Devalveerimine ei lähe läbi
Üks äraproovitud nipp inflatsiooni vastu on nullifikatsioon ehk käibel olevate rahamärkide tunnistamine väärtusetuks ning nende asendamine uutega. Prantslased proovisid selle triki ära juba aastal 1797.

Kuid see pole tänapäeva Eestis mõistlik ega vajalik (tekitaks segadust kogu maailma silmis) ning sellise idee läbisurumisel peaksid Riigikogu, valitsus ja Eesti Panga juhid täies koosseisus maapakku jooksma, kusjuures mõni kättemaksuhimuline eksmiljonär leiaks nad nagunii üles ükskõik millisest maailma otsast.

Poliitilise enesetapuna mõjuks ka krooni devalveerimine. Praegu on 78 protsenti Eesti kodulaenudest võetud välisvaluutas. Devalveerimisel läheb euro kallimaks, rahvas satub laenude tagasimaksmisel hätta ning jama tuleb majja.

Devalveerimine mõjuks aga hästi Eesti kahanevale konkurentsivõimele. See hõlbustaks kaupade eksporti, sest need muutuvad välisostjatele odavamaks. Importkaubad läheksid aga Eesti sees kallimaks, mis aitaks leevendada meie majanduse üht suurimat muret: ostame välismaalt tunduvalt rohkem kaupu, kui sinna ise müüme.

Eesti rahva õnneks on devalveerimine tehtud väga raskeks ja aeganõudvaks. Vaid üks moment on lahtine: eurole ülemineku hetk. Eesti Pank pole kinnitanud, et seda tehakse praeguse kursiga 1 euro = 15,6466 krooni, vaid kasutab sõna “eeldatavalt”. Lõpliku kursi määravad Euroopa rahandusministrid üheskoos (sh Eesti oma).

Kas Lipstok pelgab rootslasi?
Tavaliselt aitab inflatsiooni alla suruda rahapakkumise vähendamine. Raha aga voolab muudkui Eestisse, sest meie pankade peremehed Stockholmis peavad Baltikumi oma koduturuks. Nad võ itlevad suurema turuosa pärast, nii et veri ninast väljas.

Rootslased ei pelga riske. Need on veel tühised. Baltimaade osa kogu grupi varades oli mullu Swedbankil 13 protsenti, SEBil 7 protsenti ning Nordeal vaid 1 protsent. Samas toimub siin Euroopa Liidu suurim majanduskasv, niisiis mäng väärib küünlaid.

Keskpank saaks kommertspanku taltsutada. Näiteks öeldes, et need peavad kohustuslikus korras veelgi rohkem raha keskpanga juures hoiustama ehk tõstes kohustuslike reservide määra. See aitaks rahapakkumist vähendada.

Eesti Pank karmistaski mullu reservinõudeid, kuid pankadele polnud see mingi probleem: Rootsist saadeti värsket raha juurde.

Muus osas on Eesti Pank muudkui järele andnud: vahepeal kadus laenude tagamise nõue, siis alanes laenude omaosaluse nõue hoogsalt jne.

Võib-olla Eesti Pank kardab rootslasi, sest need võivad liigse pitsitamise ja närviajamise korral siinse süsteemi purustada? Näiteks teatavad tähtsad härrad Stockholmist, et jätavad kasutusele Hansapanga ja Ühispanga kaubamärgid, kuid iseseisvad pangad muudetakse filiaalideks, nagu uued peremehed Taanist tahavad teha Sampoga. Filiaalidele ei kehti nii karmid nõuded nagu pankadele ja siis jääb Eesti Pangale “rõõm” tegelda selliste toredate asutustega nagu Äripank ja BIG.

Ilmselt saab Eesti Pank siiski veel karmistada nõudeid pankadele ja luua ka ühtse finantskohustuste andmebaasi (nagu tahavad teha lätlased), mis aitab vältida rahva lõhkilaenamist. Kui vaid keskpanga president Andres Lipstok rootslaste ees põnnama ei löö.

Poliitikud tahavad olla impotendid

Inflatsiooni saaksid ohjeldada ka poliitikud. Meie valitsejad aga räägivad, et nad ei saa siin midagi teha.

Nõukogude ajal öeldi, et sotsialist­liku põllumajanduse suurimad vaenlased on “kevad, suvi, sügis, talv ja rahvusvaheline imperialism”. Need argumendid sobisid kummalisel moel ka Eestis pead tõstnud inflatsiooni põhjendamiseks.

Kohe pärast Euroopa Liitu astumist oli kasvanud inflatsioonis süüdi vihmane suvi, mis tõstis toidukaupade hindu.

