Mees, kes ei mängi reeglite järgi

Ajaleht New York Post hankis möödunud aasta novembris piraatkoopia režissöör Mel Gibsoni (48) uuest filmist “Kristuse kannatused” ja näitas seda viie referentrühma esindajale: rabile, roomakatoliku preestrile, teoloogile, lehe filmikriitikule ja lihtsale lugejale (!). Pärast küsitluse tulemuste avalikustamist puhkes USA ajakirjanduses vaidlustorm.

Detsembris näidati filmi 83aastasele paavstile, kes olevat öelnud (väidab Gibson kindlalt): “See on nii, nagu see oli.” Ja kuigi hiljem Vatikan distantseerus, sai Kristuse ristilöömisest juba kogu maailma meediateema.

Suurest Reedest linastub film Eestis ja meie usuleige kodanik saab ise hinnata, kas, kuivõrd ja kas üldse on see oma hinnangul siiras katoliiklane lõkkele puhunud antisemiitlikke kirgi. Ja kas üldse on tegemist kunstinähtusega.

Gibson kerkis esile kauges Austraalias.

Paar aastat pärast Sydney rahvusliku draamakunsti instituudi lõpetamist oli 23aastane näitleja Mel Gibson läinud ühel hommikul tööd otsides režissööri George Milleri uue filmi proovivõtetele. Öösel oli ta maha pidanud ägeda kakluse. Kuid just loppis olek ja poksijäljed näos said otsustavaks, et režissöör valis noore Meli mängima Maxi, kes läheb pärast oma naise ja lapse tapmist “hulluks” (siit ka filmi nimi “Mad Max”) ja otsib maanteedel julma kättemaksu.

Noormees juhtis metsikult kihutavat mootorratast ja ka autot ise, köitis vesternlikes märulikaklustes, naiste silmadele nägi aga välja niivõrd nägus, et need andestasid talle vägivaldsed maneerid.

1960. aastatel oli Gibsoni isa, raudtee vaguniseadja, kolinud New Yorgist naise sünnimaale Austraaliasse, et päästa oma pojad Vietnami sõjast. Peres oli üksteist last, Mel oli kuues.

Alates esimesest rollist Austraalia ja hiljem ka USA filmides ei tegutse Gibsoni moraalselt ambivalentsed politseinikud ja kriminaalid kunagi reeglite järgi. Ja kunagi ei mängi noor Gibson n.ö jäägitut kangelast. Neil meestel on liig palju eneseusaldust ja auahnust, et publik saaks neid tingimusteta usaldada. Pöörases enesetapulises maailmas tantsisklevad nad lubatu ja lubamatu piiril. Sel piiril turnib Gibson ka edaspidi režissöörina. Lavastusi on tal tänaseks kolm.

Kuid siis, 1983, alles pärast mitmel korral Austraalia parimaks filminäitlejaks tunnistamist, läheb Gibson Hollywoodi. Tema oluline mõju kinokassale selgub varsti – stiilses politseipõnevikus “Surmarelv” (1987). Koos miljonidollarilise honorariga tõuseb ta esimese järgu tähe staatusse. Kordab tõmbleva politseiniku Riggsi rolli kahel korral. Tema füüsiline ekstsentrika jätkub. Tegelased saavad kaifi ohutundest ja riskivad eluga. Nad ei karda ka kõige hullemat karistust, vahel ei kohku isegi tapmast.

Pärast “Surmarelvi” täitub Gibsoni ammune unistus mängida “Hamletit” (Zefirelli filmis 1991). Kriitika tunnustab tema näitlejaoskusi. USA ajakiri People valib ta oma “50 maailma ilusaima mehe” hulka (1990, 1991, 1996).

Gibsonist on saanud hea draamanäitleja. Parimad stseenid on aga võitlused või mootorrattal või autol kihutamised. Ekraanil mõjub tema meeldiv füüsis ja tal on häid armastusstseene (ka sõitvas autos, Diane Keatoniga).

