Teisipäeva hommikul, 11. septembril 2001, täpselt kl 10.00 astusin ma pahaaimamatult oma Williamsbourgi stuudio uksest välja, et poodi kohvi järele minna, naaber ütles, et vaata aknast välja, ma siis vaatasin, ja sel hetkel kukkus World Trade Centeri esimene torn mõne sekundi jooksul kokku. Tuumapommiseen
negatiivis, mitte tõusmas üles, vaid vajumas allapoole. Rünnak Ameerikale mitte väljast, vaid seestpoolt, WTC tornide kui postmodernse globaalmaailma skisofreeniliselt duubeldatud kujundi muutumine nende tornide puudumise kujundiks - topelt-tühimik maailma mobiil-pealinna siluetis nagu postkaardilt valjalõigatud fotofragment.

Mõnel teisel oleks teistsugune lugu jutustada. Kuidas ta näiteks oma WTC 86. korrusel asuvas stuudios viimase hetkeni püüdis oma kunstiteoseid akendest välja heita, nii kaugele kui võimalik, kuni äkki stuudio lagi ja põrand tema keha ignoreerides end üksteise vastu litsusid; või kuidas tuletõrjujakostüümist tema ümber kosmilises kuumuses äkitselt midagi raudrüütaolist sai, milles ta hiljem tuha seest inimesekujulise olematusena leiti. Williamsbourgi linnaosale omase metafüüsilise vaikuse ja päikeselise sinitaeva taustal võisin ma järgneva 40 minuti jooksul WTC teise torni põlemist jälgides tegevusetult kujutleda, kuidas seal inimesed surevad, ning ette kujutada nende lugusid toimuvast, mis neil rääkimata jäid, nende naeratusi eelnevailt päevilt, millistena nad lähedaste mälestustes edasi püsivad...

 

MA OLEN VäGA KURB ja väga nõutu. Tornid, mida ma armastasin vaadata, kui nad uhkelt tuledes särasid, on kadunud, tuhanded inimesed hukkunud. Ent ometi tõrgub minus miski solidaarsuseks kätte võtmast Ameerika lippu, enne kui ma ei tea toimunu kohta täit tõde, selle rahva lippu, kelle keskel ma elan ja keda ma armastan. Ameeriklased on südantlõhestavalt armsad: lehvitavad oma ilusate, triip-täheliste lipukestega, aplodeerivad ja saadavad õhusuudlusi ekskavaatorikolonnidele, mis otsatute rividena Downtown'i suunas laipade väljakaevamistöödele rühivad - taas stseen tüüpilisest Hollywoodi katastroofifilmist: "Rahvas on kiiresti kogunud raskest löögist ja tema ühtsus on tugevam kui kunagi varem..."

...ent see pole see ühtsus, mida demonstreerib äsja esilinastunud film "Pearl Harbor". Mäletan, kuidas ma tundsin kõhedust seda filmi vaadates: miks see film just nüüd linale toodi, miks selline totter ja maitsetu patriotismi-õhutamine äkki - miks? Me teame, millega Ameerika jaapanlastele lõppude lõpuks vastas - ent seda see film ei näidanud. Hiroshima ja Nagasakini filmi tegevustik targu ei jõudnud. Ja on ka tõsiasi, et iga rahva patriotism on kõrvalt vaadates naeruväärne - kummatigi ununeb see pea igaühel - ka minul - omaenese või ümbritseva rahva patriotismi sisse elades. Kui see "Pearl Harbori" film oleks olnud kunstiliselt parem, küllap ma ka vastava patriotismiga oleks samastunud, kindel see.

 

RüNNAK WTC TORNIDELE ja rünnak Pearl Harborile ei ole võrdsustatavad, aasta 2001 ei ole 1941 või 1945. Tänapäevast haritud ameeriklast vaevab kahtlus, et USA vähem või rohkem varjatud poliitilised mängud Lähis-Idas vaevalt et rahvuslikku patriotismi õigustada suudaksid. Ja seda nõutustunnet on inimeste näoilmetest ja olekust ka näha: paljud aimavad WTC tornide rünnaku taga ameeriklaste endi süüd. Valitsuse, diplomaatide, sõjaväe- ja salateenistuste ning korporatsioonide süüd, see tähendab, ent rahvas tunnetab, et nemad on need valitsused ja muud teenistused enese etteotsa valinud, ja demokraatiasse uskuvat, mõtlevat reainimest painab eelkõige küsimus: mida ma kodanikuna olen teinud valesti? Vahet pole isegi, kas on olnud tegemist demokraatide või vabariiklaste valitsustega: USA Lähis-Ida poliitika vari ulatub läbi kõigi selle riigi valitsuste, üle mitmete dekaadide kuni Inglise-Prantsuse koloniaalpärandi ülevõtmiseni ligi viis kümnendit tagasi.