Seejärel sai eurokava suurvaenlaseks rahvusvaheline imperialism ehk maailmaturul tegutsevad naftaspekulandid, kes õli hinda üles kruttisid. Rahandusministeerium ütles mullu selgelt, et euro kasutuselevõtt võib edasi lükkuda “eelkõige tänu naftahindade mõjule”.
Ka peaminister Andrus Ansip korrutas, et “ei Riigikogu ega valitsus suuda kontrollida naftahindu maailmaturul, gaasihindu maailmaturul”.

Ansip on vahva mees. Veel mais 2005 nimetas ta euro kasutuselevõtu ettevalmistamist kõige suuremaks koduseks väljakutseks.

Juunis oli selge, et Eesti peaks inflat­siooni maha suruma, mis tooks kaasa majandusliku paigalseisu. Ansip: “See kindlasti ei saa olla meie eesmärk. Ehkki formaalselt võiks ka see tähendada seda, et me ei saagi eurole üle minna.”

November 2005: “Investorite usaldus on Eestile palju tähtsam kui liitumine euroga kindlaks tähtajaks.”

Märts 2006: “Kui Eestil tuleb teha valik kiire majanduskasvu ja eurole ülemineku vahel, eelistan valida esimese.”

Kiire inflatsioon käib tormilise majanduskasvuga kaasas, kuid selle tingimustes on hea elada. Reformierakond mäletab hästi, kui nadi elu oli Siim ­Kallasel, kes pidi rahandusministrina koostama säästueelarve. Hoopis lihtsam on valitseda riiki, kus majandus kasvab, riigikassa täitub justkui iseenesest ja raha jätkub palgatõusudeks isegi siis, kui riik osa tuludest välispankadesse tagavaraks paneb.

Brittide kibe õppetund
Sügisel 1972 teatas Briti peaminister Edward Heath, et külmutab inflatsiooni allasurumiseks kõik hinnad ja palgad nii riigi- kui ka erasektoris. Aga rahvas ei mõistnud teda. Kaevurid alustasid suuri streike, kogu riiki tabas energiakatkestuste laine ning konservatiivid kaotasid järgmised valimised.

Ükski poliitik ei taha sellist viga enam korrata.
Eestis ei saakski sellist hinna- ja palgakontrolli kehtestada. Tänapäeval jookseks rahvas kohe läände parema palga peale. Indrek Neivelt küsis juba paar aastat tagasi Postimehele antud usutluses, mis peaks ehitusmees siin töötama, kui Soomes makstakse 45 000 krooni kuus.
Tegelikult on Ansip püüdnud vaikselt võidelda inflatsiooniga, lükates edasi aktsiisimakse. Aga neid pole enam kuhugi nihutada, sest Brüsseli lubatud ajavahemik hakkab otsa saama.
Selline maksudega trikitamine on ohtlik mäng, sest siis tõuseksid maksud kohe pärast euro kasutuselevõttu ja rahvas saaks uue raha peale vihaseks. Mullune küsitlus näitas, et 72 protsenti eestimaalastest kardab nagunii, et kaupmehed hakkavad rahareformi ajal hindadega manipuleerima.

Kiire majanduskasvu hädad
Kuigi valitsusel oleks võimalusi, ei kasuta ta neid. Saaks näiteks maksustada kinnisvaratehinguid ja luksuskaupu, külmutada palku riigisektoris, vaadata üle kulusid jne.
Aga ei – uue valitsuse moodustamisel räägitakse maksude alandamisest, pensionide ja muude toetuste tõstmisest. Et rahvale rohkem raha kätte jääks ning tarbimispidu saaks hoogu juurde.

Peaminister muudkui võimendab suhtumist, et euro pole oluline, põhiline on papp ja kasv. Märtsivalimised tõestasid, et see mõte on kenasti rahva sekka läinud. Ansip kogus rekordarvu hääli.

Samas vajab riik propagandat just vastupidises suunas: elada tuleb säästlikumalt, valmistuda mustemateks päevadeks, sest pidu hakkab läbi saama. Viimases Balti majandusülevaates toob Hansapank välja kolm tugeva majanduskasvu muret:
1. tööjõu nappus ja kallinemine,
2. kiirelt kasvav import ja sõltuvus välisraha sissevoolust,
3. kõrge inflatsioon.
Pank hoiatab, et ettevõtted võivad “kaotada tootmise kallinemise tõttu oma konkurentsivõime nii välis- kui ka siseturul, mis tooks kaasa majanduse ulatusliku tasakaalustamatuse, millele järgneb ettevõtete ulatuslik pankrotilaine, töötuse järsk kasv ning majanduskasvu pidurdumine praegusest oluliselt madalamatel tasemetel”.
Ka Fitch märgib, et Baltikumi võib ees oodata Portugali saatus, kelle majandus elas enne euro tulekut üle buumi ja praegu vireleb.

