Meelise must kunst

Kas illusionist Meelis Kubo (25) võiks füsioterapeudina näiteks oma kliendi haige jala ära kaotada?

Viis noort mustkunstnikku, sealhulgas ­Meelis Kubo, on tänavu sügisel suurema publiku ette astunud juba kahel korral. Et nende šõuprogramm “Tabalukk” on olnud väga menukas, saab Tallinna publik näha 30. novembril Nukuteatris ka lisaetendust.

“Tabaluku” üks võtmeisik Meelis Kubo annab oma tegevusest aru.

Räägi, miks sulle meeldib inimesi lollitada.

Minu jaoks see ei ole lollitamine, vaid meelelahutus. Mustkunstnikku rahuldab kõige rohkem see, kui inimesed on rahul.

Mis on sinu lemmiktrikid?

Mulle sümpatiseerivad kõige enam psühholoogilised trikid, mille puhul kunagi ei tea, kuidas inimene reageerib.

Teiseks meeldib mulle lähivaatemustkunst. See tähendab, et mustkunst toimub inimeste keskel, nende silmade all, ja pole lavalist distantsi.

Mida täpsemalt tähendab psühholoogiline trikk?

Võimalusi, kuidas luua illusioon, nagu ma loeksin inimese mõtteid, on erinevaid, aga hüpnoosi ma päris ei tee.

On arusaadav, et see on ikkagi mustkunst, meelelahutus, mitte nõidumine – need on täiesti eraldiseisvad asjad. Siin pole musta maagia või saatanakummardamisega mitte mingit pistmist. Mustkunsti puhul on ikkagi loogilised seletused olemas.

Mustkunst on iseenesest väga ilus sõna – see on kunst, mille köögipool on varjus, saladus.

Tundub, et Eestis on mustkunst väga populaar­seks saanud.

90ndatel ja 80ndate lõpus oli maailmas populaarne lavaillusionism – suured kastid ja hull möll! Uue hoo sai silmamoondamine sisse uue sajandi alguses tänavamustkunsti kujul.

Mustkunst on Eestis populaarne just teismeliste seas. See on põnev teema!

Me lõime aprilli lõpus Eesti Mustkunstnike Liidu, saime kuttidega kokku ja leidsime, et võiks luua mustkunsti arendamiseks tugevama pinnase. Ja nii ta läks! Liidul on nüüd ligi 20 liiget, meil on plaan korraldada etendusi, võistlusi ja luua suhteid välisartistidega.

Enamasti nokitsetakse mustkunsti kallal üksinda. Kuidas sina oma kamba kokku said?

Pärast läinud aasta etendustesarja “Miraakel”, kus ma esinesin üksinda, pidasin teistega sõjaplaani, et kuidas edasi minna. See tundus põnev väljakutse, viie artisti ühisetendus.

Meie seltskonnast Charlekas ehk Karl Eelmaa on kõige vanem, ta on meist kõige kauem asjaga tegelenud. Mina olen vahepeal, siis on pikk vahe ja siis tulevad nooremad andekad kutid Simeoni Sundja, Tom Pintson ja Kevin-Chris.

Mis on kõige vingemad asjad, mida sinu etenduses näha saab?

“Tabalukk” on suuresti seotud üllatustega, ei tahaks neid välja rääkida. Aga esitamisele tulevad šoki-, tänava- ja lähivaatemustkunst, mentalism ja muidugi ka klassikalised lavaillusioonid. Seal on kõigile midagi!

Mustkunstiga tegelemise parim tänu on ilmselt hämmingus inimesed.

Nii kaua kuni saladus püsib, hämmastus jääb.

Meil on poistega hästi hea koostöö, veel ei ole tekkinud karmi konkurentsi. Ja kui me näeme, et rahvas on rahul, siis ongi see meie jaoks tegemist väärt.

Erasmuse ajal olin Gran Canarial ja tegin hispaanlastele trikke, sealt tuli ikka täiesti hämmastavaid reaktsioone! Üks tüüp kukkus põlvili ja hakkas kummardama, see oli täielik šokk!

Aga eestlased on ka päris hea publik. Kui oled ise sõbralik, siis see meeleolu peegel dub ka saalis. Mõnes mõttes on triki saladusest veel tähtsam esitlus. Kui mängida asi suureks, siis on võimalik meelt lahutada ka mõne väiksema lollaka trikiga. Publik saab sellest aru, aga ikkagi on lõbus ja meeldejääv.

Kui kaua sa oled trikke teinud?

Kolm-neli aastat, aktiivselt hakkasin sellega tegelema ülikooli ajal. Sõber näitas mulle ühe triki ära ja sellest piisas. Käis nagu klõks peast läbi, justkui oleksin kohtunud vana tuttavaga.

Ma ei teagi, kui palju etendusi ma teinud olen, aga möödunud aasta “Miraakli” tuuri ajal tegime kolme nädalaga sisuliselt Eestile ringi peale. See oli tore ettevõtmine! Viisime mustkunsti inimestele koju kätte, nende juurde, kes Tallinna või Tartusse ei tule. Publik oli väga tänulik.

