Kes on see ülivõimas mees? Ta on Frankensteini koletis, kes on väljunud oma looja kontrolli alt.

Esiteks on Haqani muidugi aastatel 1979-1989 peetud NSV Liidu vastase sõja kangelane. Mis tähendab automaatselt seda, et ta on seotud Pakistani luurega ISI (Inter-Service Intelligence) ja Ameerika luurega CIA (Central Intelligence Agency).

Ühendriikide praegune kaitseminister Robert Gates, kes oli 80ndatel CIAs tähtsuselt teine mees, peaks sellest suhtest teadma mõndagi. Iseasi, kas ta tahab seda mäletada.
Veel märksa rohkem peaks Haqanist teadma Pakistani luure. Iseasi, kas nad tahavad seda tunnistada.

Venemaa ja India vastu

Alustades algusest, on lugu lühidalt kokku võetuna järgmine. Pärast nõukogu­laste 1979. aasta invasiooni Afganistani avastasid ameeriklased islami fundamentalistide kasulikkuse võitluses kommunismiohuga. Pakistani territooriumil loodi mudžaheedidena tuntud islamivõitlejate treeninglaagrid. ISI ja CIA abiga hakati sinna värbama võitlejaid kogu islamimaailmast.

ISI kunagisele juhile Hamid Gulile kingiti omal ajal suur kamakas kunagisest Berliini müürist. Berliinlased andsid selle tänutäheks selle eest, et džihaadisõdalaste patroon Gul andis kunagi 80ndatel "kurjuse impeeriumile" esimese löögi.

Siiski oli Pakistani juhtkonnal tollal käsil märksa peenem mäng - džihhaadisõdalaste kaudu taheti saavutada kontroll Afganistani üle ning samal ajal rikkuda India vägede elu ­Kashmiris.

Pakistani silmis on India vaenlane number üks ja kõik vahendid, mis aitavad indialaste elu keeruliseks teha, on head vahendid. Pakistan saavutas oma eesmärgi lääne suunal pärast 1987. aastat, kui nõukogulased viisid oma väed tasapisi Afganistanist välja. 90. ­aastatel võidi Pakistanis rõõmustada ka edu üle kirdesuunal - India pidi hoidma ­Kashmiris kahtteistkümmet diviisi võitluseks naaberriigist sisse imbuvate džihaadisõdalastega.

Pärast 2001. aasta kiiret võitu Talibani üle kaotasid ameeriklased huvi Afganistani vastu. Esikohale tõusis arveteõiendamine Iraagi diktaatoriga. Võitluseks Saddamiga läks kogu aur ja võhm.

Pakistanis võeti seda kui märki, et USA ei ole pikemas perspektiivis huvitatud Hamid Karzai nukurežiimi ülevalhoidmisest.

Pakistani liidrid võtsid vastu otsuse, et nad panustavad ka edaspidi Talibanile. Peaks Karzai langema ning ameeriklased Afganistanist lahkuma, täidab tekkinud vaakumi Taliban ning seepärast peavad Pakistani eriteenistused ja armee hoidma suhteid Talibaniga. Neid hoitigi. Ja neid hoitakse ka ­praegu. Paraku ei hoita neid suhteid sugugi nii, nagu Pakistani liidrid seda veel kümmekond aastat tagasi endale ette kujutasid. India luurel õnnestus omal ajal lindistada president Pervez Musharrafi ja kindralstaabi ülema Aziz Khani jutuajamine, kus viimane teatas, et armee hoiab džihhaadisõdalaste "munasid peos". India avalikustas selle jutuajamise sisu 1999. aastal.

Praegu on ajad ke erulisemad - kes kelle mune peos hoiab, jääb kohati õige arusaamatuks.

