Oli 9. oktoobri hommik 1939. Sõjavägede Staabi ülema teine abi kolonel Eduard Ahman astus oma kabinetti ja märkas laual kirja. Selle kõrval lebas võtmekimp. Kirja oli kirjutanud tema kolleeg, endine Eesti sõjaväeluure ülem Richard Maasing. Ta teatas, et on Eestist lahkunud.

See otsus ei olnud sündinud üleöö. Ei, kaugeltki mitte. Kuhu asjad hakkasid tüürima, seda märkas kolonel Maasing juba suvel. 23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti sisu polnud talle saladus, lävis ju aastail 1934–39 sõjaväeluuret tüürinud Maasing tihedalt oma välismaiste kolleegidega, ja luurajad olid omavahel avameelsed.

“MI6. Briti salaluure ajalugu”
The Secret History of MI6, Penguin Press 2010.
Kuu aega hiljem, 28. septembril kirjutas Eesti välisminister Karl Selter Moskvas alla baaside lepingule. 1. oktoobril määras Eesti valitsus komisjoni lepingu sõjaliste üksikasjade läbirääkimiseks. Selle juhiks sai kindral Nikolai Reek, abiesimeheks Maasing.

Järgmisel päeval saabus Tallinna idanaabri komisjon eesotsas marssal Kirill Meretskoviga. Juba esimesel kohtumisel oli selge, et nad olid tulnud kokkuleppele allkirju võtma, mitte läbi rääkima. 7. oktoobril lõi tüdinud Meretskov rusika vastu lauda ja nõudis allakirjutamist. Maasing tõstis häält ja nimetas kokkulepet Eesti okupeerimiseks.

“Sellises olukorras ei saa ma olla komisjoni liige ja sellisele ähvardustega pealesunnitud kokkuleppele mina oma allkirja ei anna,” teatas ta.

Meretskov koputas seepeale Maasingule õlale ja ütles: “Härra polkovnik, kuu aja pärast räägite teie teist juttu.”

“Härra marssal, ei räägi!” põrutas Maasing südametäiega. Nüüd oli tal selge pilt, et umbes kuue kuu pärast on meie iseseisvusega lõpp. Maasing eksis vaid mõne kuuga.

Veel samal päeval ütles Maasing kindral Reegile, et vanemad ohvitserid, Vabaduse Risti kavalerid ja 1. detsembri mässu mahasurujad peaksid nüüd sõjaväeteenistusest tagasi tõmbuma, õieti lahkuma. “Meil ei ole punastelt midagi head oodata. Meie asemele võiksid tulla mehed, kellel ei ole selliseid patukoormaid.”

Reek oli ettepanekuga päri, ent järgmisel hommikul kuulutas, et tema jätkab. “Ka sina ei tohi lahkuda. Kui sa seda katsetad, lasen su arreteerida ja peavahti panna ja sealt lasen su siis tuua, et sa saaksid Meretskovi komisjoni protokollile oma allkirja anda,” ähvardas ta. Reek andiski korralduse Maasingu arreteerimiseks, juhul kui ta katsub Eestist välja pääseda.

Laevaga salaja Saksamaale

Maasing oli aga oma otsuse langetanud. 8. oktoobri hommikul tuli ta staapi tööle nagu tavaliselt. “Põletasin ära oma arhiivi ja kartoteegi kõigi salajaste paberitega ja isikute nimekirjadega, kes meie teenistuses olid seisnud.” Sõjaväeluure tulekindlate kappide sisu rändas keskkütteahju.

Maasingu lahkumisest teadis ega keelanud seda ülemjuhataja Johan Laidoner, tema vana relvavend. “Käisin Laidonerile peale, et tema ka ära tuleks. Kui Stalin Tuhhatševski ja temataolised punaarmee juhid likvideeris, siis meil ei ole paremat oodata,” ütles Maasing. Laidoner keeldus. “Mis ütleb siis rahvas minust? Ütleb, et ma olen põgenenud. ”

Maasing lahkus Tallinnast tavalise reisilaevaga. Mõni päev varem oli ta hankinud endale uue välispassi ja Saksa viisa. Talle kui endisele luureülemale oli teada, kust Tallinna sadamas ilma kontrollita läbi pääses.