Filmi “Kuldsilm” (1995) produtsendid tahavad teda mängima James Bondi ja nii peab Gibson plaani Šoti 13. sajandi vabadusvõitleja William Wallace’i rollist loobumisest filmis “Kartmatu”. Ta peab ennast selleks liiga vanaks. Ta küsib produtsentidelt hoopis luba istuda “Kartmatu” režiitooli. Need pakuvad kompromissi: ta võib filmi lavastada, kui mängib Wallace’it. Tulemuseks oootamatud Oscarid filmile ja režissöörile.

Lavastaja Gibson paneb liikvele massid. Lahinguväljal liiguvad tuhanded ratsanikud, ambudelt vallandavad nooled sajad vibukütid. Jooksvatel sõdalastel on näod kriimud nagu jalgpallifännidel. Ning Gibson tormab ise Wallace’ina lahingusse, ninasõõrmed värelemas. Seda iga mees ei suuda.

Aga see film on müüt ja mitte reaalsus. Samuti “Kristuse kannatused”. Siin koondub filmi lihtne lugu Jeesuse Kristuse viimasesse kaheteistkümnesse tundi alates ööst Getsemani aias, mil Juudas ta reedab.

Tundub, et Gibson on tõsimeeli tahtnud edasi anda Kristuse kannatuste ränkrasket lasu. Et Kristus tuli maa peale inimesena, selleks, et kannatada, ja surra ja lunastada meie kõigi patud. See on ju kristliku religiooni keskne sündmus.

Kuid kuidas filmis seda meie pattude kogu raskust väljendada?

Film toetub traditsioonilistele 1950.-1960. aastate piibliainelistele filmijutustustele nagu “Quo vadis?”, “Kuningate kuningas” ja “Ben Hur”. Tänapäeva vaatajale tundub kauge anakronismina, et “Kuningate kuninga” (1961) tegemisel tuli kontrollläbivaatuste järel (USAs on sellised läbivaatused norm) ristilöömine ümber filmida, sest Jeesus oli liiga karvane ja teda mängiv näitleja pidi ära raseerima ka kaenlaalused. Õige Jeesus ristil pidi välja nägema korrektne nagu pintsaklipslane.

Nüüd on Mel Gibson viskunud teise äärmussse. Kahest filmitunnist näeme tund ja kolmveerand Jeesuse peksmist, piitsutamist, piinamist, risti all vaarumist ja ristile naelutamist. Operaator Caleb Deschaneli kaadrites seguneb poripruun verepunasega. Gibson tahab Kristuse kannatused meile füüsiliselt tajutavaks teha. Ta on üldse mees, kes näitlejana paneb end filmides sageli füüsilisele proovile ja nüüd teeb ta seda Kristust mängiva Jim Caviezeliga. Vägivaldsust on ta alati armastanud. “Olen alati tahtnud teha viikingifilmi,” on ta öelnud. Siiski on veriste kehade lademed meile, aga ka Gibsonile endale tuttavad just õudusfilmidest, näiteks “Elavate surnute öö”, “Vale koht” ja “Texase mootorrattamõrvarid”. Pritsiv veri mõjub võimsalt, kuulub aga rohkem sentimentaalsesse õudusfilmi. 

Ja ajaloolise tõepära küsimus. 1950.-1960. aastate piibliainelised filmid ei äratanud tollal vaidlusi evengeeliumi tõlgendamise suhtes. Filmi tegevusajal ohustas Jeesus niihästi juudi religioosseid erakondi ja poliitilist juhtkonda kui ka oma mässulisusega Rooma võimu stabiilsust. Hämmastav, et viimasel ajal, eriti seoses Iisraeli-Palestiina teravnenud vahekorraga, on isegi evangeeliumides lausutu omandanud justkui uue ja seejuures antisemiitliku kõla (seda küll ainult rahvustervikut jäägitult kaitsva valvsa juudimeelse oponeeringus).