Washington võib Pakistanile teha häbi nii palju kui tahes, aga sealsete liidrite maailmavaadet see ei kõiguta. Endine president Musharraf ütles saksa ajakirjale Spiegel sel aastal antud intervjuus, et omal ajal tõmbas Ameerika nad sõtta NSV Liidu vastu ja et ISI abita poleks seda sõda kunagi võidetud. Kui sõda sai läbi, leidis Pakistan korraga, et ta on silmitsi 30 000 "töötuks jäänud" mudžaheediga. Musharraf: "Kas oli Washingtonis üldse kellelgi mingi strateegia, mida nende inimestega edasi teha? Ei, keegi ei aidanud Pakistani kuni 2001. aastani."

Pärast New Yorgi ründamist hakkas Pakistan saama USA-lt miljard dollarit aastas terrorismivastaseks võitluseks (see raha olevat kulunud relvade ostmiseks, mis paigutati hoopiski India piirile).

Nagu eespool mainitud, tundus Pakistani liidritele, et Iraagi asjadesse sukeldunud ameeriklastel puudub pikem huvi Afganistani vastu. Aastad läksid ja Taliban tõusis fööniksina tuhast. Tema juhtfiguurid istusid kindlalt Pakistani territooriumil, ajades ISIga nii tihedalt asju, et Pakistani luure vastav osakond olla muutunud sama hästi kui Talibani allorganisatsiooniks. Väidetavalt reedavad Pakistani luure ametnikud NATO sõjaplaane Talibanile. Ameeriklased filmisid 2004. aastal seda, kuidas Pakistani laagrites redutavad taliibid läksid Afganistani piirile Pakistani sõjaväe kaitse all.

Algul meelitused, siis verine klaperjaht

Nüüd sõjakangelase Haqani juurde. 80ndatel sai Haqani jänkidelt miljoneid dollareid abi. Temast peeti väga lugu. Kunagine kongressiliige Charlie Wilson olevat tema kohta öelnud "headus ise" (goodness personified). Haqani räägib araabia keelt ning tal on mõjukaid sidemeid Pärsia lahe naftariikides, kus ta käib toetajatelt aeg-ajalt raha küsimas.

Haqanit peeti sõltumatuks vaimuks ja võrreldes teiste sõjapealikutega puhtaks ning ideaalidega meheks, mistõttu 90. aastatel võimule pürginud Taliban soovis teda näha enda ridades.

Haqani lõi uue võimuga käed ning sai siseministri koha taliibide valitsuses.

Ometigi polnud ameeriklased ega pakistanlased tema siiras "talibaniseerumises" kindlad. 2001. aastal sündis terrorismiga võitlevate eriteenistuste seas idee meelitada Haqani terrorismivastases võitluses enda poolele. ISI andis talle 2001. aasta lõpus varju­paiga Pakistani provintsis Waziristan. Toimus kõrgetasemelisi kohtumisi tema ja ameeriklaste vahel.

Rääkimiste sisu pole teada.

Kui selgus, et Haqani ei taha "õigele" poole üle minna, alustati tema peale klaperjahti. Ameeriklased tulistasid kahe kuu kestel Haqani oletatavaid peatuspaikasid täppisrelvadega. Kaks kuud kestnud jahi tulemuseks oli 38 laipa, kolm purustatud maja ja purukspommitatud mošee. Haqanit kätte ei saadud.

Haqani seeniori pole suudetud seniajani tabada. Võib kujutleda, milleks oli ta võimeline veerand sajandit tagasi, kui ta pidas noore mehena võitlust NSV Liidu okupatsioonivägede vastu. Olles toetatud ning relvastatud maailma võimsaima riigi USA poolt.

Haqani oli väga efektiivne sõjamees. Sellise mastaabiga kommunismivastase võitluse veteran võiks tagantjärele isegi pälvida Eesti kõrgeima välismaalastele mõeldud autasu - Maarjamaa risti.

Et see mees on nüüd juhtumisi meie üks kõige kurjemaid vaenlasi kauges, ent meile samas nii lähedases Afganistanis, see on juba ajaloo paradoks.