Esmalt sokutas Maasing oma abikaasa ja poja laevale. Kümme minutit enne selle väljumist lipsas laevale ka Maasing ise. Kõik läks plaani kohaselt, sõit sujus viperusteta. 9. oktoobril jõuti Stettinisse, kust sõideti rongiga edasi Berliini. Berliinist saigi nüüd tema peatuspaik, kust ta aeg-ajalt käis Soomes ja Rootsis.

Kassi-hiire mäng sakslaste ja inglastega

Varsti pärast Maasingu lahkumist hakkasid levima jutud, et ta on Abwehr’i teenistuses ning et ta võttis lahkudes kaasa luuredokumente. Need müünud ta sakslastele maha ning kindlustanud nii endale ja oma perele ülalpidamise. Võimatu see pole. 16. septembril 1940 kuulas NKVD üle Maasingu endise kolleegi Rudolf Vellingu.

Velling teadis, et Briti luure resident Eestis major Chester Giffey kohtus Maasinguga ka pärast viimase lahkumist Eestist, vahetult enne Talvesõja algust, ühes Helsingi hotelli numbritoas. Maasingu viibimist Helsingis tõendab ka tema välispass.

Giffey jaoks polnud saladus, et Maasing oli siis Saksa luure teenistuses ja külastas Saksa kindralstaabi eriülesandel Balkani maid, Ungarit, Rootsit, Norrat ja Soomet. Tema viibimist Soomes kasutaski Giffey kohtumiseks. Just sakslaste teenistusse astumine olnud põhjuseks, miks Maasing viis oma pere Berliinist üle Stockholmi. “Ettevaatuse pärast,” oli Maasing öelnud.

Mäng oli tõesti ohtlik. Kuigi Maasing oli paar päeva enne Eestist lahkumist katkestanud sidemed Briti salaluurega MI6, hoidis ta nendega kontakte edasi. Maasingu ehk agent 43931 koostöö jätkus 1941. aastal. MI6 tugipunkti Helsingis juhtis Harry Carr. 1941. aasta suvel kolis Carr Stockholmi, kuna diplomaatilised suhted Soomega katkesid. USA saatkonna vahendusel luureinfo kogumine aga jätkus. Seda laekus Keith Jeffery raamatu andmeil “ka Balti võrgustikust, mida juhtis Eesti vanemohvitser, kes töötas ka rootslaste, sakslaste ja jaapanlaste heaks. Ta jättis pakid “surnud kirjakasti” ühes Helsingi avalikus kemmergus.”

MI6 sai Maasingult andmeid sakslaste kohta ning seesama info läks ühtlasi tema vanale sõbrale, Jaapani sõjaväeatašeele Stockholmis kindral Makoto Onoderale. Maasing oli Onoderaga koostööd teinud alates 1937. aastast. “Kolonel Maasingu juhitud Eesti sõjaväeluure omas siis mitut agentide võrku Nõukogude Liidus ja nõustus mõistliku rahalise toe eest jagama luureinfot jaapanlastega,” kirjutab ajaloolane Jeffrey Burds. See summa oli 5000 dollarit aastas. Asi oli seda väärt, sest eestlastel oli infot isegi Nõukogude Liidu Aasia-osa kohta.

Kindral Onodera parim mees Rootsis oli ikka ja jälle Maasing. USA 7. armee salajaste luuredokumentide hulgas on maist 1945 pärit ettekanne, kus on viide ka Maasingule. “Eestlane, kes mitmete ütluste kohaselt tegi suurepärast tööd, oli kindral Onodera luureandmete peamine allikas Venemaa kohta.”

