17.04.2009, 00:00
Mees, kes tassis ajalugu endaga kaasas
Põhjasõjaaegne kroonik Christian Kelch ei jätnud oma kroonikat maha ka kõige äkilisematel pagemistel. Ta jäädvustas Narva kannatused, enda omi aga vaid möödaminnes.
Kolm sajandit tagasi tegid Eesti ajalugu kuningad ja tsaarid,
jäädvustasid aga kirikuõpetajad.
Aastatel 1687 kuni
1708 pani vaimulik ja usin kirjamees Christian Kelch kirja oma Liivimaa ajaloo
järje (värskelt eestindanud ajaloolane Ivar Leimus), trotsides
pidevalt ohte. Korduvalt tuli Kelchil, väärtuslik kroonika alati
kaasas, Vene vaenuvägede eest pageda. Aga ka talupoegi
rüüstajate vastu koondada ja juhtida. Ta oli kirikuõpetaja,
kroonik ja vajadusel ka sõjamees.
Tema kroonika on üks
paremaid kirjeldusi Põhjasõjast, mille ta ise läbi elas.
Eesti jaoks algas see sõda Narva lahinguga 1700 ja sõja üks
kulminatsioone oli Narva vallutamine 1704. Vahest seetõttu kirjeldavad
ka Kelchi kroonika paeluvamad leheküljed just Narva saatust.
Valitsejad on sõja alustamist tihtilugu suisa kurioosselt
õigustanud, nii tegi seda ka tsaar Peeter I Narvale kallale tungides.
Kelchi kirjeldusel Peeter kaebas, et “teda polevat anno 1697 Riias
piisava hiilgusega vastu võetud, kui ta oma suure kaaskonnaga sealt
läbi Saksamaale ja Hollandisse reisis”. Samuti olevat mõne
aasta eest Liivimaa talupojad paljaks riisunud Türgist kodumaale naasva
Vene saadiku – hiljem selgus, et röövlid olid venelased ise. Ja
veel olevat üks Vene kaupmees esitanud võlanõude kahe Narva
kodaniku vastu...
Nagu veeuputus
Ja 11.
septembril 1700 tulid Kelchi sõnul “mõned väeosad nii
lähedale, et neid võis Narva vallidelt näha”. Narva
komandandile Henning Rudolph Hornile olid Venemaa kavatsused ilmselged. Ta
andis käsu tuua kõik, mis eeslinnas leidus, linna ja seejärel
“nii eeslinna kui ka vene aleviku põlema süüdata,
kusjuures tuhaks ei saanud mitte ainult palju vilja, vaid muidki asju, mida
kiiruga ei suudetud päästa”.
Esimene rünnak
Narvale toimus 13. septembril, mil umbes 30 000 meheline Vene vägi
üle jõe tuli. Koos vähehaaval järele tulnud
peajõududega kuulus sellesse armeesse üle 80 000 mehe, keda juhtis
ülemjuhataja vürst Fjodor Golovin. Ent sõjakäigul viibis
kaasas ka tsaar Peeter I isiklikult, kes oli “võtnud oma
teenistusse palju suursuguseid saksa, prantsuse, šoti ja teisi
väljamaa ohvitsere”. Narva alla saabus tsaar 23. septembril
ühes 30 000 mehega.
Kuigi Vene vägi oli arvult
hirmuäratav, suhtus Kelch selle võitlusvõimesse
skeptiliselt. “Nad olid end selleks sõjakäiguks väga
uhkesti varustanud ilusate telkide, hinnaliste lippude, toredate
rõivaste, hea relvastuse ja nii üliohtra majakraamiga, et paistis,
nagu ei tuleks nad mitte taplema, vaid ainult köidikuid siduma; mitte
sõdima, vaid ainult triumfeerima; mitte piirama, vaid ainult toredat
sissesõitu korraldama – nende hulk kattis maad kui
veeuputus.”
Vene vägede saabumisega algas Eestimaal kohe
ka vägivallatsemine. “Talurahva (s.o eestlased) lõid nad
osalt kohe maha või piinasid muidu surnuks, osalt küüditasid
jubeda peksu ja julma kohtlemisega Venemaale. Noored naised ja tüdrukud
vedasid nad oma laagrisse, kus need päeviti pidid hurtsikuisse aheldatuna
käsikivi keerutama ja öösiti noid loomalikke kaltsakaid nende
kõlvatuste tegemisel teenima.”
