Aastatel 1687 kuni 1708 pani vaimulik ja usin kirjamees Christian Kelch kirja oma Liivimaa ajaloo järje (värskelt eestindanud ajaloolane Ivar Leimus), trotsides pidevalt ohte. Korduvalt tuli Kelchil, väärtuslik kroonika alati kaasas, Vene vaenuvägede eest pageda. Aga ka talupoegi rüüstajate vastu koondada ja juhtida. Ta oli kirikuõpetaja, kroonik ja vajadusel ka sõjamees.


Tema kroonika on üks paremaid kirjeldusi Põhjasõjast, mille ta ise läbi elas. Eesti jaoks algas see sõda Narva lahinguga 1700 ja sõja üks kulminatsioone oli Narva vallutamine 1704. Vahest seetõttu kirjeldavad ka Kelchi kroonika paeluvamad leheküljed just Narva saatust.


Valitsejad on sõja alustamist tihtilugu suisa kurioosselt õigustanud, nii tegi seda ka tsaar Peeter I Narvale kallale tungides. Kelchi kirjeldusel Peeter kaebas, et “teda polevat anno 1697 Riias piisava hiilgusega vastu võetud, kui ta oma suure kaaskonnaga sealt läbi Saksamaale ja Hollandisse reisis”. Samuti olevat mõne aasta eest Liivimaa talupojad paljaks riisunud Türgist kodumaale naasva Vene saadiku – hiljem selgus, et röövlid olid venelased ise. Ja veel olevat üks Vene kaupmees esitanud võlanõude kahe Narva kodaniku vastu...


Nagu veeuputus



Ja 11. septembril 1700 tulid Kelchi sõnul “mõned väeosad nii lähedale, et neid võis Narva vallidelt näha”. Narva komandandile Henning Rudolph Hornile olid Venemaa kavatsused ilmselged. Ta andis käsu tuua kõik, mis eeslinnas leidus, linna ja seejärel “nii eeslinna kui ka vene aleviku põlema süüdata, kusjuures tuhaks ei saanud mitte ainult palju vilja, vaid muidki asju, mida kiiruga ei suudetud päästa”.


Esimene rünnak Narvale toimus 13. septembril, mil umbes 30 000 meheline Vene vägi üle jõe tuli. Koos vähehaaval järele tulnud peajõududega kuulus sellesse armeesse üle 80 000 mehe, keda juhtis ülemjuhataja vürst Fjodor Golovin. Ent sõjakäigul viibis kaasas ka tsaar Peeter I isiklikult, kes oli “võtnud oma teenistusse palju suursuguseid saksa, prantsuse, šoti ja teisi väljamaa ohvitsere”. Narva alla saabus tsaar 23. septembril ühes 30 000 mehega.


Kuigi Vene vägi oli arvult hirmuäratav, suhtus Kelch selle võitlusvõimesse skeptiliselt. “Nad olid end selleks sõjakäiguks väga uhkesti varustanud ilusate telkide, hinnaliste lippude, toredate rõivaste, hea relvastuse ja nii üliohtra majakraamiga, et paistis, nagu ei tuleks nad mitte taplema, vaid ainult köidikuid siduma; mitte sõdima, vaid ainult triumfeerima; mitte piirama, vaid ainult toredat sissesõitu korraldama – nende hulk kattis maad kui veeuputus.”


Vene vägede saabumisega algas Eestimaal kohe ka vägivallatsemine. “Talurahva (s.o eestlased) lõid nad osalt kohe maha või piinasid muidu surnuks, osalt küüditasid jubeda peksu ja julma kohtlemisega Venemaale. Noored naised ja tüdrukud vedasid nad oma laagrisse, kus need päeviti pidid hurtsikuisse aheldatuna käsikivi keerutama ja öösiti noid loomalikke kaltsakaid nende kõlvatuste tegemisel teenima.”


