Õnnetuste eest vastutab maavaldaja, kelle alale kaev jääb. Ent peale nende on iga sellise surma puhul oluline roll täita inimestel, kes kaevukaasi varastavad, ja metalli kokkuostjatel, kes neid varastelt ostavad. Sest kõigi nende õnnetuste üks ühisnimetaja on varastatud kaevukaas.

Kolm kaevukaant maanduvad auto pagasiruumis ja jätavad endast maha arvestatava koguse roostet. Kaaned kaaluvad kokku natuke üle 100 kilogrammi ja nende väärtus on kokkuostukursside järgi paarkümmend eurot. Seejuures ei tohiks need pagasiruumist päeva jooksul kaduda, sest neid hakkab müüma eraisik, kellelt ei tohi ükski kokkuostja kaevukaasi vastu võtta – selline on jäätmeseadus. Ent keegi peab ju neid ikkagi ostma, sest muidu ei oleks põhjust pahatihti pimeduse varjus ja varjatud alal neid maast lahti kiskuda.

Tallinna Vesi peab igal aastal ainuüksi pealinnas varastatud kaante asemele kaevudele panema 500 uut. „Suured ja ametlikud ettevõtted neid väga ei osta, aga väiksemad ja sageli mitteametlikud võivad neid vastu võtta küll,” annab ettevõtte kommunikatsioonijuht Mariliis Topp enne eksperimenti nõu. Päevane eksperiment lubab külastada kõigest nelja kokkuostjat, kellest ükski pole mitteametlik, ent mõne tunni möödudes saab selgeks, et seadust on varmalt valmis rikkuma ka täiesti tavalised ja korrektse tegevusloaga ettevõtted.

Politseihirm halvab müügitehingu

Kaevukaante ja mõne seltsi võetud roostese toruga koormatud punane sõiduauto keerab reedelõunase tiheda liiklusega Suur-Sõjamäe tänavalt kohutavalt auklikule teeotsale, mille ääres seisab silt „Metalli kokkuost”. Kokkuostjatele kõige iseloomulikum töövahend, autokaal, asub väikse taraga piiratud hooviala nurgas. Kaalu tööpõhimõte on lihtne: auto kaalutakse enne ostutehingut ära koos metalliga ja ilma ning vastava näidu eest saab müüja ka tasustatud. Ent esimeses kohas me kaalule ei jõuagi.

Garaažist saabub määrdunud tunkedega vanem tööline ja tervitab metallimüüjaid.

„Milline metall on?”
„Must,” vastan pagasiruumi avades, kust vaatavad vastu tõstmisel roostepuru jätvad torud ja nende vahelt kaks enda töö teinud kaevuluuki. „Aga selline asi, meil on kaks kaevukaant ka. Saad need vastu võtta?”

Töömehe nägu tõmbub tõsisemaks ja seejärel vabandavaks. „Ma kardan, et nendega on väike probleem jah,” tõdeb ta. „Politsei kontrollib meid viimasel ajal nii tihti, et ma väga ei julge neid vastu võtta.”
Töömees üritab soojakus viibivalt ülemuselt veel üle küsida. Vastus jääb samaks – julgust ostuks pole, kuna jaanuaris Lasnamäel kaevu kukkunud väike laps ja koer tõid probleemi taas kõigi teadvusesse. Töömees vabandab veel ette ja taha, nagu oleks ta midagi valesti teinud.

Ostutehingu rikub ülevaataja

Suur-Sõjamäe kant on metalliostjaid paksult täis. Kaugel pole ka turuliidri Kuusakoski ja Refonda ostupunkt, ent politseilt ja ettevõtetelt saadud info kohaselt pole sinna mõtet isegi proovima minna – luuke eraisikutelt seal vastu ei võeta. Halvemal juhul saab müüja ise politseile vastust anda, mis eksperimendi seisukohalt oleks huvitav, ent ajaliselt täiesti vastuvõetamatu.

