on täna aktsionärid ja kui ametiühing tahab teha streiki, siis nad kaaluvad, kas streikida ja saada natuke palka juurde, või nad ei streigi ja aktsia hind ei kuku. Mõeldakse juba niiviisi.
 
Alles kuu aega tagasi esitles Sven Sester Riigikogu majanduskomisjonis ideed teilt põhivõrk ära võtta ehk alustada siiski Eesti Energia lammutamist.
Selles pole mitte midagi originaalset. See teema on väga tõsiselt üleval ka Br&uum l;ssel is.
Olen käinud mitteformaalsetel kohtumistelt, kuhu Euroopa Komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs on kutsunud Euroopa 12 suuremat elektrifirmat ning veel Tšehhi CEZi ja Eesti Energia. Need on juhatuse esimeeste tasemel kohtumised. Nii et meid on võetud klubisse.
Seal oli üleval ka põhivõrkude eraldamine. Paljud ütlesid, et see pole hea idee. Eesmärk ei ole ju millegi äravõtmine, vaid ühise turu tekkimine.
Kui vaatame Eestit, siis kes turgu ühendab? Seda teeb vertikaalselt integreeritud Eesti Energia! Meil on finantssuutlikkus ja tahe Läänemerd ümbritsevad riigid ühtseks turuks liita.
 
Mis juhtuks siis, kui teilt osa firmast ära võetaks?
Me oleme mingil määral rahvusvaheliselt aktsepteeritav firma. Oleme pankade jaoks usaldusväärne. Meil on kontserni tasemel hea eri riskiga varade portfell: meil on stabiilne võrguäri ja meil on tulevikus avatud turul olev hoopis riskantsem tootmisäri. Kui osa firmast ära võtta, siis kõik muutub.
Aga kõigepealt peaks läbi mõtlema, et mida me eraldamisega lahendada tahame. Kas see on omaniku eraldamine, kui põhivõrgu omanik on Eesti Vabariik ja Eesti Energia omanik on Eesti Vabariik? Omanik on ju sama!
          
Tuumajaama puhul on investeerimisvõime väga oluline.
Päris kindlasti. Näiteks Leedu tegi oma süsteemi tükkideks. Ja tuumajaama teostatavusuuring ütles, et nad on majanduslikult kõige nõrgem partner. Seda ütles välja ka Lietuvos Energia enda juht. Lietuvos Energia on ju sisuliselt põhivõrk. Tal pole ühtki klienti! Kliendid on jaotusvõrkudel ja tuumajaamal on vaja kliente.
Leedu valitsus plaanib nüüd teha rahvusliku konsortsiumi tuumajaama projekti jaoks. Nad saavad aru, et tükeldatud energiasüsteem ei ole tõsine partner elektri ostjana ega investorina.
 
Aga lätlased?
Latvenergo finantsvõimsus pole küll nii tugev nagu meie oma, aga nad on heas seisus.
 
Poolakad?
Jällegi väga huvitav näide. PSE-l on kaelas kaks muret: tal on väga pikaajalised elektri ostu-müügilepingud (millest meie NRG tehingu raames üle noatera pääsesime) ja tal on kohustus põhivõrgust loobuda. Nii et võib küsida, mis firma ta selline on.
Kuid poolakatel on väga selge plaan teha PSEst oma majanduse üks uhkustest. Nad plaanivad sinna firmasse anda suure osa Poola jaotusvõrgust, mitmed tootmisfirmad ja nad tahavad vähemusosaluse tuleval aastal börsile viia.
Niisiis nii Leedu kui ka Poola ehitavad tagasi seda, mida nad omal ajal lõhkusid. Need on etapid, mille Eesti on vahele jätnud. Meil on baas rahvusliku tšempioni jaoks olemas.
 
Aeg-ajalt teevad tuumajaama ­asjus kokkuleppeid peaministrid, aeg­-ajalt firmajuhid. Kelle sõna ­maksab?
See on väga õige küsimus, aga ühest vastust ei ole, sest ärikultuurid on väga erinevad.
Miks tuli üldse peaministrite paber? Sest kui Leedus ei ole peaminister oma “dobrood” öelnud, siis energiafirma asja uurima hakata ei julge või ei saa.
Eestis ja Lätis on olnud arusaamine, et las firmad tegutsevad. Aga Leedus on see väga palju riiklik poliitiline küsimus.
 