Sel ajal, kui Narva end venelaste rünnakute eest kaitses ja Eestimaal põletati ja tapeti, oli Rootsi kuningas Karl XII Sjœllandil ega teadnud toimunust veel midagi. Ta purjetas oma rügementidega Pärnusse, et “minna tema arvates veel Riia all viibivate sakside peale ja vabastada sinane linn piiramisest”.


Kui kuningas 6. oktoobril 17 00 Pärnus maabus, kuulis ta, et saksid olid Riia alt juba lahkunud ja et nüüd on hoopis Narva suures hädas. Pikemalt mõtlemata otsustas Karl kõik oma üksused Narvat päästma saata.


Saun Narva all



Samal ajal käis Narvas päevast päeva äge vastastikune tulistamine suurtükkidest ja musketitest. Nagu Kelch kirjeldab, saadi vahetevahel pihta ka tähtsatele venelastele. Nii lasti kord “kahurikuuliga pea otsast kellelgi suursugusel venelasel, [–] ja pärastpoole, kui tal riided seljast võeti, leiti tema juurest 25 rubla ehk tukatit”.


Kui Peeter Narva linna kimbutas, saadeti vürst Boriss Šeremetjev 7000 ratsanikuga Virumaad rüüstama ja põletama, et Rootsi kuningas mingeid varusid eest ei leiaks. 7. novembri öösel aga tabas Ivangorodi kolm suurt rünnakut, mille kaitsjad siiski suutsid tõrjuda.


Sõda ei peetud ka siis mitte ainult jõuga, vaid ka kavalusega. Nii tuli 12. novembril Narva linnavärava juurde liivimaalasest ohvitser Johann Gummert ja hõikas vahimehele mittesaksa keeli, et teda sisse lastaks. Leimuse sõnul oli see eesti keel – ilmselt oli vahimees eestlane.


“Kui ta nüüd komandandi juurde viidi, kandis ta ette, et ta olevat [–] mõne aasta eest Venemaale läinud, tahtvat aga nüüd, kui tema juhtimise alla antaks 500–600 meest, tsaari vangina nende kätte toimetada.” Komandant nägi kavaluse läbi ja käskis ohvitseri kinni võtta.


Hiljem ta hukati.


Samal ajal oli Karl XII rohkem kui 8000 mehega jõudmas juba Narva lähistele. 17. novembril lõi kuningas põgenema Šeremetjevi ning paari päeva pärast oli ta juba Narva all. “Tsaar Peeter aga, kes seni oli tahtnud rootslasi alla neelata, sai asjade sellise käigu peale säherdused külmavärinad, nagu oleks talle halltõbi kallale tulnud, mistõttu ta oli ka koos oma väeülematega [–] eelmisel ööl kella kolme ajal vastu hommikut laagrist salaja minekule asunud ja Venemaale siirdunud.”


20. november oli päev, mida Karl kaua ootas – algas lahing Peetriga. Veel ei teatud, et tsaar oli juba Venemaal. Kui kuninga kuuldes tehti juttu tsaari kohalolekust ja tema vaprast südamest, siis ütles Karl naerdes: “Türannil pole iialgi südant.”


Juba lahingu algul näis, et Jumal oli seekord rootslastega. “Sest kui kogu päeva oli olnud üsna selge ja vaikne, siis saabus just nüüd must lume-, rahe- ja vihmapilv, kõik segamini, mis meie omadele oli tagant, vaenlasele aga näkku,” kirjeldas Kelch. Vepsküla ja Rae mõisa juures rünnakule läinud rootslased surusid venelased kiiresti jõeni taganema. Õhtuks olid venelased hulgakesi Narva jõe äärde lõksu aetud – tagasitee üle jõe Venemaale oli ära lõigatud.