Kuusakoski Tallinna osakonna juhataja Rain Käit tunnistab seejuures, et kaevuluuke käiakse neile ikka vahel pakkumas. Viimane pakkuja käis näiteks nädal enne eksperimenti, kuid saadeti sama targalt minema. „Kui midagi sellist (viitab õnnetusele – D. L.) juhtub, siis ikka vaadatakse meie kui turuliidri poole, aga suurematel ettevõtetel pole vaja selliste asjadega isegi riskeerida,” ütleb Käit.

OÜ Trans-Kava ostab metalli samuti Suur-Sõjamäe tänaval. Kohast annab aimu vana Moskvitš, millel on reklaamkirjad „Vanametalli ja kaabli kokkuost”. Esimene teenindaja ootab suure tööstusala väravas, kuid metallimüügi soovi kuuldes raputab natuke tüsenemisele kalduv mees nii meeleheitlikult peaga, et põsed lehvivad nagu buldogil. „Ainult vene keeles,” paljastab ta vene keeles enda pearaputuse põhjuse ja suunab meid neljandasse angaari.

Angaaris on kohutav lärm, mis tuleb masinatest, mille täpset otstarvet võin ainult aimata. „Must metall? Hea küll, tagurdage sisse,” ütleb viisakalt riides metalliärimees. Kaks töömeest tõusevad ja hakkavad autot tühjaks laadima. Kaalul maanduvad torud, maanduvad ka kaevuluugid. Kaalunäidik tõuseb 180 kilogrammini. Kas nii lihtsalt õnnestubki?

Ent ei. Angaaris viibib veel üks inimene, kes on siiamaani tähelepanuta jäänud. Oranžis ohutusvestis tähtsama olekuga mees saabub kaalu juurde ja ütleb midagi töömeestele. Mida täpsemalt, jääb mürisevate masinate tõttu tabamata. „Kaevukaasi me ei võta,” muudab seepeale kokkuostja meelt.

Kõik. Nii lähedal, aga samal ajal ka kaugel. Auto pagasiruum saab laadungi tagasi ja jääkonaruste vahel hüpeldes ja kolksudes avaldab see loodetavasti heameelt.

„Tehke nad puruks!”

Kui sõita mööda Peterburi maanteed linnast välja, siis viitab paremal silt metalli kokkuostjatele, õpetavad metalliäriga kursis olijad. Tõsi ta on. Taas vana tööstushoone, mille hoovi ja ka metallipunkti pääsemiseks peab ootama vaevu-vaevu liikuva ja väriseva tõkkepuu taga. Vana ja iganenud tehnika on eriti suures vastuolus roostevärvi raudväravaga kokkuostupunkti juures nähtava vaatepildiga.

Heas konditsioonis ja ilusad keskklassiautod ning maastur annavad selge sõnumi, et vähemalt metalliärikad elavad endiselt võrdlemisi hästi.

Kuna torud jäid Trans-Kava müügipunkti, siis on nüüd kaante seltsiliseks saanud vanad elektrikapid, mis sobivad samuti „musta metalli” üldmõiste alla. Teenindaja Peterburi maanteel asuvas metallipunktis kannab samuti määrdunud tunkesid ja on seejuures samamoodi täiesti venekeelne, kuid võrdlemisi noor mees. „Meil on need kaevukaaned ka, oleme päev otsa ringi käinud, aga keegi ei taha neid võtta,” kurdame talle.

Tunkedes mees paneb käed esmalt puusa ja seejärel kratsib pead. „Ma ei saa neid vist vastu võtta,” venitab ta aeglaselt. „Kaaned peavad olema lõhutud, siis saame neid võtta, aga tervena me ei võta.”
„Kuidas lõhutuna?”
„Noh, kolmeks-neljaks jupiks,” õpetab ta.
„Teinekord toogelõhutuna!”
Veerenni tänaval kohe enne raudteed asub Veerenni Metalli OÜ metallikokkuost. Ei midagi glamuurset – hoovis on suur autokaal, kolm konteinerit, väiksemad tööhooned ja üks kontori rolli täitev soojak, mille seinal seisab resoluutne paber: „Me ei osta: elektrikaablit, liiklusmärke, kaevuluuke ja VARASTATUD METALLI.”