Ent ägedad süüdistused juudivastasuses ongi filmi kuulsaks teinud. “Tahtmatult on need konfliktid filmile parim reklaam,” ütles Gibson New Yorkerile –  muide, asjassepühendatud võivad lugeda selle ajakirja 15. septembri numbrist ülevaatlikku kirjutist "The Jesus War".

Gibson on ka öelnud, et filmi stsenaarium ongi Uus Testament ja filmi režissöör on Püha Vaim.“Usun, et evangeeliumid on tõde. Tahtsin olla nendele truu. Seda pole kunagi tehtud. Olen näinud naeruväärseid ja moonutavaid ja ebakorrektseid versioone. Oli vaja verd ja haavu, et see tõsidus ja määr, millega inimolend tahab igaühe juurde minna armastuses ja lunastada tema patud, oleks ränkmõjuv. Ma pidin auditooriumi viima taluvuse piirile.”

Film on üle maailma juba sisse toonud viis miljardit Eesti krooni, mida on rohkem kui kümnendik Eesti riigieelarvest. Mulluse ja tänavu aasta lõikes asub “Kristuse kannatused” maailma kassaedetabelis üheksandal kohal “Terminaator 3” ja “X-mehed 2” vahel. Eks seegi ole huvitav koht.

Kristusest palju teadvale ja temasse kiindunud tõsiusklikule on film hoolimata ajaloolise seiklusfilmi tegelaslaadist kindlasti taaskohtumist võimaldav elamus. Kuid ateistidele? Huvitav, kuidas vaatavad seda kannatavat ja maailma lunastavat Kristust märtrisurma otsivad muhameedlased?

Usuleigetele eestlastele on see hea õppefilm ja järjekordne sobiv võimalus maailma asju rahulikult kõrvalt vaadata. Inimkonnale on aga kindlasti palju harivam, kui laial skaalal vaieldakse, kes siis õieti tappis Kristuse, kui et kes võidab järjekordse ralli, kas Märtin või Grönholm. Või kumb võidab täna, kas Real Madrid või Manchester United.

Ühiskonda kihama pannud filme

* “Soomuslaev Potjomkin”, Venemaa 1925. Režissöör Sergei Eisenstein. Eesti Vabariigis keelas filmitsensuur revolutsioonilisele ülestõusule kutsumise pärast. Propagandaminister Goebbelsi lemmikfilme. Tänaseks kodanliku filmikultuuri klassik.

* “Olen uudishimulik, kollane”, Rootsi 1967. Vilgot Sjöman. USA toll konfiskeeris nilbuse pärast. Intelligentsi arvukad protestikirjad tõid üleriigilise diskussiooni ja selle järel loobus Ameerika produtsentide ühing eeltsensuurist ning seadis sisse filmide vaatajate vanuseastmed.

* “Emmanuelle”, Prantsusmaa 1974. Just Jaeckin. Tõi kinno seksfilmide laine. Jooksis ühes Pariisi kinos enam kui aasta järjest.

* “Texase mootorsaemõrvarid”, USA 1974. Tobe Hooper. Õudusfilm, kus kannibalid kasutatavad tehnilisi tapariistu. Muutus kultusfilmiks.

* “Briani elu”, Suurbritannia 1979. Monty Pythoni Kristuse ja rumalusklikkuse pila tõi Inglismaal ägeda vastureaktsiooni tõsiusklikelt.

* “Kristuse viimane kiusatus”, USA 1988. Martin Scorsese. Et Kristusele eneseleidmise ja kahtluse hetkil meeldisid ka naised, tundus rangeile usklikele lubamatu.

* “Helisev muusika”, USA 1965. Robert Wise. Ainus film, mis Eesti ühiskonna tõsiselt kihama pannud. Vene keelde dubleerituna ja eesti subtiitritritega varustatult jooksis Kosmoses 1970. aastate algul üle nelja kuu järjest. Selleks sõideti kinno kogu Eestist.