Venelastel ei jäänud üle muud kui alla anda. Kuningas jättis vangi kindralfeldmarssal hertsog Carl de Croy ja hulga teisi kõrgeid ohvitsere. Ülejäänud “karjal” lasi ta aga armulikult oma teed minna. Muidugi jättis Karl endale ka paarsada trofeelippu, relvi ja palju muud sõjasaaki. Belgia päritolu de Croy suri võlgades 1702. aastal Tallinnas. Tema seetõttu matmata jäänud surnukeha mumifitseerus Niguliste kirikus ja oli kuni 19. sajandi lõpuni üks Tallinna “vaatamisväärsusi”.


Magus kättemaks



Juunis 1702 märkis Kelch oma kroonikas, et tsaar ja Šeremetjev “koondavad Pihkva juurde suurearvulist sõjaväge venelastest, t& ;sca ron;erkessi- ja kalmõkitatarlastest ja muust sellesarnasest rämpsust, et sinastega Liivimaale ja Eestimaale sisse tungida”. Peagi olidki vaenuväed taas Eestis ning selle all kannatas eriti maarahvas. Nii näiteks pani Kelch kirja, et septembri algul liikusid Šeremetjevi jõugud “mööda Peipsi äärt ja tegid tuhaks sinnasinatsesse veel järele jäänud talutared ja lõid maarahva, ka naised ja lapsed, osalt maha, osalt vedasid vangidena minema”.


Mustad pilved kogunesid ka Narva kohale. Hoolimata sellest, et linn oli hästi kindlustatud ja mehitatud, oli ta uue rünnaku vastu võimetu. “Narva kena kindluse kohta teadsid aga lapsedki tänavail kõnelda, et tema toiduvarud ei kesta üle kahe kuu ja et ka tema peab siis vaenlase kätte langema, isegi kui see ei teeks sinatse pihta ühtki lasku,” kirjutas Kelch juunis 1704.


Kuigi linna komandant Horn oli juba pikka aega palunud linna varustada, ei suudetud seda teha.


Vaenlane oli samal ajal aga edukas, 12. juulil langes nende kätte Tartu. Narva mihklipäev saabus vähem kui kuu aega hiljem, 10. augustil. Linna piiranud ja pommitanud venelased alustasid 8000 mehega tormijooksu ja seda lausa keskpäeval. “Et nüüd keegi kindluses ei olnud oodanud, et vaenlane võtab säherduse töö ette keset selget päeva, siis ei olnud vallidel kaitseks kohal ei soldateid ega kodanikke.”


Narva vallutati mängeldes. Kes sai, see põgenes Ivangorodi või peitis end kuhugi keldrisse.


Kes jäi tänavale, see raiuti surnuks. Suurema verevalamise hoidis tsaar Peeter isiklikult ära, kihutades hobusel linna märatsevaid soldateid vaigistama.


Ivangorod alistus kaks päeva hiljem. “Paljud haiged, kes siin-seal majades, vallidel ja ka teistes kohtades lebasid, venelaste poolt koormakaupa vankritele laaditi, Narva kose kõrgele kaldale veeti, seal kummuli keerati ja nõnda väga kaebliku kisa saatel kõrgetelt kaljudelt alla tõugati ja lömastati,” kirjeldab Kelch õudusega.


Kelch jõudis üle elada ka terve Eestimaa ja Liivimaa langemise Venemaa kätte, kuigi tema kroonika seda enam ei kajasta. Augusti keskel 1708 põletasid venelased maha tema pastoraadi ja Virumaa praostil ei jäänud üle muud kui koos tütrega põgeneda. Nädalapäevad pagesid ja ekslesid nad metsades ja soodes, enne kui lõpuks Tallinna jõudsid. “Meist oli kuulda saanud üks vaenlase leitnant, kes meid 40 traguniga järelejätmata taga ajas ning mitu korda meile nii lähedal oli, et me pääsesime lausa kui linnuke silmusest,” kirjeldab Kelch ohtlikku paoteekonda.


Kelch suri 2. detsembril 1710 Tallinnas katku, olles eelnevalt määratud Niguliste kiriku ülempastoriks.