Aga Poola?
Poola firma hakkas tuumajaama vastu huvi tundma suuresti sellepärast, et sellele oli poliitiline toetus.
 
See on ju väga oluline, kas firma on ise asjast huvitatud või sai käsu.
Poolakad on mõnes mõ ttes ­meiega sarnases olukorras. Neil on palju pruunsütt, nad ei tea, palju neile antakse CO2 kvooti, tarbimine kasvab kõvasti ja tootmisvõimsusi jääb puudu.
Poolakate jaoks on Leedu õppimise projekt, sest nad tahavad ka Poolasse teha tuumajaamasid. Neil isegi oli üks projekt, aga see läks omal ajal aia taha avaliku arvamuse tõttu.
Ja siis on neil huvi Poola-Leedu vahelised ühendused ära teha. Poola kaasamine on hea mõte.
        
Kuidas juhtus nii, et leedulased ütlesid, et võtavad endale tuumajaamas 34 protsenti ja Eesti-Läti-Poola saavad igaüks 22 protsenti?
Projektis on väga tähtis samm, et Leedu võtab vastu seaduse, et Leetu võib ehitada tuumajaama. Seda valmistatakse praegu ette. Loomulikult on alanud sisepoliitiline diskussioon. Ja mõeldakse kõva häälega. Parlamendis tuli vahepealt kellelgi idee, et Leedu peaks omama 51 protsenti.
Aga 34 protsenti ja 22 protsenti: selle kohta ei ole tehtud mitte mingeid siduvaid kokkuleppeid. On ainult üks peaministrite kokkulepe, et Eesti, Läti ja Leedu tegelevad projektiga võrdsetel alustel ja uute partnerite kaasamine peab toimuma konsensuse põhjal. Tänavu aasta alguses tehti üks paber, et peaministrid toetavad konsultatsiooni Poola kaasamise küsimuses. Aga millistel tingimustel, kui palju – konsensus praegu puudub.
 
Räägitakse, et Eesti Energia pakkus välja, et poolakad võiksid saada vaid 15 protsenti aktsiatest.
Jah, oleme seda rääkinud, et nad võiksid olla alguses väiksema osalusega. Kuid see on ikkagi jutt, milline on osalus arendusfaasis.
(Liive võtab riiulist paberi tuumajaama arendamise ajakavaga ja näitab sellel punast joont, millal ehitus võiks alata.)
Seejärel toimub aktsiate ümberjagamine. Siis me teame, mis on investeeringu hind megavati kohta. Kui tuleb näiteks 3000 MW ja võtad 1000 MW, saad ühe kolmandiku. Võtad 500 MW, saad ühe kuuendiku.
 
Kui palju Eesti Energia tahab?
Sõltub hinnast. Milline on energeetikas olukord 3,5 aasta pärast. Mina vaatan tuumaprojekti kui võimalust mitmekesistada Eesti Energia elektritootmise portfelli. Põlevkivist elektri tootmine on üks kõige CO2-rikkamaid viise ja meie tootmisportfellis on seda tootmist 95 protsenti. Meil on vaja oma tootmis­portfelli mitmekesistada. CO2-vaba on kõik see, kus midagi ei põle: tuumajaam, hüdrojaam, tuulik.
 
Rohelised ründasid enne valimisi Eesti Energiat loosungi all “Ei tuumaprojektile, jah tuuleenergiale!”.
Mina ei vastandaks tuult ja tuuma. Ma arvan, et siin on ruumi mõlemale.
 
Tuuleparke propageerides peaksid nad Eesti Energia kampa kutsuma. 
Kohtusin möödunud nädalal Hiiumaa avamere tuulepargi ühe eestvedajaga. Rääkisime muuseas Eesti Energia projektiga liitumisest.
Roheliste tulek on energeetikale väga selget mõju avaldanud. Taastuvenergeetika kasutamine on mõistlik.
 
Kui suureks kasvab taastuvenergia osa Eesti Energias?
Kui Euroopas on aastaks 2020 plaan 20 protsenti, siis miks peaks Eesti Energia ambitsioon olema väiksem?