Auto sõidab kaalule. 1580 kilogrammi, märgib blondiks värvitud juustega vanemas keskeas proua paberile ja viipab käega. Parkunud näoga mees suunab auto ühe täiesti tühja konteineri juurde ja hakkab sealt metalli maha võtma. Õigem oleks öelda loopima, sest hoolimata väga kortsus näost liigutab vanem mees väga energiliselt. Kõmm! lendab üks elektrikapp, seejärel teine ja kolmas. Autosse on jäänud ainult kaevuluugid. Musta suusamütsiga töömees haarab 40 kilo kaaluvast kaevukaanest ja käib järgmine kõmm – kaas maandub konteineris. Sama teed lendab ka järgmine. „Teinekord tooge lõhutuna. Nii me päris vastu võtta ei tohiks,” ütleb ta isalikult.

Auto taas kaalule. 1450 kilogrammi, paneb kontoriproua kirja. Kontoris küsib ta müüja isikuandmeid, pangakonto numbrit ja tund hiljem on luukide eest makstud raha üle kantud. Eksperimendi algusest on kulunud kõigest kolm tundi. Nii lihtne see oligi.

Aitäh Tallinna Veele, kes varustas EPL-i kaevuluukidega, ja Kuusakoskile, kes aitas vanametalliga.


SUUREMAD ÕNNETUSED


Jaanuaris tunnistas Tartu maakohus 38-aastase Priit Hakmaa süüdi ettevaatamatusest surma põhjustamises. Hakmaa töökohaks oleva osaühingu renditud territooriumil sõitis viieaastane Kristo kelguga veevõtukohale, kus varastatud kaas oli asendatud laudadega. Lauad andsid järele ja kaevu kukkunud Kristo suri. Hakmaa kohustus oli renditud territooriumil kanalisatsiooni- ja muud kaevuavad kaetuna hoida. Hakmaale mõisteti tingimisi ühe aasta ja kuue kuu pikkune vangistus kolmeaastase katseajaga.

Novembris jäi kadunuks 20-aastane Kerli. Räpina vallas Meelva külas elanud neiu kukkus rohu sees asuvasse kaanega katmata kaevu. Pilkase pimeduse tõttu lõpetasid külaelanikud ja politsei otsimise enne südaööd, et järgmisel päeval jätkata, kuid siis leiti neiu juba surnuna.

Mullu jaanuari lõpus kukkus 22-aastane Diana Pärnus tühermaal asuvasse lume alla peitunud katmata kanalisatsioonikaevu. Kukkudes ei saanud ta eriti viga, kuid nelja meetri sügavuses kaevus oli 2,5 meetrit vett. Päästjate saabudes oli ta alajahtunud ja teda päästa ei suudetudki. Surma põhjuseks märgiti uppumine ja alajahtumine. Diana vanemate pingutus tütre surmas süüdlast leida jõudis kummalisse patiseisu, kus lõpuks selgus, et kaevu eest ei vastutanud justkui mitte keegi.



KOMMENTAAR

Minu kaebekiri

Dannar Leitmaa
reporter

Inimestele ei meeldi kaebekirju kirjutada. Aga siit tuleb minu kaebekiri nende kohta, kes kaevuluukidega äri teevad.

Palun sakutage keegi neid kokkuostjaid. Vastavalt jäätmeseadusele tohivad kommunikatsioonikaevude luuke müüa ainult ettevõtted, kelle tegevuse otsene tagajärg vananenud kaevukaas on, see tähendab enamasti kommunaalettevõtted.