Haritud ameeriklase jaoks pole saladus ka see, et käesoleva "filmi" ainuisikustatud antikangelast, Osama bin Ladenit, võib käsitleda kui Ameerika Saudi- ja Afganistani-poliitika produkti. Avalikult kättesaadav ning intellektuaalsetes ringkondades populaarne web'i-ajakiri http://counterpunch.org väidab, et saadetuna maalt välja USA kontrolli all oleva Saudi Araabia valitsuse poolt, kelle vastu ta võitles, leidis bin Laden kummatigi USA toetust Afganistani sõjas vasakpoolsete, endise NSVLiga analoogsesse tehingusse astunud jõudude vastu, ja hiljem oopiumikasvatajate vastases "narkosõjas" 90. aastatel Afganistani territooriumil. USA narko-vastast kokkulepet moslemi äärmus-liikumise Talebaniga, praeguse "Vaenlasega nr 1", on ajakirjas nimetatud faustlikuks tehinguks, hukatusele viivaks lepinguks surmavaenlasega, kelle relvastus, nagu välja tuleb, on üsna tõsiseltvõetavalt osalt USA enda poolt sellesama lepingu kaudu finantseeritud.

 

USA VALITSUS ON praeguseks välja kuulutanud eesmärgi kätte saada bin Laden kas elavalt või surnult. Ent siin on tõsine konks: kuidas siis, kas elavalt - või surnult?

Pole vähimatki kahtlust, et oma eesmärkide nimel märtrisurma suremine bin Ladeni ja teiste temasuguste ihalduseks ongi, ja tema elavalt kättesaamine on ülimalt ebatõenäoline. Niisiis on see potentsiaalne sõda, võimalik, et paljude külade, linnade (rahvaste, veel mitmete teistegi rahvaste? Ameerika enda süütute kodanike?) hävimise hinnaga juba ammu ette Ameerika jaoks kaotatud - fakt, mis muudab kõik käesolevad operatsioonid ning manöövrid Pakistanis ja mujal lähikonnas enam kui kummastavaks. Ent kuidas oleks, kui siiski ette kujutada bin Ladeni kättesaamist - võibolla isegi tema vabatahtlikku enese väljaandmist - elavana?

Just see oleks hegemoonsetele jõududele eriti ebamugav variant. Pole kahtlust, et selles mõeldavas kohtuprotsessis bin Ladeni üle annab "antikangelane" tunnistust nii mõnegi valgustkartva tehingu kohta, mida teada pole avalikkusel mitte mingil juhul ette nähtud. Ja küllap avaneb selles sünges "filmis" ka mõne teise tegelase "tõeline pale", keegi (jällegi ainuisikuliselt personaliseeritud) Ameerika poliitik/magnaat/ sõjaväeliider näiteks, kes "tegelikult" on kõigi nende tumedate mahhinatsioonide eest vastutav...

 

KUID KAS POLE TOIMUV ka ülimalt jõhker iroonia ameerika, tegelikult aga kogu demokraatliku maailma kohtumõistmis-süsteemi üle? Demokraatlik õigusmõistmissüsteem, igaühe õigus juriidilisele kaitsele ning süütuse presumptsioon on humanistliku maailma au ja uhkus, samas võimaldades "süütõendite puudumisel" kohtusaalist vabalt ja irvitades välja jalutada nii mõnelgi mõrvaril, kelle süüs pole kellelgi vähimatki kahtlust. Ja nüüd astub seesama demokraatlik maailm ise avalikult oma põhimõtete vastu - millega on tõestatud, et bin Laden käesolevas üelüldse süüdi on??? "Esitage süütõendid, siis anname me bin Ladeni välja muidugi," ütlevad Talebani liidrid, ja irvitus "antikangelase" sarmikalt pahelisel näol filmikaadri tagaplaanil on üle ookeanide ja kontinentide tajutav.

Surmapõlgus ja ükskõiksus nii enese kui ka oma ohvrite maiste elude vastu on islami terroristide kõige tõhusam argument, nii konkreetselt sõjalises kui ka abstraktselt filosoofilises mõttes. Üks süngemaid sõnumeid, mida islami terroristid käesoleval juhul varasemast märksa jõulisemalt edastasid, ongi see, et jumal tuleb asetada inimesest kõrgemale. Tüüpiline arulageda tänavajutlustaja sõnum, mis aga sisuliselt tähendaks, et lääne tsivilisatsioonil tuleks üle vaadata humanismi printsiibid. Sõnum, mida lääne mõtlevad inimesed on pidevalt ignoreerinud, pidades seda nonsensiks - ent kas ka praegu?

Oma olemuselt pole islam midagi põhimõtteliselt erinevat kristlusest, vaid reformatsioon on islami-siseselt toimumata. Islami eri rühmituste lahknevused ristiusus renessansijärgselt juurdunud reformatiivseid ideid eneses ei kätke, ja püha sõja doktriin, mis kristluses keskajal end ristisõdadena manifesteeris, kehtib islamis tervikuna tänaseni. Näiliselt üle poole tuhande aastane arengupeetus - ent kas pole sügavalt kõhedusttekitav ka see, et lääne hilisem ontoloogilise mõtte ajalugu oma religioonijärgses inimesekesksuses, see tähendab, tooniandvalt ateistlik-eksistentsialistlikus humanismis, on täpselt sama moodi välja jõudnud terrorismini, jumala mõiste küll ühiskonna mõistega asendades?