Sel ajal, kui Narva end
venelaste rünnakute eest kaitses ja Eestimaal põletati ja tapeti,
oli Rootsi kuningas Karl XII Sjœllandil ega teadnud toimunust veel
midagi. Ta purjetas oma rügementidega Pärnusse, et “minna tema
arvates veel Riia all viibivate sakside peale ja vabastada sinane linn
piiramisest”.
Kui kuningas 6. oktoobril 17
00 Pärnus maabus, kuulis ta, et saksid olid Riia alt juba lahkunud ja et
nüüd on hoopis Narva suures hädas. Pikemalt mõtlemata
otsustas Karl kõik oma üksused Narvat päästma saata.
Saun Narva all
Samal ajal käis Narvas
päevast päeva äge vastastikune tulistamine suurtükkidest ja
musketitest. Nagu Kelch kirjeldab, saadi vahetevahel pihta ka tähtsatele
venelastele. Nii lasti kord “kahurikuuliga pea otsast kellelgi
suursugusel venelasel, [–] ja pärastpoole, kui tal riided
seljast võeti, leiti tema juurest 25 rubla ehk tukatit”.
Kui Peeter Narva linna kimbutas, saadeti vürst Boriss Šeremetjev
7000 ratsanikuga Virumaad rüüstama ja põletama, et Rootsi
kuningas mingeid varusid eest ei leiaks. 7. novembri öösel aga tabas
Ivangorodi kolm suurt rünnakut, mille kaitsjad siiski suutsid
tõrjuda.
Sõda ei peetud ka siis mitte ainult
jõuga, vaid ka kavalusega. Nii tuli 12. novembril Narva linnavärava
juurde liivimaalasest ohvitser Johann Gummert ja hõikas vahimehele
mittesaksa keeli, et teda sisse lastaks. Leimuse sõnul oli see
eesti keel – ilmselt oli vahimees eestlane.
“Kui
ta nüüd komandandi juurde viidi, kandis ta ette, et ta olevat
[–] mõne aasta eest Venemaale läinud, tahtvat aga
nüüd, kui tema juhtimise alla antaks 500–600 meest, tsaari
vangina nende kätte toimetada.” Komandant nägi kavaluse
läbi ja käskis ohvitseri kinni võtta.
Hiljem ta
hukati.
Samal ajal oli Karl XII rohkem kui 8000 mehega
jõudmas juba Narva lähistele. 17. novembril lõi kuningas
põgenema Šeremetjevi ning paari päeva pärast oli ta
juba Narva all. “Tsaar Peeter aga, kes seni oli tahtnud rootslasi alla
neelata, sai asjade sellise käigu peale säherdused
külmavärinad, nagu oleks talle halltõbi kallale tulnud,
mistõttu ta oli ka koos oma väeülematega [–] eelmisel
ööl kella kolme ajal vastu hommikut laagrist salaja minekule asunud
ja Venemaale siirdunud.”
20. november oli päev, mida Karl
kaua ootas – algas lahing Peetriga. Veel ei teatud, et tsaar oli juba
Venemaal. Kui kuninga kuuldes tehti juttu tsaari kohalolekust ja tema vaprast
südamest, siis ütles Karl naerdes: “Türannil pole iialgi
südant.”
Juba lahingu algul näis, et Jumal oli
seekord rootslastega. “Sest kui kogu päeva oli olnud üsna selge
ja vaikne, siis saabus just nüüd must lume-, rahe- ja vihmapilv,
kõik segamini, mis meie omadele oli tagant, vaenlasele aga
näkku,” kirjeldas Kelch. Vepsküla ja Rae mõisa juures
rünnakule läinud rootslased surusid venelased kiiresti jõeni
taganema. Õhtuks olid venelased hulgakesi Narva jõe
äärde lõksu aetud – tagasitee üle jõe
Venemaale oli ära lõigatud.