Ebaseaduslikele kokkuostjatele mõeldud karistus on maksimaalselt 32 000 eurot, mis kindlasti pole ühelegi firmale summa, mida nad endale niisama lihtsalt lubada saaksid. Kui selliste summadega kokkuostjaid trahvida, siis mõtlevad ka teised ostjad samamoodi kui eksperimendis kohatud esimene kokkuostja, kes vabandas ärajäänud müügitehingut politsei kontrolliga.

Võimalused kuivagu kokku

Kui aga pole kedagi, kes julgeks kaevukaane ostmisega oma ettevõttele tõsiseid probleeme tekitada, siis kuivavad kokku ka metallivaraste võima­lused kaevukaasi müüa. See omakorda suunaks nad eelda­tavasti mõne teise teenimismeetodi juurde, mis ei seisne keset tänavat või laste mänguplatsil surmalõksu loomises.

Nagu ütles eksperimendis osalenud fotograaf: ei näi ju selles olevat midagi halba, et kaevuluuk meilt ära osteti, aga kui mõelda, et endal on pea viieaastane laps, kes võiks mängides just selle luugiga katmata jäetud auku kukkuda, siis enam niimoodi ei arva.



KOMMENTAARID

Kahtlasest kaubast ei teatata

Toomas Jervson
Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse juht

Politsei suhtub kokkuostjate poolt seaduse rikkumisse väga tõsiselt. Signaale ettevõtetelt endalt, et keegi on neile kaevuluuke ostmiseks pakkunud, tuleb kahjuks vähe. Kahtlasest kaubast ei kiputa ise teada andma, pigem tulevad sellised juhtumid välja andmete pärimise ja kontrollimise käigus. Mis puudutab metalli kokkuostuga tegelevaid asutusi, siis võib öelda, et tegevusluba omavate suurfirmadega on politseil olnud üsna vähe kokkupuuteid. Enamasti ostavad keelatud metalli kokku just väiksemad ja tihti kehtivat tegevusluba mitteomavad ettevõtted.

Politsei palub inimestel, kes näevad kaevuluukide vargust pealt või märkavad luuke kahtlaselt transportivaid isikuid, sellest kohe politsei lühinumbril teada anda. Kindlasti ei tohi mööda vaadata ka sellest, kui kaevu pealt on luuk kadunud. Kahjuks on juhtunud mitu õnnetust, kus jalakäija on pahaaimamatult avatud kaevu kukkunud ja viga saanud.

Katmata kommunikatsioonikaevust tuleks viivitamatult teavitada kohalikku omavalitsust, Tallinnas sobib selleks linna abitelefon 1345.

Avastamine sõltub asukohast

Mariliis Topp
Tallinna Vee kommunikatsioonijuht

See, kui tihti peab kaasi vahetama, oleneb asjaoludest. Näiteks oleme viimase aasta jooksul asendanud üle 500 kaevuluugi. Tavaliselt avastavad kaevuluugi puudumise kas meie oma töötajad kontrollimiste käigus või kui keegi sellest informeerib. Väga oleneb avastamise kiirus ka kaevu asukohast. Käidavates kohtades avastatakse puuduv kaas oluliselt kiiremini. Haljasaladel kasutame raudbetoonist kaasi, neid väga ei armastata.

Lukustatavad luugid on kallid

Urmas Ööbik
Tallinna Kütte
kommunikatsioonijuht

Aastas tuleb Tallinna Küttel asendada ligikaudu 50 luuki. See, kui ruttu me sellest teada saame, sõltub kaevuluugi asukohast. Käidavas kohas hiljemalt mõne päeva jooksul. Vähem käidavas kohasvõib see periood olla pikem.
Üks võimalus on paigaldada lukustatavaid kaevuluuke, mida on raskem varastada ja mis on nii-öelda tavalistest luukidest kallimad. Samuti paigaldatakse ka betoonist luuke (välja arvatud sõiduteedel). Kuid nende puhul on probleemiks välimus ja seega need igale poole ei sobi.