 

JEAN-PAUL SARTRE'I JäRGI on teistele-olemine (etre pour les autres) enesele-olemise (etre pour soi) kõrgeim vorm, individuaalne eksistents võrdsustub sel tasandil ühiskondliku eksistentsiga. (Vt J. P. Sartre "L'etre et le neant", 1943.) Teisalt aga andis eksistentsialism - Sartre, Camus jt -, ent ka terve hilismodernistlik intellektuaalne mõtteviis üksikindiviidile täisvolitused enese valikuvabaduse osas kuni suitsiidivabaduseni välja.

Läbimõtlematult püstitatud kahvel, ning tagantjärele pole raske näha, et siinkohal selle kahvli harud ristuvad: privaatne ülendub ühiskondlikuks, ja intiimne suitsiidi-idee leiab "õilsa väljundi" eneseohverduse idee kujul ühiskonna (või "teiste", "kellegi teise", pour les autres) hüvanguks. Küsimus pole isegi mitte vasak- ega parempoolsuses, vaid eksistentsiaal-ontoloogilise ning sotsiaalkriitilise tasandi kokkupuutepunktis, ning sealt edasi on ülimalt seaduspärane, et just Sartre'i ja teiste analoogsete mõtlejate ideede järgijad esimestena rahvusvahelise terrorismi viljelemiseni ning õigustamiseni jõudsid.

Kummatigi kehtib ka seaduspära, et eneseohverduse idee omaksvõtmisega ületab inimpsüühika enamasti selle läve, mil ta ka "teistest" selle üldisemas mõttes hoolib. Üksikisiku eksistents, olles muutunud oma vastandiks, ükskõiksuseks oma eksistentsi vastu, kasvab üle eksistentsiaalseks ükskõiksuseks "teiste" vastu, jääb vaid abstraktne idee, mille psüühilisest naabrusest on kadunud hirm surma ning aukartus elu ees. Ja kui peategelane Camus' raamatust "Võõras" tapab täiesti põhjendamatult püstolilasuga araablase, siis ongi ta piltlikult öeldes süüdi tegelikult hoopis selles, "et ta oma ema matusel ei nutnud".

Süüdi oma ükskõiksuses põhiliselt iseenda ja oma saatuse vastu, süüdi inimsuse minetamise ees iseendas. Kas on Lääne tsivilisatsioonil aeg aru saada, et inimene EI OLE iseenda omand, et üksikindiviidi keha ja hing tõepoolest ON kui mitte ühiskonnale või jumalale, siis inimsusele kui niisugusele kuuluv "territoorium"? Kui nii, siis peaks mitte ainult teiste, vaid ka enese tapmist või mis tahes moel tahtlikku hävitamist käsitlema kui kuritegu, ja tõsise kahtluse alla asetama igasuguse eneseohverdamise idee üleüldse. Ja et inimsus selle kõige sügavamas tähenduses polegi midagi muud kui see, mida me jumala all mõistame - jumal meis enestes - mitte lõpmatu absoluut kui teoloogiline konstruktsioon, vaid pigem lõplik headus ja andeksandmisvõime.

Jumal kui see inimese osa, mis on püha, mis manifesteerub elu kaudu ja armastuse kaudu ja mis tõepoolest tuleb asetada kõrgemale kui ükskõik millised ja kui tahes põhjendatud tungid vägivallaks, kättemaksuks, enesehävituseks, solvanguteks, pettumusteks, terroriks ja psühhoterroriks, raevuks - ja OHVERDUSEKS, kõrgemale kui inimene tervikuna oma pool-loomses olemuses.

Kas araabia keelt kõnelevad terroristid "nutavad oma ema matustel"?

Kas Kristus, end ohverdades, oli inimene või jumal? Inimesena ristile minnes sooritas patu, jumalana lunastas selle?

 

TUNDUB, ET PALJUD HäDAD siin maailmas saavad alguse sellest, et inimesed arvavad enestel olevat jumala volitusi. Jumalat iseendas samas tunnetamata, või siis seda ignoreerides. Ka bin Laden ja tema "kamikazed" - ja "demokraatliku maailma" hegemoonid, kes korporatiivselt globaalmaailma eneste arust valitsevad. Need jõud, kes küüniliselt samastavad endid lippudega, mida rahvahulgad pahaaimamatult lehvitavad, olgu need siis Ameerika, Vene, islami või näiteks väikese Eesti omad. Ühelgi inimesel, inimeste grupil, korporatsioonil ega korporatsioonide konglomeraadil ei ole võimalik maailma valitseda - maailm valitseb ennast ise, ja karistab neid, kes teda valitseda püüavad.

Inimese vastu on maailm ükskõikne. Maailm ei ole Jumal, maailm on iseennast-reguleeriv, tunnete ning tähendusteta kaos. Inimese vajutab ta tema enda poolt ehitatud põrandate-lagede vahele laiaks.