Venelastel ei
jäänud üle muud kui alla anda. Kuningas jättis vangi
kindralfeldmarssal hertsog Carl de Croy ja hulga teisi kõrgeid
ohvitsere. Ülejäänud “karjal” lasi ta aga armulikult
oma teed minna. Muidugi jättis Karl endale ka paarsada trofeelippu, relvi
ja palju muud sõjasaaki. Belgia päritolu de Croy suri
võlgades 1702. aastal Tallinnas. Tema seetõttu matmata
jäänud surnukeha mumifitseerus Niguliste kirikus ja oli kuni 19.
sajandi lõpuni üks Tallinna
“vaatamisväärsusi”.
Magus
kättemaks
Juunis 1702 märkis Kelch oma kroonikas,
et tsaar ja Šeremetjev “koondavad Pihkva juurde suurearvulist
sõjaväge venelastest, t&
;sca
ron;erkessi- ja kalmõkitatarlastest ja muust sellesarnasest
rämpsust, et sinastega Liivimaale ja Eestimaale sisse tungida”.
Peagi olidki vaenuväed taas Eestis ning selle all kannatas eriti
maarahvas. Nii näiteks pani Kelch kirja, et septembri algul liikusid
Šeremetjevi jõugud “mööda Peipsi äärt
ja tegid tuhaks sinnasinatsesse veel järele jäänud talutared ja
lõid maarahva, ka naised ja lapsed, osalt maha, osalt vedasid vangidena
minema”.
Mustad pilved kogunesid ka Narva kohale. Hoolimata
sellest, et linn oli hästi kindlustatud ja mehitatud, oli ta uue
rünnaku vastu võimetu. “Narva kena kindluse kohta teadsid aga
lapsedki tänavail kõnelda, et tema toiduvarud ei kesta üle
kahe kuu ja et ka tema peab siis vaenlase kätte langema, isegi kui see ei
teeks sinatse pihta ühtki lasku,” kirjutas Kelch juunis 1704.
Kuigi linna komandant Horn oli juba pikka aega palunud linna varustada,
ei suudetud seda teha.
Vaenlane oli samal ajal aga edukas, 12.
juulil langes nende kätte Tartu. Narva mihklipäev saabus vähem
kui kuu aega hiljem, 10. augustil. Linna piiranud ja pommitanud venelased
alustasid 8000 mehega tormijooksu ja seda lausa keskpäeval. “Et
nüüd keegi kindluses ei olnud oodanud, et vaenlane võtab
säherduse töö ette keset selget päeva, siis ei olnud
vallidel kaitseks kohal ei soldateid ega kodanikke.”
Narva
vallutati mängeldes. Kes sai, see põgenes Ivangorodi või
peitis end kuhugi keldrisse.
Kes jäi tänavale, see raiuti
surnuks. Suurema verevalamise hoidis tsaar Peeter isiklikult ära,
kihutades hobusel linna märatsevaid soldateid vaigistama.
Ivangorod alistus kaks päeva hiljem. “Paljud haiged, kes siin-seal
majades, vallidel ja ka teistes kohtades lebasid, venelaste poolt koormakaupa
vankritele laaditi, Narva kose kõrgele kaldale veeti, seal kummuli
keerati ja nõnda väga kaebliku kisa saatel kõrgetelt
kaljudelt alla tõugati ja lömastati,” kirjeldab Kelch
õudusega.
Kelch jõudis üle elada ka terve
Eestimaa ja Liivimaa langemise Venemaa kätte, kuigi tema kroonika seda
enam ei kajasta. Augusti keskel 1708 põletasid venelased maha tema
pastoraadi ja Virumaa praostil ei jäänud üle muud kui koos
tütrega põgeneda. Nädalapäevad pagesid ja ekslesid nad
metsades ja soodes, enne kui lõpuks Tallinna jõudsid.
“Meist oli kuulda saanud üks vaenlase leitnant, kes meid 40
traguniga järelejätmata taga ajas ning mitu korda meile nii
lähedal oli, et me pääsesime lausa kui linnuke silmusest,”
kirjeldab Kelch ohtlikku paoteekonda.
Kelch suri 2. detsembril 1710
Tallinnas katku, olles eelnevalt määratud Niguliste kiriku
ülempastoriks.