Me tähelaev teab teed
Askeetliku mööbliga tuba, nurgas grammofonil kahistamas Paul Simon, laual hapu vein, koogijäänused ja elektriline kann jumal teab mitmenda teelaariga ning ümber laua vooditel ja toolidel inimesed, kel täiesti arusaamatul kombel jätkub jutuainet läbi kogu öö. Just sellisena, ja vahel ka natuke teistsugustena, mäletan mina, erakainimene, oma öid Tartu Ülikooli Narva maantee vana ühiselamu teatud armsas toas. Ülikooli läbimine ilma ühikate läbimiseta osutus mõeldamatuks, ehkki täpset põhjendust sellele tõdemusele oli toona keeruline sõnastada.
Ülikooli ajaloomuuseumis praegu näha olev järelehüüde-näitus nõukogudeaegsetele ühikatele teeb seda minu eest. Ühiselamusse elama asumine oli tudengi elus kannapöördeks tema senisele provintslikule või tallinlikule eluviisile, mis väärtustas eelkõige elu asisemat külge, ütleb näituse koostaja museoloog Terje Lõbu väljapaneku saatesõnas.
Mõni ühiselamu näis väljakutset väikekodanlusele esitavat kõige radikaalsemal moel. Vana Pepleri tualettruumid ja köögid (õigemini nende jäänused) olid üheksakümnendatel otsekui mõeldud alalhoidlike lapsevanemate ehmatamiseks. Ometi korraldasid just selle ühika vilistlased oma hoonele südamliku ärasaatmispeo, kui maja sattus kinnisvaraarendajate lõugade vahele ning fassaadikiri “Me tähelaev teab teed” määrati kattuma moodsate viimistlusmaterjalidega.
Võimu valvas silm
Eesti ajal Tartu tudengitel ühikaid ei olnud ning ainus tsaariaegne ühiselamu praegusel Liivi tänaval (valmis 1904 ehk sada aastat tagasi) anti peagi arhiivile. Sõjaeelsed üliõpilased elasid kes-kus erakorterites.
Nõukogude okupatsiooni saabudes muutusid ühiselamud tähtsaks ideoloogiliseks eesmärgiks, kuid esialgu oli soovijaid nii vähe, et nendega ei suudetud täita isegi ajutist pinda Fraeternitas Estica väikeses majas Vanemuise tänaval.
Esimene internaat Tiigi tänaval (Vana-Tiigi) avas uksed 1947. aastal ning iga selle tuba oli koduks keskeltläbi 15 inimesele. Stalinlikud ülikoolivõimud otsisid päeva ajal tudengite öökappidest ja madratsite alt keelatud esemeid ja kirjandust, öösiti aga jahtisid tubadest võõraid inimesi.
1959. valmis esimene Nõukogude ajal spetsiaalselt ühikaks ehitatud hoone Pepleri (Päsloni) tänaval, mille ehitamisel osalema sunniti tudengeid endid – esmakursuslased pidid oma hommikupoolikud sisustama tootva tööga. Samuti tuli ühikaelanikel kordamööda valvelauas valves käia ning saabujatelt ühikaluba nõuda. 1973. aastal on keegi kirjutanud ühiselamu valvezhurnaali: “Oleks vaja püksirihma, et radikas soojaks peksta.”
Võimu valvas silm oli kohal ka 1952. aastal avatud Vanas Pepleris. “Õige ajajaotus puudub paljudel ühiselamutes elunejatel,” pahandas ajaleht. “Nii näiteks arvab L. Mustallikas (geograafia III kursus), et öösel kell 4 on kõige sobivam aeg köögis kohvikeetmiseks ja valjuks keskusteluks (19. X 1953), lõuna keetmiseks aga sobib aeg kella 01.30 ajal (23 X). Toa nr. 124 elanikud saadavad oma haruldasemaid külalisi koju öösel kella 3 ajal. III kursuse geograaf A. Närska armastab tulla koju alles kella 4 paiku hommikul, mis samuti häirib naabrite öörahu.”
Võõras mees haritlase toas
Uus Tiigi tänava ühiselamu valmis 1962. aastal ning selle komandant A. Sults sai tuntuks põhimõttega “inimene tuleb tabada enne, kui ta midagi halba teinud on”. Sults, kelle eeskujuks oli Riia Polütehnilise Instituudi ühiselamuid kamandav erukindral, arutles ajaleheintervjuus: “Ühiselamu on ju magamistuba ja miks peaks kõrgema haridusega naise magamistoas kell 23.00 olema võõras mees või naine?”
Järgnevatel aastakümnetel valmisid suured tornühiselamud Narva (Leningradi) maanteel ning tudengitele pealesunnitud kommuuna-kord hakkas tasapisi töötama pealsundijate esialgsete eesmärkide vastu.
"Teoreetiliselt pidanuks ühikas valitsema karm kord: valvelaud ja valvur, sissepääs ühiselamupileti alusel, külaliste registreerimine, öörahu ja kuiv seadus," on Lauri Vahtre meenutanud oma mälestusteraamatus. "Aeg-ajalt dekanaat ärkas ja üritas suure kärinaga mõnda neist komponentidest (taas)juurutada, kuid üsna varsti olid ikkagi seal, kus enne."
Vana Pepleri ajaloolaste ühikas elasid kaheksakümnendatel paljud Noor-Tartu liikmed ning selles maja räpastes koridorides lehvis vaba vaim. Juba 1982. aasta kevadel esitas Vahtre kursavend Tauno Pukk ühika kolmanda korruse koridoriotsas laual seistes improviseeritud joig-eepos-laulu "Nõukogude Liit on laiali saadetud". Tuhanded tudengid teistes ühiselamutes laiendasid samal ajal vabadusi isikliku elu sfääris.
“Kodust tulnud said ühiselamus küll kõigepealt shoki, kuid varsti haaras neid endasse hingesugulaste seltskond ning Tartu linna õhkkond. Siis ei pööratud elu-olule enam tähelepanu,” ütleb ise viis aastat ühikaelu elanud Lõbu. Tema kursuselt tuli neli abielupaari, kes kõik kohtusid ühikas.
“Ühikas oli elukool. Loengutes omandati akadeemilist haridust, ühikates aga õppisid kodunt ema-isa tiiva alt tulnud noored elu. Nad õppisid tolerantsi ja lihvisid maha oma teravaid nurki. Ning ükski ühikaelanik ei läinud ülikoolist ära ilma, et osanuks vähemalt kartulit praadida.”
Millise elukooli läbivad tudengid tänastes luksuslikes internetiseeritud kamber-tüüpi üliõpilaselamutes? Mõne aastakümne pärast saame kuulda.
