MEDITATSIOON: Lame kõht ja töötav teerull ehk Huvitav, kas saaks ka õiendada?
1.
Sõidan trollibussis kesklinna poole. Nagu olen seda teinud tuhandeid, kui mitte miljoneid kordi. Ei midagi erilist. Samad majad, samad maastikud. Mõtlen omi mõtteid, mediteerin alateadlikult.
Istun. Trollibuss on pooltühi. Pooled istmed täitsa vabad veel. Siseneb kena neiu, umbes kahekümneaastane. Ta ei võta istet, jääb seisma otse minu vaatevälja, lausa lähedale minu vastu täpsemalt. Hakkab rääkima vaikselt ja malbelt mobiiltelefoniga. Vene keeles. Millest, ei saa aru. Ja ega ausalt öeldes ju ei huvita ka.
Vene neiu kannab kõhtu paljastavat pluusi. Vägagi paljastavat. Kuid mitte nabapluusi, sest naba on peidus. Seega kõhupluusi. Aga ka eriti madala lõikega pükse. Päris huvitav kombinatsioon. Neiul on täiuslikult kaunis kõht.
Vaat, olen kuulnud, et sellise kõhu kohta öeldakse eesti keeles "lame kõht". No sisuliselt võib see ju adekvaatne olla, aga kõlab kuidagi lamedalt. Kõlab kuidagi banaalselt. Palju ilusamini kõlaks, et "sale kõht" või "sile kõht". Ma ei tea, kas "sile" sisuliselt adekvaatne just on, aga kõlab igal juhul kaunimalt. Vaat nii mõtlen seal trollibussis.
Tahaks neidu tema kõhu eest kuidagi tänada. Kõht on päris mu nina ees. Äkki lakuks seda? Või limpsiks? Lakkuda lamedat. Kuid äkki mõjub see liialt intiimse lähenemisena… Hoian oma sõrmede vahel sõidutalongi. Kui torkaks selle tänutäheks neiu püksivärvli vahele… Kuid neiu väljub juba trollibussist. Sõidan edasi. Kõik mu plaanid jäävad seekord idee tasandile.
Huvitav, kas oleks tekkinud skandaal? Huvitav, kas oleks saanud ka õiendada?
2.
Manage palun enda silmade ette pilt töötava mootoriga teerullist, mille teerullijuht on jätnud lagedale parkimisplatsile ja ise lõunale läinud. Kas teil ei tule kiusatus istuda rooli ja teha platsil mõni iseseisev tiir? Huvitav, kas tekiks skandaal? Huvitav, kas saaks ka õiendada?
Mu kunagisel koolivennal tekkis just seesama kiusatus ja tema sai õiendada küll. Ja mitte vähe. Aga see oli kaugel nõukogude ajal – ehk on praeguseks muutunud meie ühiskond ja inimesed liberaalsemaks ja tolerantsemaks eraalgatuste suhtes? Ehk nüüd on aeg tegutseda rutiinivabalt?