Sinu sõpradel on kindlasti sinuga lõbus väljas käia, sest sa teed alati neile mõne triki?

Praegu teen harva. Aga kui ma alustasin, siis tegin tihti trikke, elevus oli sees!

Kas Youtube on hea trikiõpik?

Õppematerjalina on kehv. Suuremaid saladusi hoitakse ikkagi kiivalt varjul. Näiteks riikides, kus mustkunstil on sajanditevanune ajalugu, on kinniste sektsioonidega raamatukogud. Sinna pääsevad ainult mustkunstile tõsiselt pühendunud lugejad.

Muide hetkel kirjutame lastele mustkunstiraamatut lihtsamate trikkide ja õpetustega. Näis, millal see ilmavalgust näeb.

Mis on sinu unistuste trikid?

Ma liigun mentalismi poole. Psühholoogia on mulle ääretult põnev. Aga kuna mustkunstis on Eestis hetkel väike konkurents, tähendab see, et iga artist peab põhimõtteliselt kõike oskama.

Mu enda üks suurimaid iidoleid on Derren Brown. Ta on kokku pannud neurolingvistilise programmeerimise ehk keelelise mõjutamise ja psühholoogia tõed. Need eksperimendid ja trikid, mis ta teeb, on täiesti haiged!

Nagu näiteks?

Esimene klipp, mida ma temalt nägin, oli “­invisible man”, vaata YouTube’ist.

Aprillis käisin vaatamas Londonis tema šõud. Ta tegi seal oraakli numbri ja hakkas suvaliste inimeste kohta väga spetsiifilisi ja isiklikke asju välja ütlema. Derren võttis pimesi kinniseid ümbrikuid, kuhu inimesed olid vaheajal küsimusi kirjutanud, ja ilma neid avamata arvas ära, kes publikust mida küsis, millises reas ta istub, kus ta töötab, kellega suhtleb...

See läks nii intensiivseks, et ma arvan, et päris paljudel hakkas pea valutama. See õhtu oli mu kõige suurem mustkunstielamus.

Mulle meeldib ka Lance Burton. Copperfield on klassik, see on niikuinii selge, et ta on ääretult hea. Prantsusmaalt pärit David Stone – väga hea lähivaatekunstnik.

Kes on Eesti parim mustkunstnik?

Seda on raske hinnata. Sõltub maitsest, kokkuvõttes otsustab ikkagi publik. Tõenäoliselt korraldame lähitulevikus Baltimaade mustkunstivõistluse, kus võib sellele küsimusele selgema vastuse saada.

Kuidas sulle Jürgen Veberi trikid meeldivad?

Ma ei ole teda veel laivis näinud, aga ma pean seda ise kõige tähtsamaks. Muusikute puhul ka. Aga õnneks avaneb nüüd see võimalus.

Lähed?   

Lähen. Peab ikka kursis olema, mis Eesti mustkunstimaailmas toimub.

Ma olen aru saanud, et ta on väga töökas.

Kas tema on ka Mustkunstnike Lii dus?

Ei ole. Kutsunud oleme. Meil on tema kriitik Erik Udras liidus...

Me ei tee koostööd, aga mõnes mõttes teeme ka. Kui Jürgen tuli, oli meil rohkem tööd.

Kuidas sul on lood staatuse, raha ja kuulsuse ihalusega?

Ega me seda ei jahi ja Kroonika veergudele ei pürgi. Proovime teha kultuuri, kui nii võib öelda. Me tahame pakkuda kvaliteetset pöörast meelelahutust ja kustumatuid mälestusi, nagu ma ka etenduses mainin.

Kuidas sulle üldse sobib esinemine ja mustkunstiga kaasas käivad suured žestid?

See on väga lahe! Kui ma lõpuks leidsin selle oma asja, sain selles ühendada ka kõik muu loomingulise, millega tegelen. Mustkunst on äärmiselt paindlik vahend. Ma laulsin Tartu Ülikooli kammerkooris ja olen nokitsenud klaveri taga, kunagi õppisin trompetit. Fotograafia ja spordiga tegelen.

Loomulikult tuleb laval kõik suurelt välja mängida ja olla täht – nii see ju käib. See on showbusiness!

Sa oled füsioterapeut. Kas loobuksid oma tööst, kui saaksid ära elada musta kunsti rahaga?

Praegu teen ma mõlemat umbes ühepalju. Eks elu näitab, aga vaheldus on tähtis.

Sa mõnel kliendil pole valutavat kätt või jalga ära kaotanud?

Kuule, selle ma jätan meelde!

Väga hea mõte...

Mustkunsti numbri jaoks muidugi!

Intervjuu lõppedes teeb Meelis ühe kiire finantskriisist pääsemise triki. “Tahate, ma näitan, mida mina teen, kui taksoraha pole parasjagu kuskilt võtta?” Meelis võtab kätte neli kahekroonist. Teeb sõrmedega tšiki-priki ja nelja kahekroonise asemel on tal näppude vahel neli sajakroonist! Vau!