Priit Pärn

Uue kümnendi algul sai maailmale taaskord selgeks, et Nõukogude Liidu näol on tegu agressorriigiga. Sissetung Afganistani oli ka põhjus, miks NATO tegi jaanuaris 1980 ettepaneku boikottida Moskva olümpiamänge. Hulk riike olümpial ei osalenudki. Eestlastel seevastu läks olümpial hästi - ainuüksi kuldmedaleid võideti neli (kolmikhüppaja Jaak Uudmäe, võrkpallur Viljar Loor, ujuja Ivar Stukolkin, veepallur Mait Riisman).

20.-30. juulini oli olümpialinnaks ka Tallinn, kus toimus purjeregatt. Regatilgi oli oma maskott - hüljes Vigri. Tänu olümpiaregatile sündis üks Eesti kultuuri tähtteos, Veljo Tormise "Eesti ballaadid". Kultuurile oli see ka kaotuste aasta, Eestist lahkus koos perega helilooja Arvo Pärt, sest tema elu ja tegevus kodumaal muutus talumatuks.

Olümpia-aastal puhkes ka omanäoline propagandasõda. Juulis toimus Tallinnas üldlaulupidu, millega juhatati sisse olümpiaregati kultuuriprogramm. Kuigi möödus sada aastat esimesest Tallinna üldlaulupeost, tähistati sellega rohkem Eesti NSV 40. aastapäeva. Vastukaaluks punasele propagandale peeti Stockholmis samal ajal ülemaailmseid Eesti päevi ehk ESTOt. Neil osales 20 000 eestlast kogu maailmast ning võimsal rongkäigul nõuti arvukate sinimustvalgete lippude all Eestile vabadust.

Vähem kui kolm kuud hiljem, 22. septembril lõi Eestis vimm okupantide vastu välja - Tallinnas puhkesid noorterahutused. Kui pärast Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimatši toimuma pidanud punkbändi Propeller kontserdi teine pool ära keelati, marssis mitusada vihast koolinoort Kadriorust kesklinna. Neid ründasid miilitsaüksused ja sadakond noort "kuritegelikku huligaani" võeti kinni. Kõik see näitas, et Moskva polnud suutnud eestlaste protestivaimu ja vabaduseiha kustutada.

Kuu aega hiljem, 28. oktoobril 1980 saatsid 40 Eesti haritlast ajalehtede toimetustele avaliku kirja, milles mõisteti hukka venestamine ja tunti muret eesti keele ja kultuuri saatuse pärast.

Kirja ei avaldatud ja selle autoreid hakati taga kiusama. Järgmisel kevadel aga kõneles EKP juht Karl Vaino Moskvas partei XXVI kongressil natsionalismi võimendumisest Eestis. Sel pimedal ajal mõjus valguskiirena Hando Runneli luulekogu "Punaste õhtute purpur" (1982).

Imekombel ärkasid parteitegelased alles pärast raamatu ilmumist ja nende raev Eesti rahva tuleviku pärast muret valutava raamatu vastu oli jäänud hiljaks.

10. novembril 1982 tuli Moskvast tavatul kombel ka üks hea uudis - Leonid Iljitš Brežnev on surnud. Kui Brežnevi kirst mürtsuga hauda kukkus, mõjus see endena: ees ootavad ajad täis muutusi. Ja uudiseid tuli. Veebruaris 1984 suri Juri Andropov. Riik vankus üha enam.

Nõukogude Liidule üle jõu käiva võidurelvastuse peale surunud USA president Ronald Reagan heitis nalja: "Minu kaasmaalased ameeriklased! Mul on rõõm teile teatada, et kirjutasin äsja alla seadusaktile, mis seab Venemaa alatiseks väljapoole seadust. Pommitamine algab viie minuti pärast." Pomme ei langenud, Nõukogude riik kukkus nendetagi kokku. Märtsis 1985 suri Konstantin Tšernenko ja N Liidu juhiks sai Mihhail Gorbatšov. Algas perestroika, mis eestlastele lõppes taasiseseisvumisega. Ometi ei alanud Gorbatšovi aeg õnnelikult - seda jäi varjutama Tšernobõli tuumaõnnetuse mahavaikimine ja tuhandete katastroofi likvideerima saadetud noorte meeste tervise hävitamine.

1987. aasta jaanuaris sai alguse glasnost ehk avalikustamine. Eestlastele tähendas see vabadust rääkida ka oma ajaloost, sealhulgas Molotov-Ribbentropi pakti lisaprotokollist.

Veebruaris külastas Eestit ka Gorbatšov ise ning samal kuul sai alguse fosforiidisõda, mis kinnitas eestlaste tahet ja julgust välja astuda ühise eesmärgi nimel. Suuremad väljaastumised olid peagi tulekul.

Augustis 1987 toimus miiting Hirvepargis, kus mõisteti hukka Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokoll. Üle maa kogus jõudu muinsuskaitseliikumine. Septembris aga ilmus Edasis nelja julge mehe - Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma kirjutis "Ettepanek: kogu Eesti täielikule isemajandamisele". See oli iseseisvusmanifest läbi lillede, mis oodatult pälvis eestlaste seas erakordselt suurt tähelepanu.

Siis saabus ärkamisaeg - 1988. aasta. Aprillis toimus Toompeal loomeliitude ühispleenum, millel käsitleti Eesti demograafilist olukorda, fosforiidiprobleemi, rahvussuhteid, emakeele staatust ning nõuti Vaino tagasiastumist. Aprillis esitas Savisaar idee luua perestroika toetuseks Rahvarinne. Kuu aega hiljem käidi vastukaaluks välja impeeriumimeelse Interrinde idee.

Juunis algas laulev revolutsioon - mitmel õhtul kogunes Lauluväljakule öölaulupeole ligi 100 000 inimest. Sel kuul vabastati ametist vihatud Karl Vaino ja tema asemele määrati Vaino Väljas. 11. septembril toimus Lauluväljakul Rahvarinde korraldatud Eestimaa Laul, kuhu tuli kokku 300 000 inimest. Heinz Valk hüüdis sütitavalt "Ükskord me võidame niikuinii!" ning Trivimi Velliste nõudis avalikult Eesti iseseisvuse taastamist. Vaid paar kuud hiljem võttis ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Pikk samm iseseisvuse suunas oli astutud.

1989. aasta algas keeleseaduse vastuvõtmisega ülemnõukogu poolt - eesti keel kuulutati riigikeeleks. 24. veebruaril aga heisati Pika Hermanni tippu sinimustvalge. Üle maa sai tuule tiibadesse Eesti kodanike komiteede liikumine. Oodatult tulid ka impeeriumimeelsete vastuaktsioonid. Märtsis toimus Tallinnas Interrinde kongress, millele järgnesid miitingud mitmes Eesti linnas. Kõik see aga omandas 23. augustil kärbeste keksimise tähenduse, kui Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval toimus Balti kett. Sajad tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased moodustasid inimketi Tallinnast Vilniuseni.

Jõululaupäeval võttis NSVL Rahvasaadikute Kongress vastu otsuse, millega mõisteti hukka ja tunnistati kehtetuks Molotov-Ribbentropi pakti lisaprotokoll. See oli suur võit. Suurima võiduni jäi veel napilt üle pooleteise aasta.