EALL konverents "Kes võidab?"
26.01.2007 Tallinnas

Ajakirjandusel on vaja lugusid, poliitikutel enne valimisi avalikkust. Kui poliitiku lugu tundub meediale huvitav ("seksikas"), vahendab meedia selle avalikkusele, võides niimoodi mõjutada valimistulemust kas ühes või teises suunas. Rootsi peaminister Göran Persson ostis enne eelmisi parlamendivalimisi mõisahoone. Meediale lugu meeldis: töörahva sõbrana esineva sotsiaaldemokraatliku partei peaminister ostab nagu rikkur kunagi mõisa - ja meedia paljastas Perssoni, sest sai rammusa loo. Sotsiaaldemokraadid kaotasid valimised ja Rootsis tuli üle pika aja võimule parempoolne valitsus. Kõik, mida meedia sealjuures olevat tahtnud, oli vahendada/müüa lugu.

Rootsi parempoolse lehe Svenska Dagbladeti vastutava väljaandja Raoul Grünthali ettekanne eespool nimetatud teemal näitas, kuidas meedia tegelikult sekkub valimisvõitlusse, seda oma peaeesmärgiks seadmata. Samas, ennast poliitiliselt määratlenud lehel nagu SD on lihtne tunnistada, et jah, me soovisime asjade ühe- või teistsugust käiku.

Eesti meedia kohta sellist analüüsi EALL meediaseminaril "Kes võidab?" ei kuulnud. Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larin kinnitas, et kuna ajalehte teeb sadakond inimest, kellel on kõikidel oma maailmavaade, siis kokkuvõttes ei saa leht olla kallutatud. Toimetuse koosolek kui kõrgem instants välistab Larini kinnitusel võimaluse, et keegi püüab lehe kaudu mingi partei asja ajada.

Samas, seminari tihedus ei võimaldanudki tekkida arutelul, kas see, kui meedia neelab alla "seksikat" käsitlust võimaldavad lood, mis juhtivate poliitikute kohta ringlevad, kas ta siis ikkagi - tahtmatult - ei hoia mõnda poliitikut pidevalt rahva teadvuses, keelel ja meelel? Ja miks mitte mõjutades valimistulemusi. Kes ei teaks tänapäeval, et all publicity is good publicity. Omaette teema on muidugi see, et ka suurtes ajalehtedes võtavad lõppotsuse selle kohta, mis lehes kajastub ja mis mitte ning millises võtmes, lehe arvamusliidrid, keda on ka suures päevalehes kaugelt vähem kui sada.

Filmitegija ja meediateoreetik Ilmar Raag viis jutu meedia- ja ühiskonnaanalüüsi akadeemilisele poolele, kus juba aastakümneid valitseb arusaam, et keeleline tegelikkus pole kunagi neutraalne. Olgu see siis Karl Popper, kes on väitnud, et fakti kui niisugust polegi olemas, vaid et kõik on tõlgendus; või Naom Chomsky või Pierre Bourdieu ideed. Ajakirjandus koosneb teatavasti tekstidest, tekstide autorid teevad valikuid alates sellest, mida üldse ümbritsevas märkavad, millest kirjutavad, kuidas kirjutavad, ja neutraalsus on igasuguses valikute tegemise protsessis muidugi illusioon. Ajakirjandus müüb alati emotsiooni, rõhutas Raag. Tunnete müügi sobitamine tegelikkuse kiretu kajastamisega on teadagi tülikas.

Raag tõi ka näiteid sellest, et eri maades on uuritud ajakirjanike valimiseelistuste ja kajastuste seost, selgitamaks meedia mõju valimistulemustele. Näiteks on Washington Post isegi soovinud, et ajakirjanikud oleks ühiskonnas poliitilises mõttes nagu mungad, ja keelanud ajakirjanikel lausa valimas käia, püüdes minimeerida nende soovi näidata ühe või teise poole poliitikat oma huvidest lähtuvalt.

Raag tuletas meelde, et vanades demokraatiates on tavaline, et ajaleht kuulutab juhtkirjade ja arvamuslugude tasandil oma poliitilist maailmavaadet avalikult.

Kuipalju tegelikus meedias igapäevaseid valikuid tegev toimetaja teab või ta hab teada keelelise tegelikkuse nüanssidest, ja kuidas igaüks meediategijatest oma töös valikuid tehes võimendab oma maailmavaadet, on omaette küsimus. Eesti diskussioonid meediategelikkuse ja tegelikkuse suhetest jõuavad enamasti vaid tasemeni, kus üks erakond näeb meedia kallutatust selles, et teise erakonna tegemiste või juhtide positiivseid kajastusi on rohkem. Ja keegi teeb järelduse, et üks leht pooldab rohkem isamaaliidu mehi ja teine reformierakonda. Sellelt pinnalt on raske kellegagi vaielda, et maailmavaade on lubatud igale kodanikule, ka ajakirjanikule, selleks ei pea viimane olema teretulnud kuskil partei tagatoas.

President Ilvese meeskonnas töötanud Hannes Rumm püüdis tõestada, et ajakirjandus ei teinud presidenti, vaid võimendas avalikkuse hoiakuid. Samas oli Rumm veendunud, et toimetustes töötab rohkem loomuldasa Ilvese pooldajaid.

Meediakapitali sõltumatust poliitilistest huvidest kinnitasid videos esinenud Hans.H. Luik, Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov ja Lääne elu üks omanikke Andres Ammas.

Seminari puändiks kujunema pidanud Edgar Savisaare, Andrus Ansipi, Villu Reiljani, Mart Laari ja Ivari Padari ülestunnistused teemal "Kuidas on meedia aidanud kaasa minu juhitava erakonna edule?" kasvasid aga osaval moderaatoril Anvar Samostil üle pea. Savisaar kinnitas, et Keskerakond meediat ei vaja, samas aga ei saa meedia ilma keskerakonnata, sest partei on meedial lakkamatult hambus. Laar väitis muu hulgas, et ka tema pooldab mõtet, et Eesti ajalehed võiksid hakata end selgelt poliitiliselt määratlema.

Poliitiliselt määratletud meedia lööks küll paljudel pildi selgeks ja oleks ka märk toimetuste kodanikujulgusest, aga Eesti turu väiksuse tõttu ei hakka ükski väljaandja - ikka lugeja ja reklaamiandja kaotamise hirmus - endale maailmavaatelist templit otsaette lööma.