Kim Philby reedab Maasingu

Suvel 1940 kolis Maasing Stockholmi. Rootslased, kellele ta samuti oma teeneid pakkus, hoidsid tal silma peal. “Me ei tea temast midagi, aga peame teda kahtlaseks inimeseks. Ta elab siin juba ammu, midagi ei tee ja vaatamata sellele käsutab kogu aeg suuri rahasummasid.”

Vahetult enne Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule tegi Soome sõjaväeluure Maasingule ettepaneku asuda Soome – neil oli vaja Vene olude tundjat. Ta sai Soome ohvitseri mundri ja käsundusohvitseri tiitli. Pärast venelaste väljalöömist Eestist komandeeriti Maasing Tallinna – informeerima Saksa kõrgemat ülemat kindral Franz von Roques’i Eesti oludest. Siit sai Maasing ka luureinfot MI6 tarvis.

Tollal pidas MI6 Maasingut “väärtuslikuks kontaktiks, kuigi pärast sakslaste lüüasaamist Stalingradi all 1943. aasta algul hakkas ta tootma peamiselt raporteid punaarmee kohta, kuna see rühkis lääne poole”. Jeffery väitel nõudis MI6 korduvalt, et eestlane paljastaks oma allikad, kuid vana luurekala keeldus. Maasing vaid ütles, et info hankimine Saksa kavatsuste kohta oli “kõige raskem, ohtlikum ja tänamatum töö”.

1944. aasta lõpul sai MI6 selgeks, et Maasing on jaapanlaste suhtes palju vastutulelikum. Umbusk üha kasvas. Lõpuks saabus Londonist käsk, et “Maasingule tuleb anda ultimaatum – ta kas paljastab oma allikad või vahekord lõpetatakse. Ta keeldus taas ja temaga tehti lõpparve.”

Jeffery väitel selgus hiljem, et ultimaatumit oli tagant surunud superspioon Kim Philby, “kes tõenäoliselt oleks oma sovettidest peremeestele edastanud kõik selle, mida Maasing oleks paljastanud oma allikate kohta”.

Arvatavasti just Philby paljastas ka Maasingu venelastele. Eesti Riigiarhiivis asuvast Maasingu toimikust selgub, et juba 1942. aastal teadsid venelased temast kõike. Et Maasing on MI6 agent 43931, kellelt britid said pidevalt teavet Venemaa ja Saksamaa kohta. Et talle “aastatel 1935–36 maksti 25 naela kuus, 1937–38 – 50 ja 1939 – 42 naela”.

Venelaste huviorbiiti sattus Maasing kohe pärast Eesti okupeerimist ja suvel 1940 alustati tema otsinguid. Aastavahetuseks teadis julgeolek Maasingust juba mõndagi. Siis aga algas sõda ja venelastel tuli Eestist põgeneda.

Julgeolek jäi jänni

Maasingu juurde naasis julgeolek kohe pärast sõja lõppu, mais 1945. Temaga hakati tegelema kui inglise luure agendiga, kes omas Eestis agentuuri ja sai sealt infot. Novembris 1946 said ka Tallinna julgeolekutöötajad teada, et Maasing on MI6 agent 43931. Ja mitte ainult inglaste, vaid ka ameeriklaste.

1947. aastal võttis julgeolek luubi alla Maasingu sugulased Eestis, sest hellitas veel lootust värvata Maasing ka oma agendiks. Selleks kavatseti kasutada Maasingu õemeest, Nõukogude armee majorit Jaan Kristjuhanit, kes plaaniti saata Rootsi. Paraku Kristjuhan keeldus ja hoopis kaebas julgeoleku peale partei keskkomiteesse – et teda provotseeritakse. Nii läks asi juba eos luhta. Edaspidi Maasingut vaid jälgiti.

Maasing oli kahtlemata maailmaklassi luuraja. Ta mängis mitme riigi luuretega, samas ei sidunud end kellegagi. Ta oli ettenägelik, ei võtnud liigseid riske ja ei kukkunud sisse. Richard Maasing suri 1976. aastal Stockholmis.

Artiklis on kasutatud Eesti Riigiarhiivi ja USA luure dokumente.