Saksa ajakirjas Der Spiegel ilmus aprilli algul artikkel „Halbgott in Feldgrau“ ("Pooljumal välihallis"), kus tuldi välja sensatsioonihimulise teatega: ajakirjanikud olid üles leidnud ja intervjueerinud end väidetavalt aastakümneid varjanud Standartenführer dr Martin Sandbergeriga, Saksa julgeolekupolitsei ja SD komandöriga Eestis aastail 1941-1943 ning ühe kõrgeima veel elus olnud hitlerliku Saksamaa ametikandjaga. Sandberger elas aastaid tagasitõmbunult Suttgardi lähedal Augustinumi pansionaadis. Ent ta ei varjanud end: kord juba süüdi mõistetud asjade eest teistkordselt kohtu alla anda teda ei saanud ning uusi süütõendeid tema vastu ei leidunud. Siiski vältis ta avalikkuse tähelepanu. Teade leidis ometigi laialdast vastukaja, sh ka Eesti ajakirjanduses ja järgnevatel päevadel lisas loole hoogu tõsiasi, et 98aastane mees suri 30. märtsil, õige pea pärast ajakirjaniku külaskäiku. Arvestades Sandbergeri suurt rolli Eesti Teise maailmasõja aegses ajaloos on sellega ületatud tähenduslik rajajoon - suri viimane inimene, kelle otsused mõjutasid sel ajaetapil olulisel määral Eesti ajalugu ning ta viis endaga lõplikult kaasa hulga vastuseid küsimustele, mis painavad natsismiohvrite perekondi ja panevad vaidlema ajaloolasi. Seni kuni viimane asjaosaline veel elus oli, püsis vähemalt teoreetiline võimalus, et ühel hetkel otsustab ta siiski rääkida sellest, millest ta Nürnbergis vaikis. Aga nagu arvata võiski, jäid väidetavalt tema viimasteks sõnadeks sel teemal: „Ich möchte darüber nicht sprechen“ (Ma ei taha sellest rääkida). Kes oli Karl Martin Sandberger ja millest ta ei soovinud rääkida?
« Avalehele