Majanduslangus aitab?
Ma vajame tõsist suunamuutust ja rahvast tasub selleks ette valmistada. Võib-olla peaks valitsus taas palkama propagandameheks Hannes Rummu, kes suutis edukalt korraldada euroreferendumi?

Lätlaste plaan inflatsiooni ohjata pole ju sisuliselt muud kui suhtekorraldusprojekt, mis peab andma nii kohalikele elanikele kui ka välisinvestoritele signaali, et võimud tegelevad probleemiga.

Kava sisulist nõrkust reedavad muuseas selle koostajad ise, sest uues plaanis toodud inflatsioonieesmärgid erinevad varasematest väga vähe. Ning Läti majanduse põhiprobleeme – näiteks maksebilansi puudujääki – kava ei lahenda.

Muidugi oleks üks võimalus, kuidas inflatsioon läheks ise nagu naksti alla. See oleks suur majanduslik kukkumine. Aga kas seda me ootamegi?

Majanduslangus toob ju uued hädad. N& auml;iteks lõpeb värske raha pealevool, laenuintressid tõusevad ning Eesti ei täida euro kasutusele võtmiseks ette nähtud intressikriteeriumi.
Võimudel on tagumine aeg otsustavalt tegutseda, sest riskid muudkui kasvavad ja kahjuks üle riigipiiride. Fitch hoiatas, et investorid, kes kaotavad raha Kesk- ja Ida-Euroopas või isegi ühes Balti riigis, võivad seetõttu kogu piirkonnast raha välja võtta.

Läti valitsuse inflatsiooni ohjamise programm

Koosneb 34 punktist. Mõned neist.

  • Maksumäärade alandamine lõpetada.
  • Maksustada kinnisvara müük, kui see oli müüja käes alla kolme aasta.
  • Kinnisvara registreerimine hakkab sõltuma omaniku käes olevate kinnistute hulgast.
  • Tõuseb hüpoteekide registreerimise tasu. Määr sõltub laenaja tüübist, hüpoteekide hulgast ja laenu suurusest.
  • Tõsta autoaktsiisi sõltuvalt mootori suurusest ja heitgaasi tasemest.
  • Kasutusele võtta sunduslik sissetuleku näitamine ülekannete ja ostude puhul, mis ületavad 50 miinimumpalka.
  • Kehtestada pankadele, liisingfirmadele ja teistele finantsasutustele nõuded, et laenu võib anda vaid laenaja legaalse sissetuleku korral.
  • Luua ühine laenuregister, mis sisaldab kõigi finantsasutuste infot klientide kohustuste kohta - nii kodulaenud kui ka tarbimislaenud.
  • Omaosaluse ei tohi olla alla 10-15 protsendi. Kehtestada maksimaalne laenumäär sõltuvalt hüpoteegi suurusest.
  • Edendada säästmist.
  • Soosida soojaenergia tariifide jagamist kaheks, kus üks osa on fikseeritud ja teine osa sõltub kütusekulust, et elanikud tuleksid paremini toime järskude hinnatõusudega. Edendada energiasäästu.
  • Selgitada Euroopa Komisjonile olukorda elektriturul, rahvusvaheliste ühenduse nappust ja alternatiivsete varustajate puudumist ning näidata, et elektrituru avamise idee mõjub negatiivselt tarbijatele.
  • Edendada konkurentsi kaubanduses, piirata kaubanduskettide ühendamist ja hõlbustada uute tegijate tulekut.
  • Edendada konkurentsi ehituses.
  • Analüüsida kütuste ja ehitusmaterjalide turu arengut, määramaks nende mõju rahvamajandusele.
  • Korra aastas peaksid ministeeriumid ja kohalikud võimud esitama majandusministeeriumile teabe suurematest ehitusprojektidest (üle 3,5 miljoni lati ehk 77 miljoni krooni), valitsus vaeb neid, et kahandada mõju ehitusturule ja hindadele.
  • Peatada riigieelarvelistesse asutustesse töötajate juurdepalkamine.
  • Piirata kiiret palgakasvu avalikus sektoris.
  • Riigieelarve kulud ei tohi tänavu enam kasvada, lisatulud suunatakse puudujäägi kahandamiseks.
  • Riigieelarve peab olema tasakaalus 2008 ning ülejäägiga 2009 ja 2010.
  • Pöörata rohkem tähelepanu kulude kvaliteedile. Teha tulevaks aastaks säästueelarve (kulude kärbe 1-3 protsenti).
  • Ergutada majandustegevust vähem arenenud aladel.
  • Tootlikkuse tõstmise pikaajaline kava (investeerinud, haridus, innovatsioon jne)

Läti inflatsioonieesmärgid

Aasta

Varem

Uus kava

2007

6,6%

6,5-6,7%

2008

5,2%

5,0-5,5%

2009

4,2%

4,0-4,5%

allikas: Läti rahandusministeerium, Danske Bank